Nädalavahetus tõi Kuldmunad ja Voiceboysi kontserdi. Viimane oli tõsiselt lahe - eriti kontserdil ka sooloetteaste teinud beatbox'i-mees: saa sa siis nüüd aru, kuidas ta neid hääli teeb. Ning minu erilised lemmikud olid kaks vanahärrat, kes meie ees Estonia kontserdisaali rõdul istusid ning iga lavalt kostuva küsimuse peale ontlikult ja viksilt endamisi vastasid: "Have you seen the movie...," küsis üks lauljatest anonüümselt publikuhordilt. "Yes," vastasid mehed äärmiselt õnnelike nägudega ja noogutasid teineteisele äratundmisrõõmuks. Kindlasti oli tegu omaaegsete pinginaabritega, kes kusagil Lundi keskkoolis koos õppisid. :) Muidugi, üks asi läks lörri. Siis, kui bändipoisid "Stand By Me" laulma hakkasid ning lubasid publikulgi mikrofoni laulda. Selleks võttis üks lauljatest kätte ja jalutas mööda pingridasid. No mis te arvate, kas eestlasi on võimalik niimoodi laulma panna? Mina tean vastust - ei ole. Eriti armas oli üks tshikk, kes piuksatas korraks küll "by me", ent siis pöördus mikrist eemale ja niutsatas emale: "Oi, mina ei taha enam!"Ja kuigi hea kolleeg Stina võttis Arteris TOPi restorani kritiseerida, tuleb mul tunnistada, et kõik oli seal väga hästi. Nii teenindus, atmosfäär kui ka toidud. Näed siis, kui erinevad võivad einestamiselamused olla. Pigem sarjaksin ma Radissoni 24. korruse restoranis teenindanud vinnilist noormeest, kes küsimuse peale, milline salat on parem, kas Nizza või Caesari, teatas kõrgilt: "Ma ei tea. Ma alles tulin." Lihtsalt pidin talle käratama, et ma ka alles tulin, ent erinevalt temast ei tööta ma seal ettekandjana. Uhh! Pisut hiljem unustas ta Ringhäälingumehe kohvi ning ajas meie arved segi. Ma alles tulin, ma alles tulin - phäh!
0 comments:
Post a Comment