Oo, Capri ehk kuidas ma raha peale vihastasin

Kell on 15.36. Hotell Stella Maris, Capri. Uskumatu, et siia kohale jõudsime. Loksuv laevareis Türreeni merel viitas küll sellele, et põhja me läeme (okei, liialdan pisut), ent siin me tõesti oleme. Ja saar on lihtsalt vapustav. Ma arvan, et meisterkirjanikel tuleb selle kaljusaare kirjeldamine tuhandeid kordi paremini välja (ja eksa nad on seda kindlasti juba ka teinud), ent mina nendin vaid, et olen sellesse saarde armunud. Hoolimata sellest, et on low season ja vihma löristab jätkuvalt (aitäh, Pompei vihmakeep!), püsib meri helesinise, puhta ja selgena. te peaks nägema, kuidas see mäslev meri vastu kaljuhiiglasi peksab... See pild oli tõesti inhalaatorit vajav (tuletis ühes turismibroshüürist, kus räägitakse "breath-taking view'st"). Kui vaid nii palju mööda kaljunõlva üles-alla ei peaks vudima - vaene parem jalg! Neil on siin muidugi funikulöör ka, aga see on praegu renovatsioonipuhkusel (nagu meie siin, mõnes mõttes). Selle asemel liigub Marina Grande (Suure sadama) ja Capri linnakese vahel oranzhi värvi lustakas bussike sildiga "Funicular". Ihihi. Nii liigumegi suuremaid kõrgusi nende lõbusate bussikestega, mis on kui sabata sisalikud: pool tavamõõdust on maha lõigatud. Aga see on ka loogiline, sest muidu ei mahuks nad kitsaspöördeid võtma. I just helistas ja ähvardas, et oodaku me, kui Anacaprilt mööda kuristikuserva alla kihutama hakkame. Seda siinsed Peppinod oskavad. :) Peppinost rääkides meenub aga äsjane elamus praktiliselt ainsas siesta ajal lahti olnud pizzerias. Peppino oli mingi suvaline ja ei puutu väga asjasse. Ent - meie täiesti tagasihoidlik (ja mitte eriti väga hea) eine läks maksma "kõigest" 1500 krooni. Appi! See ei olnud planeeritud niimoodi, ausõna. aga siin hirmkallis turismikuurortis see lihtsalt läeb niimoodi. Võeh!" kui arve saabus, vajasime H-ga tõepoolest hetkeks inhalaatorit, et õhk tagasi saada. Meie uus sõber Walesist, kergelt vetruvate liigutustega vanahärra, kes ruumipuudusel meie lauda prantsatas, tegi oma kalkulaatoril paar rehkendust, sai summaks 72 naela ja oli valmis draamakuningannalikult kokku kukkuma: "Now, I'm freaking out," resoleeris ta ja volksutas ripsmeid. Lustakas vana, lustakas väljend - ta seletas pikalt, et shokki saab ta haruharva, aga friikaut käivat sageli peal. O tempora, o mores!
Hetkel lösutame hotellitoas ja trimpame sajakroonist veini. vesine mekk, tõttöelda. Limoncello (toon seda koju ka) on ikka parem. Ees ootab meid Anacapri. Walesi-taat lubas, et kohtume niikuinii peagi, sest ega me saarelt kuhugi pagema ei pääse. Veini-veini, tops sai tühjaks. Oh, teate see hotellivana [meenutuseks-meeldejätmiseks: mascalzone grande - eileõhtune hiidtoit rõvedas restoranis] andis meile toa 90 euroga, ent niipea, kui ta püüdlikult veeritud "roon-nii-maa" krediitkaarti silmas, teadustas kiirelt "120". Kurat, jälle tuli loobuda hulgast sularahast. Raha läheb siin ikka meeletult - okei, tänase lõuna jätame kohe heaga välja...
Mulle lausa meeldib saata inimestele lakoonilisi sõnumeid sisuga "Tule Caprile!"... Ai, ma olen õel.

Miks nad sidruneid raiskavad?

