Euroopa. Kevadel.

Tänu K-le olen saanud targemaks ühe väga ägeda stand-up koomiku osas. Oleme Eddie Izzardi show'sid nüüd mitu päeva vaadanud ja ikka on hullupööra naljakas. Otsustasin, et talletan oma blogisse ühe, mis heidab nalja muusikainstrumentide ja muusikaõppe üle. Mulle meenus mu oma lapsepõlv ja tiinekaaeg, haha! :)



Üldiselt olen oma eluga rahul. Kevad 2012 on igas mõttes toonud uue hingamise. Uue kodu, enda ettevõtte ja väga paljud uued väljakutsed. Mulle meeldib. Kohe väga.

Väikesed asjad, väikesed rõõmud

Kultuuripealinna kogemus on nüüdseks möödanik. Tõsi, tegusate ja ägedate kolleegide, sh minu lahkumine - õigemini, lahkumise korraldamine - polnud säärane nagu meile aastate eest töölevõtu hetkel maaliti. Aga las see näkkusülitamise üleelamine siinkohal jääda, keegi meist pole suhkruvatt, et kukuks väikeste inimeste väikluse ees sulama. Eks neilgi, kes end sest sissekandest puudutatuna võiks tunda, seisa kord ees oma valus tõehetk. :) Organisatoorsest võhiklikkust kõrvale heites tunnen heameelt, et esitasime Marise ja Olgaga oma kätetöö aasta suhtekorraldusauhindade konkursile. Nüüd tuleb lihtsalt oodata.

Ent rutuga sülle heidetud vabadus on mulle hästi mõjunud. Stressivabalt ning ainult heade ja veelgi toredamate inimestega aega veetes. Liiatigi uusi, väga põnevaid väljakutseid teele veeretades. Tegelikult polegi mul ju eriti mahti olnud end "töötuna" tunda. Tegevusi on lihtsalt nii palju. Eelmisel nädalal avastasin küll ühel hetkel endas ammu kadunud teen-mis-tahan-tunde. Läksin ujuma. Väike trenn ja mõnusvesine lõõgastus. Seejärel pilgutasin taevalaotuses ühtäkki särama löönud päikesele silma ning astusin solaariumist läbi. Et "miks mitte", onju? :) Ma vist ei mäletagi aega, mil sellisesse asutusse sattusin - aga et keegi minuga hetkel ühelegi kreisile puhkusreisile tulla tahtnud / saanud, siis sobis selline lõõgastus ülihästi.

Ning rõõm on sellestki, et üks peatükk siin pealinnaelus jõuab oma loomuliku ja ammu oodatud lõpuni. Et korraga avada suisa kaks uut peatükki - uue kodu ja kooli... Mõnus, tõesti. Peagi-peagi pikemalt.

Kõige suurem heameel on aga sellest, et nende tundmuste kõrval suudab riigis vohavat lauslollust, kaitsepolitseiniku järjekordset riigireetmist, elust ja inimestest võõrdunud ja seeläbi aina ebasümpaatsemaks muutuva peaministri seemnesöömis- ja fooliumimütsitraktaati, nimekate tegelaste kõrvalhüppeid oma perekonna kõrvalt või muud seesugust märksa rahulikumalt võtta. Ei jõuagi kõigi ja kõige pärast pidevalt südant valutada.

Õnnelik lõpp. Igatahes.

Milline imeline pühendumus mu isiklikule blogile, minu mõttesõelale - küll olen alles tänavu palju kirjutanud, meeles pidanud ja tallele pannud! (See siin oli iroonia, kui sa veel aru ei saanud). :) Aga õnnelik on see 2011nda lõpp küll. Mitmes mõttes. Minu jaoks oli see suuremaks, targemaks, kogenumaks ja tugevamaks saamise aasta. Lisaks muidugi ühe suure asja ära tegemise aasta. Niisiis, minu aasta emotsionaalseimad märksõnad - ma tegelikult kirjutasin need juba eelmisel nädalal Ilusa Inimese juures paberile, aga siis unustasin jälle ära. No, proovin uuesti:

Sina. Kõiki järgnevaid tähthetki läbiv, neid läbi minu ühendav ja mind elutervena hoidev, laule ja luuleridu valima ja kuulama panev, enda eest seismist ja negatiivse vastu külmaks jäämist õpetav tugiliim. Aitäh. Usutavasti on see vastastikkune.

