Üle oja mäele, läbi oru jõele

Eesti keeleteadlased aitasid välja selgitada kümme eesti keelele kõige iseloomulikumat lauset. Mulle meeldib, et me oleme selliste häälikute (l, s) friigid. :)

Üle oja mäele, läbi oru jõele.
Kalli ema hella soojust jagub üle mitme põlve.
Kuula, kulla külanaine - kuuled külla tulnud vaime.
Küll küllale liiga ei tee.
Mahlakas jõhvikas maitses soisel kaldal hää.
Ämber läks ümber.
Millal maksan memme vaeva.
Tilluke talleke tatsas tasasel pinnal.
Ema tuli koju.
Pöidlad pihku, pöialpoisid!

Aga tegelikult on hinges kerge segadus. Tõenäoliselt sellepärast, et pole jõudnud end möödunud nädala emotsioonidekuhilast maha laadida. Oli vaja tööle minna. Ma küll ei saa aru, miks ma päeva vabaks ei võtnud - oleks ehk homme juba märksa meeldivamas tujus olnud.

Segadus tuleneb tõenäoliselt sellest, et sain suurepärase reisielamuse. Nii Belgrad, kuhu ma oma enda väikese aruga tõenäoliselt iial poleks läinud (no kes see ikka niisama heast peast sinna sõidab, eksju) ning mida siin endiselt halvustavalt pommiauguks nimetatakse, kui ka minuga koos olnud head kolleegid ja sõbrad, moodustasid imeliselt armsa terviku, millest oleks võimatu midagi lahutada või juurde liita. Kõik oli(d) täpselt nii nagu peab (pidid). Isegi puu all kössitavaid veidraid sõbralikke kaarte või malet taguvaid vanakesi täis malepark või imeline öine romantika kohaliku kangema-lahjema kraami ning mobiilist kostuva Gotan Projecti saatel õhtuti Pionerski pargis olid omal õigel kohal. Ja kuigi aitäh selle lõppenud nädala eest saab öelda paljudele, väärib üksainus seda kõige rohkem. Küll sa ise tead! Kraaps.

Eks tagasitulek rutiini ole alati raske. Õnneks piisab vaid silmad avada ja avastada - oo, kõik on ju hästi! :)

Järgneval pildil on meie enim käidud koht, Moskva hotell linna südames.
Jajah, kohtume seal...
Vinge arhitektuur.

Ihihii, õelad eestlased! Piisab vaid ühel Saksa kekutisel intervjuud andma hakata, kui taustale ilmuvad kui võluväel Eesti lipud. Mu-ta-bor! Loodetavasti oli televaataja õnnelik.

Belgradi imearmas eeslinn Zemun, mis laiub Doonau kaldal. Super! Ehkki võib-olla oli siin oma süü ka kohalikul veinil, mida jõeäärse restorani üks ettekandjaist meile lahkelt pidevalt serveeris ning siis, kui eestlastel hammas verel, ütles hästi häbelikult: "You drink everything. Unfortunately, no more!"