Mnjah, hulluks ähvardatud torm jäi õnneks ära ning eilne löra asendus täna tõeliselt vinge päikesepaistelise päevaga. Sellest, et päriselt siiski kevad pole, sai aru ainult selle järgi, et lindude sädistamist polnud kuulda. Muidu oli kevad, mis kevad. Lahe! Loodetavasti nii jääbki. :)
Pärast armsalt alanud, kuid päris masendavalt lõppenud reedet (siiski, aitäh Henrikule, muidu poleks ma võib-olla märganudki, et mingi idiootlik lumpen mu auto kallal kurikaelaliselt askeldanud oli) oli eile päris tervendav ja tervistav rahulikult Edith Piafi film eestikeelsete subtiitritega ära vaadata: see verisoon on just meie DVD-levisse jõudnud.
Tõtt-öelda on mind pikemat aega segadusse ajanud selle filmi tegelik pealkiri. Tuleb välja, et sel ongi kaks nime - üks üleilmne (La Vie En Rose), teine mõeldud Prantsuse filmiturule (La Mome). Müsteerium lahendatud. Hoolimata kohati tüütuseni minevatest ajahüpetest - tegi jälgimise raskeks - oli film siiski hästi tehtud. Natuke juutuubitamist ning leidsin tema ühe viimaseks jäänud laulu nii filmist kui päriselust. Marion Cotillard mängib Piafi rolli suurepäraselt.
Nii kõlas see filmis:
Ja nii kõlas see 1962. aastal päriselus. Piafil oli elada jäänud vähem kui aasta.
0 comments:
Post a Comment