Gruusia. Seda, miks see mulle eriti oluline oli, on sõnadesse raske panna. Tegelikult - raske on seda avalikesse sõnadesse panna. Sest - kes teavad, need teavad. Teavad, et need inimesed, kellega oli mul au nii jaburlahedalt pähe tulnud seiklus ka päriselt teoks teha, on olnud minu selle aasta säravaimad kaasteelised. Oleme ühiselt palju, väga palju üle elanud ja ära teinud, palju ja ausalt tundnud ja tunnetanud - imeline Gruusia oli kui selle koosmeele kinnitajaks, liimiks, ühtesõlmijaks. Selle ühisnimetaja alla liigituvad märksõnad hotellide pulmasviidid, Puškin, sünnipäevamaasikad ja pidžaama, piknik trammiteel, puulaasimine, Vabandus, Kapp, - "kus tuhatoos on?" - "sinu paremal käel muidugi", -"kes julgeb seda Andrile ütlema minna?" - "Eks ma lähen...". Ja muidugi - v i i s jäätist!

Haara härjal sarvist. 2011 andis sellele "kui ise ei tee, siis kes teine" mõttele hoo. Alguse. Väga palju sõltub minust endast juba lähikuudel, kuid mõne olulise sammu tegin juba tänavu. Tegin kodus remondi. Paigutasin mööbli ümber, tegin selle just niisuguseks nagu mina tahan. Nii istun ma aasta viimasel päeval, mõni tund enne numbrimuutmispeole minekut õndsalt oma kodus, vaatan laual või riiulitel võbelevaid küünlaid, mandariini- ja piparkoogikuhilat, seikluslikku postkaardiseina ja lõbusat VIP-nagi ning teen Smaugile pai. Mulle meeldib oma nurgake. Nii kauaks, kui seda jagub. Mõte on muidugi laiahaardelisem, nagu mainisin, sest eks oma nurgakest otsi me siin elus kõik ka laiemas plaanis.

Minekud. Ehkki mõni sel aastal mu elu mõjutanud minek (või mu enda jaburail hetkedel korda saadetud ja teiste elu mõjutav minek) lõppeb (seni õnneks) alati õnneliku tagasitulekuga, valades südamesse rõõmu sõõmudena tagasi - ning paneb küsima, kas need minekud ja tulekud jäävadki mu elu lahutamatuks ja igikestvaks osaks -, siis mõni minek on lõplik. Ehkki segatud segaste tunnetega, lahkus minu ja mu lähedaste elust tänavu mitu olulist, meid vorminud, kasvatanud ja mõjutanud (ka siis, kui me seda alati tahtnud pole) inimest. Rahulikku ja leppimist täis teed neile kõigile. Nagu ütles Sõber: oleme suureks saanud, nüüd pole meil neist minekutest enam iial pääsu.

