Laupäeval läks asi veelgi lõbusamaks - nimelt otsustasid vanemad minuga loomaaeda minna (ja pärast muidugi kohvikusse - Tallinnas ju peab!) Ja no mis saab mul selle vastu olla ja imelise ilmaga aina uuenevat loomaaeda kiigata. Minu vaieldamatud lemmikud on surikaadid - ühed vapustavalt armsad ja uudishimulikud tegelinskid, kes oleks vaateakna puudumisel valmis tõenäoliselt iga külastajaga kaasa ka tulema.
Lõuna-Aafrika kõrbetes ja kuivadel avamaastikel elutsev surikaat on pikavõitu nina ja tumedate pandasilmadega põlvekõrgune loom, kel on komme pidevalt omapärast valveseisangut võtta. Tõustes kikivarvule, laseb surikaat oma pikad saledad esikäpad kõhule rippu, venitab keha pikaks ja ajab nina taeva poole, et haista ja silmata kõikvõimalikke vaenlasi, keda tal looduses on üsna palju. Koloonias, kus elab koos mitukümmend looma, kehtivad põhjalikud ja ranged ühiselu reeglid. Nii on neil valvurid, kes kõrgematel küngastel või puude-põõsaste otsas pidevalt vahti peavad, aga ka lapsehoidjad, kes ajal, mil emasloomad toiduks sisalikke, putukaid ja hiiri otsivad, kogu koloonia poegi kantseldavad. (allikas: www.lemmik.ee)Liiatigi on tore, et Tallinna loomaaed saab üha enam nn lääneliku (ehk teisisõnu korraliku ja kaasaegse) välimuse - loomad pole enam kuhugi rõveroostes puuri pressitud, vaid saavad nautida väga korralikke ruume, pindu ja maa-alasid. Ses mõttes meenub ka Tallinna loomaaias ringi jalutades üha enam aastate eest Londoni loomaaias nähtud-saadud elamus, kus esikohal on ikka ja alati loomad. Kiidan-kiidan!
No ja ega siis nädalavahetus ühe korraliku peota pääsenud - sõber Mati sünnipäev andis peoööle meeleoluka kick'i, mis päädis puhvetis tantsu vihtudes ja hommikutundidel rampväsinuna uinudes. Tagantjärele soovin õnne ka Ivole, kel eile sünnipäev oli!
0 comments:
Post a Comment