Pärast kosutavat dushi all käiku ja riietevahetust tunnen end taas inimesena. Täna saabus nimelt meeletu vihm - einoh, ega ta nüüd nii hullusti ladistagi, aga pidev nirisemine krae vahele pole ka meeldiv. Kui mitte just neli eurot maksvat vihmakeepi osta. Mina tegin seda Pompei väravais ja jäin vaat et kõige kuivemaks. Ihihi (õel naer)! Nii jäi kukal Pompei varemetelinnas kuivaks. Sama ei saa muidugi jalgade kohta öelda - mullu tuli meelde film "Suudan hüpata üle lompide". Mina sageli siiski ei suutnud. Bussisõit Vesuuvi jalamile oli kadedust tekitav. Mis tähendab, et aiad on sidruni- ja apelsinipuudest pungil ja nemad ei raatsi neid isegi puude alt üles noppida, ah??? Kurat, saatku siis postipakiga mulle. Nõudmiseni! Kujutan ette, üht hambutut Mammat, kes väikesele Giuseppele ahju tagant mühatab: "Giu, too mulle aiast üks sidrun tee sisse..." Kadedaks teeb, seda ma ütlen. Ümberringi haljuv rohelus ajab mind aga lihtsalt positiivses mõttes hulluks: see lihtsalt on nii hingekosutav. Nagu ka vihmajärgne värskus, mis iidsete müüride vahel ninna lööb... Jalgadest veelgi - ärge muretsege, bandaggi elastico ja kohalikku päritolu Fastum geel on neilgi müügil. Ma olen nagu mingi invapäkapikk, kelle üks jalg on teisest lihtsalt lühem. Ja paksem. Tänu sidemele. Ja tänu eileõhtusel trampimisele mööda Napolit. Ikka üles ja alla. Üles ja alla. Ja need mootorrataste, mopeedide ja motorollerite brigaadid, mis neil tänavail kihutavad... Tshiisös, ime et nii väikestel tänavatel ukerdades meist keegi üle ei sõitnud! Nii vihmase ilmaga kahjuks Vesuuvile ei pääse, mistap burasime igal nurgal peatuva Circumvesuvianaga tagasi Napolisse. Kas teadsite, et Vesuuvi kraatri läbimõõt on 700 meetrit? Vapustav. Seda oleks vist hingevõttev näha küll (ilma inhalaatorita ei soovitata!) H arvutab, palju meil täna veel veini tuleb juua. Kumbki kuus pudelit. Appi, ta tahab mind vist lõpuks a-a-sse saata. "Ja homme tuleb 19 liitrit juua," õpetab ta mind koguseid duubeldama. Insanity, here I come! :)
Teate, et need pompeilased said Vesuuvi purske tõenäeoliselt karistuseks kaela. Eile selgus - pärast funikulööridega mööda linna ühte järjekordset mäenõlva üles-alla kihutades ja arheoloogiamuuseumisse jõudes -, et neil on seal isegi salatuba olemas, kuhu ilma reserveerimata ei pääsegi. Ukse vahelt paistsid aga erekteerunud peenistega freskod ja muud arhailised jäledused... Ega nad seal vist moraalielu küll ei elanud. "Tere, vagamees," pistis H selle peale. Nüüd targutab ta taamal minu püksirihma üle, mis kuidagi kinni püsida ei taha. "Tead, sa pead tõmbama selle nii kinni, et siniseks lähed," kipub ta taas õpetama.
Rubriigist "Helga teab, kuidas on" panen teile südamele, et ses riigis on suisetamine kõikides asutustes keelatud; et liikluses vastake sama julmalt nagu auto- ja mopeedijuhid (kordan veel: god, neid on palju - ja nad ilmuvad välja kõikvõimalikest kohtadest ja sõidavad, kus ja kuhu ise tahavad) ning bussiliikluses ärge mingit põhjamaist täpsust eeldagegi. Aga see mulle Itaalia juures meeldibki. Viiesendiste mure on nüüdseks murtud - üleval jagab neid vastuvõtupiiga, all maja uksehoidja. Jipii!

