Päästke Rutja rand!

Ma väga sageli sotsiaalsete aktsioonidega kaasa ei lähe. Aga võib-olla tuleneb see sellest, et kõik lihtsalt ei saa puudutada, mind kõnetada. Aga ranna kaitsmine Eisma ja Rutja all Põhja-Eestis on küll minu mure. Kas te olete seal käinud? Kas te olete lugenud ühtegi kaitseväe selgitust, miks peaks rikkuma umbes kaks korda aastas merre kõmmutamise nimel looduskauni ranna, mis on lisaks ilule ja puhtusele ka koduks sadadele linnuperedele?

Nädalavahetusel põgenesin tormilise pealinna eest just sinna. Puhkama. Mere- ja metsaõhku hingama. Rahunema. See on võrratu kant, mille andmine Eesti kaitseväe kasutusse oleks üks lühinägelikumaid ja keskkonda reostavamaid samme. Meenutagem: 50 aasta jooksul on kogu rannik olnud eestlastele suletud tsoon. Nüüd, mil merepiir on taas meie oma, võiks rannarahvas viimaks ometi Oma Elu elada saada. Ilma pideva püssitärina või Rutja metsalennuväljal maanduvate lennukiteta. Selle asemel tahab nüüd kodumaine sõjavägi oma killavooriga rannikut sulgema tulla. Arulage!

Mulle meeldib, et kolme küla - Eisma, Rutja ja Karepa - elanikud on valmis seesugusele tembule vastu astuma. Parem leidku kaitsevägi ja kaitseministeerium mõni kant, kus loodust, loomi ja seal rahus elavaid inimesi ei kimbutata.

Ja pühapäeval külastasime Eleviniga PERHi, et seal peesitavale Katsile vabakäiguvangidelt tervitusi viia. Heh! Igatahes oli preilna juba väga kõbus ning reageeris üleskutsele minna meeste palatitesse sehvti tegema väga positiivselt. :) Tervitused ja paranemissoovid lähevad teele!