Nagu eelmisest sissekandest mõista võisite, veetsin eelmise nädalavahetuse Pariisis. Ooperi 400. sünnipäevale pühendatud konverentsil "Kuidas ahvatleda ooperisse noori", mis toimus Bastille' ooperiteatris (pildil).
Asjalik kogunemine, arvestades seda, et kohal olid kõigi Euroopa ooperiteatrite (või vähemalt nende, kes on liitunud ooperiühendusega Opera Europe) esindajad, et ühiselt arutada, kas ja kuidas ooperizhanr peaks muutuma, et see oleks jätkuvalt elujõuline ning meelitaks ooperiteatrisse ka noori inimesi.
Muide, Eestis pole olukord sugugi nii hull - meie rahva kultuurikiht on õnneks piisavalt paks, et ka noored inimesed astuksid aeg-ajalt ooperimajadesse sisse. Vanades Euroopa riikides, nt Saksamaal, Inglismaal, Prantsusmaal, on asi hullem. Konverentsilt kogunes hulgaliselt näiteid ja nippe, kuidas maailma eri paigus on mitte ooperis käivatele inimestele seda zhanri lähemale toodud. Kavatsen lähiajal sellest ka Postimehes lähemalt juttu teha, sest siis saavad teised ka teada ja sel teemal diskuteerida. Sest põhiline küsimus on ju ikkagi see, et kas ooper üldse peaks midagi ekstraordinaarset tegema - võib-olla leiab publik selle ühel hetkel niikuinii üles. Siinkohal läks konverentsil muidugi tõsiseks vaidluseks...
Tänu Estonia noorteprojektide juhi Anu usinusele külastasime ka ühte konverentsipäevade õhtuprogrammi pikitud Tshehhi lasteooperit, Hans Krasa "Brundibar", mis oli pehmelt öeldes kohutav. Eriti masendavaks tegi selle muidugi asjaolu, et kõigepealt trampis lavale keegi tundmatu vanaproua Eva Herrmannova, kes kukkus kätega vehkides tükist tshehhi keeles rääkima. Mutikest tõlgiti ainult prantsuse keelde. Siis tuli trupi dirigent, krõbistas midagi samuti tshehhi keeles, avas shampanja (ajades selle peaasjalikult endale peale!), valas sellega üle ühe CD-albumi ja läks tagasi orkestri ette. Tänu Wikipediale võin ma seda üksnes tagantjärele mõista ja mõtestada, aga kes mulle sel hetkel Wikipedia kätte pistis, ah?!
The plot of the opera shares elements with fairytales such as Hansel and Gretel and The Town Musicians of Bremen. Aninka [in english is Annette] and Pepíček [Little Joe] are fatherless sister and brother. Their mother is ill, and the doctor tells them she needs milk to recover. But they have no money. They decide to sing in the marketplace, to raise the needed money. But the evil organ grinder Brundibár [who represents Hitler] chases them away. However, with the help of a fearless sparrow, keen cat, and wise dog, and the children of the town, they are able to chase Brundibar away in turn, and sing in the market square.
Aga meie muudkui istusime ega saanud mitte kui midagi aru. Õudne! Ainus, mis selle loo kohta meie programmides kirjas oli, kõlas nii: "Esmakordselt mängisid seda lavastust 1943. aastal Praha lastekodust pärit juudi lapsed, esinedes lavastusega Terezini kontsentratsioonilaagris." Ainus pluss oli see, et lavastus kestis 45 minutit. "Tralla-lalla-Russki Tsaar, Tralla-lalla-Brundibaar" (trupp pildil).
Lisaks ooperielamustele võtsime kätte ja kappasime nende päevade jooksul läbi olulisemad Pariisi vaatamisväärsused, eelkõige muidugi Eesti saatkonna uhiuue hoone aadressil rue de la Baume 17. See (tõlkes Balsami tänav?) on üsna Champs-Elysee lähedal. Maja on igati korralik ja suursugune (pildil fassaad). Sellestki paigast tahan lähiajal pikemalt kirjutada.
Eriti lõbus oli aga see, et võtsime pühapäeval Anu ja suurlinnas pesitseva Urmas Väljaotsaga kätte ja läksime saatkonda valima (esimesel pildil saatkonna teine korrus, teisel pildil vasakult suursaadik Margus Rava, konsulaarsekretär Liina Altvee ja konsul Anneli Sirmais).
Tegu sai tehtud, hoolimata konsuli Anneli Sirmaise ootamatust hädaldama kukkumisest, kuidas ei ole ikka ilus, et ma hääletan Tartu ringkonnas, kuigi ise Tallinnas elades naudin hoopis selle linna hüvesid. No, tule taevas appi! Liiatigi valime me tänavu parlamenti, kogu riigi esindust, mitte mingit pisikest omavalitsusekökatsit. Aga eks riigiametnikud mõtlegi pisut teistes, tihtipeale üpris kitsarinnalistes mõõtmetes.
Üks eriline valimispäev igatahes - tähtsale kodanikukohusele eelnes päikeseküllane (kas ma juba ütlesin, et sooja oli Pariisis 18-19 kraadi!) jalutuskäik Marsi väljakul (Eiffeli torni alune), kosutav kohvipaus Champs-Elyseel Triumfikaare vahetus läheduses (ajasin ettekandja tõenäoliselt hulluks, tellides üheaegselt kuuma Earl Grey ja Nestle jäätee) ning lõunaeine ühes hiina restoranis (liiga väikesed portsjonid ja liiga kõrged hinnad).
Tagasitee koju osutus lõpuks üsna koledaks, sest hilisöine Finnairi Fokkeri-punn ei suutnud Tallinnas miskipärast maanduda ning pööras pärast mõningat tiirutamist Tallinna kohal otsa Helsingisse tagasi, ise lörisedes ja laperdades nagu põrguline. Ei olnud sugugi meeldiv. Imelik et lennuki väidetav navigatsiooniviga sel ikka Helsingis maanduda võimaldas. Maa peale jõudes vahetasime sõidukit - need, kes üksi reisisid, olid ikka päris hirmul; meil Anuga oli võimalik kerge peataolek lõõpimisse ja lõhverdamisse peita - ning põrutasime viimaks ikkagi koju. Poolteist tundi hiljem. :S
Esmaspäeva varahommikul tuli mul taas kark varakult alla ajada ning Vilniusesse digitaaltelevisiooni lähitulevikku käsitlevale meediakonverentsile põrutada. Tõesti, siis hakkas mul küll tekkima tunne, et ainsad korralikud unehetked veedan ma viimaste päevade jooksul õhus, mitte kusagil paigal püsivas voodis. Ent seegi konverents saab loodetavasti lähiajal lahti kirjutatud. Eriti arvestades kultuuriminister Raivo Palmaru suure sõbra ja konsulteerija, Euroopa Ringhäälingute Liidu juriidilise osakonna juhataja Werner Rumphorsti kohalolekut ja tema üpris sapist esinemist teemal, kuidas Balti riigid üksnes mängivad avalik-õiguslikku ringhäälingut.
1 comments:
õnnitlused onustaatuse puhul.
Post a Comment