Jumalameeste veidrad majandusteooriad

Tänahommikune palvusehetk Vikerraadios oli pentsik. Jutlustaja sõnul näivat, et rahvas on rahast väsinud. Põhjuseks see, et igas kvartalis tõuseb palk 20 protsenti. Ning veel tõi mees näite ühest Kreisiraadio kunagisest sketshist, kus rikkurpensionäridel polnud raha enam kuhugi toppida - ja ära ka ei tahtnud anda, sest raha teeb ju õnnetuks. ... Kuulasin ja imestasin. Umbes sama suurte silmadega nagu öökull. Nagu kirjutab tänases SL Õhtulehes Maire Aunaste:

Kui ma olin kuueaastane, pani ema mind balletti õppima. Vaevalt olin paar positsiooni selgeks saanud, kui Vanemuise balletistuudios hakati lavastama "Lumivalgekest". Kaks maailma kõige ilusamat tüdrukut said Lumivalgekese rolli, enamik lastest mängis pöialpoisse, põtru ja jäneseid, keegi oli ka võõrasema, aga mina olin öökull! Mitte lihtsalt üks öökull, vaid üks k o l m e s t öökullist, kellel kõigil oli kott peas! See oli esimene kord, kus elu ise lõi mul ninast vere välja. Kõik – isegi mäger! – olid laval äratuntavad, aga öökullidel oli peas kole kott. Seisime seal kolmekesi nagu kolm öökulli – silmade asemel kotiriidel helendavad floressentsrõngad! – ning piilusime läbi herneterasuuruste aukude välja. Välja – see tähendas lavale. Augud olid liiga pisikesed selleks, et näha, kas ema-isa ikka on saalis, aga parasjagu suured selleks, et Lumivalgekesele mitte otsa koperdada...

Lahe! Kujutan seda elavalt ette. Ent nüüd tahan nuriseda. Idiootliku Tallinna linnavalitsuse teemal. Öelge, kui mul on selja taga tõeliselt pingeline nädal, eriti viimane tööpäev, ning ees Vikerraadio järjekordne hommikukava, siis mille kuradi pärast ei ole mul õigust pärast tööpäeva lõppu minna poest läbi, osta endale veini või siidrit ning rahulikult lõõgastudes seejärel magama minna. Sest erinevalt tagumiktunde tegevatest linnavõimudest ei lõpe minu tööpäev kell 17, vaid kell 20.15. Ning ma ei näe mingit põhjust endale kusagilt keldrit üürida, et sinna nagu mingi hamster jooke varuda. See on debiilsus ja ajab vihale. Järelikult on linnavalitsuse arvates inimkonnale kasulikumad kained, aga maruvihased kodanikud, mitte töönädala stressist lõõgastunud tegelased. (Mulle tuli meelde üks kooliajal kuuldud luuletus: "Minus tärganud on viha, minus tekkind tapaiha / manan näole võika irve, haaran nurgast suure kirve...") Mnjah.