Järgneb tasutud teadaanne: 5 aastat hiljem

Sellal, kui Inna-Katrin järjekordsete lastega mööda toimetust vudis ning mina ja Heili Paul van Dyke'i ja Reamonni järgi tantsu vihtusime, meenus mulle, et võiksin blogist kiigata, mida ma tegin näiteks viis aastat tagasi tänasel päeval. Ning mida ma loen:

Järgneb tasutud teadaanne: Eesti tuntud alkoholifirma valas meie õdusa toimetuse siidritega üle. Ega siis nüüd enam tööd teha saa... :)

Viis aastat hiljem võib samasisulist teavet korrata, sest tänagi (justkui omaenda juubelisünnipäevaks) valas tuntud alkoholifirma meie (endiselt) õdusa toimetuse siidritega üle. Nad vist peavad ka päevikut või blogi, et säärased tähtsad päevad ometi saatuse hooleks ei jääks. Okei, üks päev jäi juubelist puudu, sest toona oli tegu 4. aprilliga, ent mis seal ikka... Ja homme viie aasta eest sain kassiomanikuks.

Ent tõsinedes. Magisterkommunikaator hüppas läbi. Et "head aega" öelda ning Eestist lahkuda. Ütles, sära silmis, et on nüüd töötu. Ametlikult. Ja on väga õnnelik. Ning mina tundsin kadedust. Mitte sellepärast, et tema läheb ja vajutab jalad teadmata ajaks palmialusesse ookeanivette, vaid sellepärast, et olen vist liiga arg, et oma rutiini ja mugavat olmet muuta. Nurisemiseks pole ju pealtnäha põhjust, ent teisalt - what's it for me? Kunagi võiks endale otsa vaadates selle küsimuse esitada ning endalt viimaks ometi ka vastust nõuda. Oled küll tubli tööhobune, millel loojangusse (või siis trükikotta) ratsutada, aga edasi? Viimaks ärkan kord teadmises, et äraaetud hobused lastakse maha. Õnneks saabub paari nädala pärast üks elustav puhkusereis...