Küll ma olen ikka viimastel nädalatel jutukas olnud! Pole ime, et sõbrad Tshehhist saadavad ahastavaid kirju, et ei tea, kas ma ikka elus olen. Tegelikult olen küll. Haigusega saabunud kohutav jõuetus on nüüd möödas ning ainus, millega mul veel maadelda tuleb, on rõve nohu. Küll on tore see kodumaine oknotsember ikka. Nii mõnigi, kes mu armsast töökollektiivist endale gripivaktsiini süstis, hädaldas juba paar päeva hiljem peapöörituse ja iivelduse pärast. Ma otsustasin, et tänavu endale vaktsiini kehasse ei süsti - mine sa tea. Eelmise nädalavahetuse eest tahan aitäh öelda Empsile, kellega võtsime kätte ja käisime "Fame'i" vaatamas. Noh, ja siis tegime sadu muid asju veel. Igatahes oli lõbus.
Täna otsustasin "Valge gospeli" lastekoori gospelkontserdile minna. Hoolimata sellest, et Raekoja platsil jõuluturu avanud jõuluvana meenutas tõelist kommionu, oli laste laul jõle lahe. Kõrged mäed ei peata mind... ajee-ajee! :) Nagu Raigo tunnistas, tegelikult võinuks Maiken publikuga võõrkeeles suhelda, sest enamik pealtvaatajaist olidki end vürtsikast glögist juba keskpäevaselt end täis kaaninud sommid. Rõve!
0 comments:
Post a Comment