Kust saada viiesendiseid?

Oleme end kella 13-ks oma Napoli hostelis üpris mõnusalt sisse seadnud. Pärast väsitavat lennujaama-ööd, mille keskel vaid hetkeks silma looja sain, ning ülitüütut EasyJeti hilinemist, oleme valmis Napolit vallutama. Jummala armas segane linnake - lahe kohal kõrgub lumemütsiga pilvede sisse kaduv Vesuuv, lahel aga popsivad laevukesed Ischia ja Capri vahet. Sooja o kümmekond kraadi ja linn alles ärkab unest. Meie nurgatagune Hostel of The Sun asub hiidmaja seitsmendal korrusel justkui ühes tagasihoidlikus korteris. Aga vastuvõtunoorik on tasemel - muudkui aga vadistab omaette ja unustab igal järgmisel sekundil eelmise, kasvõi hetkel poolelioleva liigutuse. Aga ta on väga sõbralik, indeed. Hommikusöögiks (saabusime ju kell 10) leidsime muheda kohviku Piazza Municipo juures, kus itaalia-inglise keelt vadistav baaridaam meile hot-hot-hot panninisid meisterdas ja tema kolleeg meile söögi kõrvale apelsinimahla pressis. Veider, see lõunamaa elu. Kõike tehakse kambakesi - tuttav emotsioon Türgi-päevilt. Ja palmid... Saate aru, neid lihtsalt on igal pool ja hästi palju. Nii sheff! Aa, aga viiesendised? Muidu ei pääse me lihtsalt seitsmendale korrusele, sest lift on kui kohviautomaat - raha sisse ja sõitu alga! No, on röövlid! Ja jalutada me lihtsalt ometi ei viitsi. Lugesin just ühte Napoli müüti: pärast maakera loomist tahtis Jumal ilu looma hakata. Aga siis ta aevastas ja kogu ilu maandus kõik Napolis. No, lähme siis vaatama seda Jumala aevastust. :)

Alljärgnev reisijutt on lisatud küll hiljem, ent ajaloo järgnevuse huvides sisestatud õigete kuupäevadega. :)

***

Schönefeldi lennujaam, Berliin, kell 1.55 (kohaliku aja järgi). Kurat, ma pole harjunud rauddiivaneil ööd veetma, mis teeb meie sotsiaaleksperimendi seda lõbusamaks. H on kui rahutus ise - lasi Bibil vähemalt magama jääda ja hoolitseb, et tal vähemalt seljakottki padjaks oleks. Bibibi keeldub. Hea, et Ibise kaasa ostsime. Elagu vabariik, kel nüüd sünnipäev on alanud. H ärgitab mind kell 6.33 isamaalist (lipu)seisakut pidama. Noh, äratus on kell 5 niikuinii. Kui üldse magama jääme :) Lennujaama ööhääled on shefid: kusagil undab laisalt kohvimasin, unine tööline müttab põrandapuhastustraktoriga ja kõikjalt nurkadest kuuldub seljakotituristide nohinat. Eestlasi on siin veelgi - oeh, mul väsis käsi ära. H surfab ja keeldub tulesid kustutamast. Huvitab, kas meid visataks siis välja? Läheks teeks suitsu, kui ma just papusid poleks "voodi" alla lükanud. Õues on soe löra - selline lumine-vesine nagu meie märts. Okei, november on ka. Ei tea, kas julgengi oma juttu hiljem blogi panna. H loeb, et Iraanis mõisteti üks päevikupidaja 14 aastaks vangi. Hea, et meil on ülevaade ka Pärnu ilmast - vesi on tervelt 50 miinuskraadi. Oeh. Mõ pisali, mõ pisali, nashe paltshiki ustali. Mõ nemnjoshka atahnjom i apjät pisat natshnjom. ... Konjak on lahe. Äsja vuristas kohalik uudisteankur H mulle ette, et hollandlased valivat populaarseimaks pulmapäevaks 20. märtsi 2005. aastal. Jäävat hästi meelde - 20052005. Oleks võinud ikkagi linna sõita ja Brandeburgi väravate juurde minna. Mis siis, et ööbuss N60 viinuks meid tegelikult loomaaeda. S arvas, et loomaaed on praegu kinni. Hmm, I wonder. kell on 2.15. Nii, nüüd luges H uudist, et üks Hollandi turist oli Brasiilia ühes lennujaamas viis kuud kinni. Meiega võib samamoodi minna.

