Kui Von Krahli pühapäevane loeng kutsus vähemalt pisutki üles kaasa mõtlema, siis tänane - just sel samal hetkel ülimast valgustatusest jutlustav Andrew Cohen - ajab küll juhtme kokku. See tuletab mulle meelde omaaegseid Lotmani semiootikaloenguid, mis jahusid tundide kaupa toolsusest ja hobususest (teate küll - kui tool on ukse ees, siis pole see tool, vaid omab tähendust "suletud"). Nüüd on mees õnnelik, et ta on sekulaarne juut New Yorgist, kuid omab tõeliselt originaalseid ideid sellest, kuidas Suur Pauk mitte millestki midagi tegi ning kuidas see pealegi inimkonna ülimuslikkusele, intuitsioonile ja elu tunnetuse mõistmisele aluse panin. Ma suren! Õhtuseks ajaks on säärast sõnamängu pisut liiga palju - "consciousness", "eye-witnessing the process", "intelligence involvement".
Tõsi - religiooni, aeg-ruumi alguse või elu loovusprotsessi üle võib filosofeerida, kuid õhtu lõpuks on see kõik vaid retoorilisi elemente andekalt rakendav mõttemäng - ei enamat. Ja kui üks lektor on kõike muud kui sümpaatne, siis ei kutsu see mind kuidagi kaasa mängima.
Mnjah, üks mõte on ju isegi huvitav - seksuaalimpulss pole muud kui loovimpulss. Coheni sõnul teame me kõik väga paljusid teadlasi, filosoofe, muusikuid ja poliitikuid, keda ajendab tegutsema loovimpulss. Miskipärast ei tahtnud ta seda mõtet enam seksuaalimpulsiga siduda, ehkki võiks ju päris lõbus olla ette kujutada näiteks peaminister Andrus Ansipit mööda valitsuskabinetti ringi tuuseldamas ning põhjendada seda kõike ülima sugutungiga.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
0 comments:
Post a Comment