Sügis läinud, ostke käpikuid!

Täna oli esimene hommik, mil looduskaunis linnaosas nina välja pistes polnud õhus enam sügist. Õhus hõnguv krõbedus ja külma konkreetsus andis mõista - talv on tulekul. Põhimõtteliselt olen ma siiski elus (ehkki sissekannete nappus viimasel ajal võiks viidata sellele, et ma seda enam pole). Lihtsalt kiire on olnud. Tavaliselt ma oma tööga blogisissekannete puudust ei vabanda. Nüüd aga teen seda.

(Kuulsin muide hiljutiselt meediakonverentsilt, et näiteks rahvusringhäälingu töötajad ei tohi üleüldse oma vaadetest blogida. Rääkigu vaid lilledest ja liblikatest, ent mitte sellest, mis neid ühiskondlikult käivitab, millised vaated neil on või mida nad Eesti elust arvavad. Ometi on just rahvusringhäälingu ajakirjanikel kui mõjusamatel, haritumatel ja (ühiskondlikult) aktiivsematel kodanikel õigus oma (v)aateid väljendada - arvestades, et meediumid ja nende eesmärgid ongi põhiolemuslikult erinevad. Arvaku Tarmu Tammerk, praegune ringhäälingunõukogu ajakirjanduseetika nõunik pealegi, mida tahab. Muidugi ei pea minagi õigeks, et uudisajakirjanikuna põhjendamatult (ükskõik milliseid kanaleid kasutades) kedagi põhjendamatult lahmima hakataks - professionaalne ajakirjanik ei tohigi seda kunagi teha. Aga siin on küsimus töötaja enda intelligentsis, valikutes ja tema analüüsivõimes, mitte selles, et mõne ametiposti järgne kodanik väljendusvabaduse statement'i korras ära keelab.)

Demokraatiast, Martin Saare "80ndatest" ja muust hiljem.