Hoolimata võrguvärdlusest jätkan oma päeviku pidamist - okei, tehes seda pisut salajasemalt kui seni, sest see lihtsalt keeldub "üles minemast". Niisiis, saabusin just äsja "August 1991" esikalt ja pean tunnistama, et kui veel hommikul olid mu kõrvad peaaegu pea küljast ära tulemas, siis nüüd tegid nad krõps-krõps! ja kukkusidki kujuteldavalt lumehange. Noh, oleksid seda kindlasti ka päriselt teinud, ent et ma lihtsalt Kaubamaja juures putku panin ja kähku PM majja pagesin, siis ei jõudnud nad veel pakasepoisi käes lahti murduda. Kurat, mis kasu on talvemütsist, kui see kodus konutab. Stupid me. Aga film, niisiis... Oli sheff. Raske (ja ühelt poolt ka mõttetu) on oma mõtteid seoses sellega siia kirja panna, kui niikuinii homne ajaleht peagi postkastidesse potsatab. Igatahes tuli see kõik meelde, mis toona toimus. Naljakas, kas pole? ;) Enne homset äralendu Napolisse tuleb mul veel patsahkam materjali toota, et nädalavahetusel mõni ringhäälingukompanii oma tööd saaks teha... Urr. Pea on niikuinii külmast paks ja mõtetest tühi. Oleks siis vastupidi.

Mul on sellest ilmatuma kahju, et minu blog ei suuda end kokku võtta ja korralikult jalule ajada. Nagu mingi gripp oleks tal kallal. Phäh. :(

Ütleme nii, et eilne päev nüüd küll meeldivusskaalal väga ei hiilanud. Loovtöötajail pole just väga meeldiv end tööriistana - näiteks kruvikeeraja või visplina - tunda. Aga alla ma selle neelasin ja nüüd olen maailma tapvamas nohus :)

"Haikala lugu" ruulib! Jee-jee-jee! :)

Kui romantiline! T saabus just äsja töötripilt ja tõi kingituseks kuldkollase Benson&Hedges'i sigaretipaki. Hiiglaslike tekstidega "Smoking kills" ja "Smokers die younger". Ma oleks meeleliigutusest suisa nutma puhkenud. :) Ta on ikka nii hoolitsev.

"Hommikul on hea, päeval väga hea, õhtuti on erakordselt hea. Võin poris tallata, võib vihma kallata, ikkagi on tral-la-lal-lalaa," laulab Jaan Tätte Vikerraadios oma "Hümni". Heeh. Hirmarmsat sõbra- ja valentinipäeva teile kõigile. Ja sünnipäevakallistused S-ile ja M-ile ka. Käisin just Vikris meediakommi sisse lugemas. Ja kui siis hiljem Soome koolinoorte töösoovist vestlesime, soovitas H mul käia nii kaua neid kommentaare lugemas, kui saan kokku 20 miljonit dollarit ja saan siis kosmosereisi ette võtta. Hmm... Ma lubasin selle peale mõelda ja kukkusin arvutama. Ühe elu jooksul ma nende tegemistega sõiduraha kokku küll ei saaks. Kui nad viiekümne aasta pärast just odavamaks ei lähe :)

Reede-laupäevane Jäneda oli sheff. Saun, lumehanged ja lõõgastav pidutuju... Hea, et enne laupäevaõhtusi bakhanaale sain kodus ikka paar tundi magada ka. Ui-ui ja tral-lal-laa!