Tallinn 2011. Meeldib see kellelegi või mitte - mul kama kaksteist - see oli viimaste aastakümnete Eesti tulemuslikum mainekujundusprojekt, mille tegelik mõju selgub alles aastate pärast. Eestile. Tallinnale. Kultuurile. Turismile. Mul on kõrini maakonnareporterite soigumisest teemal "ma ei näinud midagi, ma ei kuulnud kedagi". Viitsigu siis bussipilet osta ja kohale tulla, mitte ärgu eeldagu, et kultuuripealinna sündmused peaks ühtäkki kõlama Tartus, Elvas, Põlvas või mujal. Küsige oma linnalt, mida ägedat meil korda võiks saata, et kõigil põnevam oleks. Kõrini on ka oma ninast kaugemale mitte nägevate eestimaalaste halast, et äh, mis see siis oli, laulupidu teame me ju niikuinii. Aga Euroopa ei teadnud sellest tänaseni miskit, sest keegi pole (hoolimata juttudest, kuidas kõik jumaldavad meie laulupidu) iial viitsinud siia miljonite lugejatega kõnelevaid ajakirjanikke kutsuda. See kõik on jama ja nii tavapärane reaktsioon.
Nagu hea Sõbraga hiljaaegu arutlesime: oluline on see, mida tehtust õpitakse. Mitte ainult Tallinnas, vaid ükskõik kus mujal Eestimaal. Kuidas oma kodukoht elanikele ja külalistele ägedamaks, armsamaks, "omamaks" muuta. Kuidas suuta kõlada kaugemale kui Eesti meedia, kuidas peibutada oma kodukohta rahvusvahelised loojad, kuidas õppida vastama küsimusele "mis Minu Kodu nii eriliseks teeb". Hala ei vii kuhugi, pigem tunnusta neid, kes sellega hakkama on saanud ja võta õppust. Ka Tallinnal on palju õppida ning nutika tegutsemise korral saaks omandatud professionaalsuse, suhtevõrgustiku, teadmised ära kasutada (praegu tundub, et kõigil on minnalaskmise meeleolu - eh, sai kaelast ära).
Jah, see oli võimas võimalus, mille me meeletult vinge meeskonna ja partneritega ellu viisime. Ja hoolimata sellest, et kogu tegevtiim vaakus emotsionaalse kriisi ja ületöötamise piiril (mind viis see tänavu isegi haiglasse), jäime me ellu. Ja tuleme sellest kõigest välja eeldatavasti vaimselt tugevamana kui eales varem. Liiatigi nimetati mind selle kõige eest aasta parima suhtekorraldaja nominendiks. Ilma häbita - teenisin selle ausalt ära.

Aga raamatu tahan sellest kõigest kirjutada küll. Õpitu ja Inimesed väärivad seda. See on koht, kus kirjastused minuga lahkelt ühendust võtma on palutud. :)

Klaaskuuli sees...

Mõnikord on tunne, justkui tunneks end kõige kindlamalt ainult Oma Klaaskuulis; selles, mida keegi ei raputaks. Või isegi, kui üritaks, ei suudaks siiski pahupidi ajada. Ja mõnikord on tunne just vastupidine - tekib selline sisemuses särisev lootus, et nüüd, jah nüüd võiks ometi midagi juhtuda. Midagi põnevat. Ka minuga. Viimasel ajal tunnen pigem viimast. Tunnen heameelt selle üle, et mul pole õrna aimugi, mida näiteks üks tavaline nädalavahetus tuua võib; kuhu päeva lõppedes sattunud või mida kogenud olen. Selline "tahan - söön kisselli; tahan - kuulan transistorit" tunne. Olgu see siis lapselik ja kohati enesepetlikki. 

Aga tänasel isadepäeval tundsin lausa lapselikku rõõmu sellest, et sain vurada Tartusse ja tagasi. Kasvõi pelgalt kolmeks-neljaks tunniks. Ja miks ka mitte - lubada endale perekonnaga hea lõuna- ja õhtusöök, pisut jutuvestmist ning seejärel tagasi koju sõita. Eks see viitsimine olegi kinni kõrvade vahel. Kui oktoobris vennal Hollandis külas käisime, polnud miski mure seigelda autoga tundide ja kilomeetrite viisi riigi ühest otsast teise, aga kodus justkui ei sobiks. Tegelikult lendab see paar tundi Tallinna-Tartu maanteel lausa linnutiivul. Ja mõtteid, palju häid mõtteid saab ka mõlgutada. Või õhtupimeduses tagasisõites raadiost David Vseviovi rahustavaid minevikumeenutusi kuulata. 

