Magav püüton ellu äratada!

Juuni, ei mingit kahtlust! Täna hommikul otsustasin, et - parafraseerides ühe hea semu Facebook'i sissekannet - talveund magav valge püüton (see võis väga vabalt ka mõni muu suuremat sorti unine roomaja) kõhu ümber tuleb ellu äratada ja minema kehutada. Mingu magagu mujal, mitte minu kõhu ümber. Mõeldud-tehtud! Armas ratas, mis - üllatus-üllatus! - ligi neli aastat S-i pööningul konutanud, tuli tolmust päästa. Ja mitte ainult.

Ma võiksin tänase ostunimekirja alusel end küll Hawaii Expressi kuldkliendiks pakkuda, aga miskipärast ei tahtnud keegi mulle kliendikaarti teha. Üksnes pärisid, et kas on olemas. No ei ole noh. Ainult püüton on. Aga sellega allahindlust miskipärast ei saanud. Võib-olla arvasid nad, et ma niikuinii üks simulant ole. Vaat ei ole!
Nii kuulus mu päevamenüüsse rehvivahetus, pumba (no kuidas võib üks väike ja lihtsalt installeeritav pump nii palju pahameelt tekitada?), luku, kiivri (lastekodu värk!) ja kinnaste ost. Ning olingi tõeline maantekunn valmis! Kui mitte ühte küllaltki verist ja ohtrate marrastustega lõppenud intsidenti arvestada, võib üle pika aja sooritatud rattapäeva edukalt kordaläinuks lugeda. :) Edaspidi söön ainult salatit ja joon vett, siis olen peagi püütonist lahti ning enamgi veel!

Hea on tõdeda, et suveilmad on viimaks ometi käes. Tööde-tegemiste vahepeal viis tee Stroomi randa, kus tähtsamad ametimehed me seltskonnast end ka vees leotasid, hiljem aga võtsin ette Pirita tee. Sealne rand oli kordi tuulisem ning vesi ei kutsunud sugugi, mistap ei mõika ma, mida need sinised kehad end seal keerutavad, tegelikult on ju räme külm. Päeva parimad sportlased olid igatahes rulluiskudel suhinal mööda kaldapealset sõitvad noored emad-isad, kes enda ees lapsevankrit või -käru lükkasid. Lahe vaatepilt!

Ent minu suvi ei alanud sugugi 1. juuniga. See algas juba neljapäeval - siis, kui Magister oma kraadi kaitses. Tõtt-öelda oli hästi uhke ja hea tunne: mis siis, et see ju minu kraad ei ole. Aga kellegi teise, väga olulise ja väärt inimese üle võib ka ju uhkust tunda, ei peagi iga kord enda saavutustega ärplema. Pöörane ja väga vahvate inimestega kraadipidu pani manustama ohtralt hääd veini, kuulama palju head muusikat ja magama ülikitsukesel diivanil. Järgmisel päeval tundsime T-ga end veelgi suvisemalt (või sumisevalt?): ronisime ühe maakodu juures asuva sõbraliku maja katusele ja tutvusime kajakaema ähvardavatest kriisetest hoolimata pesas säutsuvate poegadega, seejärel peesitasime meie kilekott-kodu (kuradi igikestvad fassaaditööd!) lähistel ning põikasime õhtu edenedes Kadriorgu, et ühe rõõmsa, ühtaegu nii surfava kui ka laulva seltskonnaga veini juua ja viinamarju pugida. Ning siis järgnes miskipärast täielik tujutus ja pahurus. Vabandust. Aga nii mõnikord lihtsalt läheb.

Nädalavahetus viis aga lõuna poole. Sõprade juurde. Nii mängisime üheskoos mängu "mida kõike me mais veel teha jõuame". Siia kuulus ohter puude istutamine (ehkki ma ei jõudnud kokku lugeda, mitu puud ma tegelikult mulda aitasin, kannab vaid üks istik minu nimesilti: see on tähkvaher ehk Acer spicatum), väga varajane ja ootamatu jaanituli, terve "Röhhi" pintslisse pistmine, surmtüütu sääsevõitlus (K ristis need olevused sõbralikult sääsukesteks) ning ohter päevitamine ja Raigastvere järves ujumine. See polnud muide mingi sulistamine või sisse-välja vehkimine, vesi oli tõesti mõnus. Ja armsate sõpradega on ka alati mõnus.

Põngerjas O.

Acer spicatum "Andri".

Acer spicatum "Andri" (lähivaates).

Vardast tulnud Röhh.