"Nii külm, nii külm, seisan ja vaatan..." See vist oli Mart Johansoni laul. Aga mulle hullult meeldis. Suuremad tööd on nüüdseks juba selja taga, peaks hakkama siis lõpusirgeid moodustama. Aga - ei viitsi. Mõelda, homme on juba reede ning ees ootab lumemõnune seminar Jänedal. S ei taha küll uskuda, et me paarisuisutamisega tegelema asuma, ta süüdistab meid baaris-uisutamises. Phäh, ega ma mingi joodik pole ju. Ää. Vähemalt on oodata eeskava, sauna ja järelkava. Ja lumehangesid. Nämm-nämm. Eile asusin võrgus nuhkima, mis seal Napolis siis on. Ja mida pole. Leidsin, et Capri saar on nurga taga. Ja Sorrento. Tuju läks paremaks, sest väljasõiduni on jäänud... Umm, 13 päeva. Ihihi.

"Eestis ilmub nii palju erinevaid ajalehti, aga ma ei saa aru, miks neid kõiki siin peab tegema," pistis T, kui selgus, et korril pole aega lugusid läbi lugeda. Aga samas leidsime, et ka teised suured päevalehed võiksid tulla meie alltöövõtjaks :)

Sips ja valmis ning juba Tartus. Te ehk ei kujuta ette, kui ilus on veebruarikuine Eestimaa. Juhhussussuu - kõik puud on lumega kui kokku kleebitud ja kui hästi silmi pingutada, siis võib valgete põldude peal näha ringi silkamas näha jäneseid. Nämma. Okei, hernesuppi pole ma täna veel söönud, aga vastlakukleid juba lõpplahedalt. Ja Tartus on külm. Brr. Vähemalt nägin nüüd selle va "Suudlevad tudengid" ära. Hmm - välja näeb ta igatahes küll, aga kööki ja teenindust kiruvad vist küll kõik, kes vähegi sinna sisse põiganud on. :)

Oi! Ja head vastlapäeva kõi-gi-le-e-e! (mõte lõppes kui Maarja koka-koola-lauluke) Muuseas, kes nägid eilset muheseriaali "Mile High" võivad vist minuga sarnaselt naerda selle üle, kuis küünilised britid soomlasi portreteerivad. Tegu on selliste heasüdamlike ullikestega, kes pööripäevast alates hirmvalges öös alasti tantsu vihuvad ja ennast kadakamarjade, ussikeste, seemnete ja puutüvedega pidevalt heal'ivad. Mis siis, et tulemus on ju positiivne - eluhädades siplev Lehann saab põhjapõtra nähes kohe vaimse orgasmi ja kolleeg Marco kaheksa tundi kestva füüsilise orgasmi. Igatahes on need soomlasi mängivad druiidid päris naljakad - tuntud soome aktsenti keeles pole ja muidu näevad nad ka hirmilusad välja. Kahjuks pole ma Helsingis niisugust padumetsa näinud ja raske uskuda, et meist kaheksakümne kilomeetri kaugusel ka pöörijoon asub. Aga - mis vahe seal on. Peaasi, et "kusagil kaugel maal" on sõbralikud ullikesed, kes hingehädad ära võtavad. Meenub AbFab ja tige Edina, kes kogu aeg talking stick'i nõudis - ja kui seda ei saanud, oli valmis kaubanduskeskusesse tormama, et endalegi selline osta. Ihihi!

Huu! Siin riigis ei oska tõepoolest ütleda, et kas täna hommikul võiks tulla kümme plusskraadi või kümme miinuskraadi. Nüüd on see igatahes juba mitu pügalat alla kümne miinuskraadi. Brr... Aga - oo, mis üllatust! - Maakri pesumaja väraval kükitas kuldnokk! Kas natuke vara ei ole, seltsimehed ornitoloogid? Igatahes seal ta passis ja ootas tõenäoliselt oma puhast pesu. Või midagi sarnast. Igatahes on ilm karge ja päikseline, mis paneb mind mõtlema päikeseprillide koju jäämisele. Vaja hakata Tartusse sõitma, et paar lugulaulukest kokku saada...

Eile ilmus siis Muru Mari (Kati Murutar) kuulus-ja-kummaline teos "Dzhungliseaduste vangid". Hmm, oh seda lugemislusti küll, mis toimetuses lahti läks. Ei, olen nõuks võtnud selle enam kui 460-leheküljelise teose läbi lugeda ja sotti saada, et mis siis ikkagi toimus seal fiktsioonses Salamandrias. Noh, kohas, mida ometi pole ju olemas, eks ole? Ehkki teos on liiga otsekohene ja kujutlusvõime hooleks ei jäeta siin palju. Kui üldse midagi. Ei ole ju vaja ajugeenius olla, et mõista, miks tootjafirma Torbiku produtsent Lembitu nime kannab. Mõttemängud ronivad nimepeites muinasvägilaseni, kelle vastand oli muidugi Kaupo. Sealt Lätimaalt. Või näiteks Agu Haava või Mary Haab. Koit-Hämarik-Agu - pole vahet eks. Ja Mari=Mary nagu Kati=Kadi. Et Toomest Haava või Toomist Haab teha, on juba käkitegu. Bibi ja Ludwigiga on asi veidram. Ehk on Erich sama germaanne kui Ludwig. Ja Eve Kivi saab Bibiks mõne omavahelise kelmuse ajel... Noh, eks seda jõua veel lugeda. Sven Kelk sobib Ken Saanile ka sama keelemängu reeglite kohaselt. Ehkki ometi võiks kogemuste ja päris koguka kirjandusminevikuga autor rohkem sõnamängudele mõelda, neid harrastada või osata. Oleks nauditavam kõigile. Sten Kaan oleks Ken Saanile ju märksa muhedam pseudokas?

Milline humoorikas otsetõlge tänavusele viisuviisile. :)

Pidutseme!

Olen kuum kui India vürts, nagu keev vesi
On täna tuju laes, mind peatada saa,
Lülita võim sisse ja anna mulle kitarr
Pole aega nukrutsemiseks
Bass kõlab valjult ja trummid kõmisevad kui kõu
Täna mängin plaate mina, just nii!
Paneme peo käima, äratades naabrid
ava aknad ja hüüa!

Me pole inglid taevalaotuses,
Mängides harfil, lennates kõrgel
Me võime ka rahvast kaasa haarata
Hakkame pidutsema!

Kamoon nüüd tüdrukud, laulge kaasa,
raputame maja kuni varahommikuni
igav eilne päev on meelest läind
hakkame pidutsema!
Kamoon nüüd, rokime koos rahvaga,
tantsides kogu öö saab pidu saab vaid hoogu,
me tahame kuulda teid hüüdmas
Paneme pidu!

Sa sulge telekas, see seep on igav,
Vaprad ja ilusad ei ole meie jaoks
Me võime südamed vallutada ja olla liidrid
ärgake üles sõbrad ja tundke end vabalt

Me pole inglid taevalaotuses,
Mängides harfil, lennates kõrgel
Me võime ka rahvast kaasa haarata
Hakkame pidutsema!

Kamoon nüüd tüdrukud, laulge kaasa,
raputame maja kuni varahommikuni
igav eilne päev on meelest läind
hakkame pidutsema!
Kamoon nüüd, rokime koos rahvaga,
tantsides kogu öö saab pidu saab vaid hoogu,
me tahame kuulda teid hüüdmas
Paneme pidu !

Oeh, tere hommikust ja alanud uut nädalat! Milline "meeldiv" tormamine see lõppenud nädalavahetus alles oli... Ei maksa igale poole oma telefone ja diktofone pillutada... :) Noh, aga siinkohal palju õnne siis ka ää... Sanntraibile, kellega koos Ukraina-tee jalge alla võtta tuleb.

Päikeseratas, päikeseratas! Ja juba kella poole viiest alates :) Noh, ega ma polegi väga normaalne enam, aga I still keep hanging on... Et arvutid lolliks läksid, otsustasime "Nukitsamehe" saundträkki kuulata. Jippii-jee!