Ahjaa, mida tegite teie 11.11.11 kell 11.11? Meie otsustasime M-i ja O-ga, et tõuseme töölaudade tagant püsti ja plaksutame. Lihtsalt niisama. Et midagigi teistsutust oleks. Nagu me otsustasime, et neljapäeviti räägime meie toas vaid vene keeles. Või vähemalt üritame. Esimene päev oli päris naljakas - ma pidin O-lt kogu aeg sõnu ja lauseid küsima ning märkisin siis uued sõnad viksilt kladesse. Tegelikult olid umbes kõik uued sõnad.  :) Ja üks "teeks midagi" otsus veel - käime nüüd neljapäeviti T, R ja J-ga uutes kohtades lõunat söömas. Just sellepärast, et miks ka mitte. Algas see kultuuripealinna restoraninädalast ja Bonaparte'i restorani sooduslõunast, seejärel sattusime J mahitusel Cha Daosse, uude hiinakasse Suur-Patareis ning järgmisena seisab tantsukaardil Musi nimi. Vaatame, mis toob tulevik. Igal juhul on see äge algatus - kaua me ikka neis samades söögikohtades käime.

Tervitused Aafrikasse. Eks ma Google Mapsi abiga hoian silma peal...

Iga aasta üks sama tants... Ja laul

Puhkuse veedame kõik Viljandis! Nii olen ma siin vist juba aastaid rõkanud. Aga mis teha, kui see minu pärisosa on. Nüüd veel vaid Kuldmuna lastega peale võtta ja padavai! minema.

Oi, aga palav on. Oi, kui palav. Mingil hetkel tuleb meil küll tee kõrvale tõmmata ja end kusagil kasta. Kontorirahvast hakkas täna hetkeks majast läbi hüpates ning Assistendile ja Pärimusele õnne soovides kohe kahju, nii ma siis utsitasin neid vähemalt välikontorid mere ääres sisse seadma. :)

Laura laulab: "Meid ootab tee, meid ootab tee, see, milles võid kindel olla..."

Kajakadraama

Uskumatu. Olen siin elanud aastaid, kuid sellist kajakadraamat pole oma kodus eal kogenud. Põhjuseks üks õnnetu paks kriiskav kajakapoeg, kes on a) autolt riivata saanud, b) depressioonis või c) lihtsalt jobu, et lendama õppida. Nii ta lihtsalt paterdab mööda käidavaid-sõidetavaid tänavaid-parklaid, lööb end vastu tänavanurki, hädaldab ja krääksub (ei, siiski kriiskab), tema korralekutsujast linlasest isa (linlasest sellepärast, et see vana linnatüüp kindlasti teab, et mõni tahab äkki magada) istub minu köögiakna vastas laternaposti otsas, pahandab temaga, ning hüsteeriline emakajaks teeb tiire ümber kogu kvartali lootuses a) piirkonda turvata - autod, eksole - või b) see stseen kõigil peast oma rõvekriiskelise paanikaga pühkida. Paraku ei saa mina looduse allüürnikuna kuhugi pageda ega isegi kaasa aidata sellele, et draama lõppeks.

Seda vahvam oli õhtu täiesti ootamatuisse tegevustesse ja hiljem veel ootamatuisse külalistesse unustada. Näiteks otsustada ühtäkki, et tahad proovida midagi sellist, milleks isegi ei usu suuteline olevat - küpsetada kukeseene-peekoni- ja kodujuustu-basiilikupirukaid - samal ajal Facebookis imestavaid-kummastavaid kommentaare saades, ent ühtäkki selles üksindusküpsetuses tohutut poolehoidu hoomates. Või võõrustada kallist, ent keerulistes hiljutistes aegades kadunud Sõpra, ning leida, et mõistame teineteist endiselt - me vajame ainult aega ja analüüsivõimet (uskuge, seda polegi nii lihtne käigult leida). Või olla nii avatud, et ootamatult avada uksed inimesele, kelle kohalolek on samaaegselt äge kui ka kohatu.

Nii saan öelda, et puhkus on hästi alanud. Oi, kuidas räägiks merepäevadega saabunud kommunikatiivsetest väljakutsetest (Liibanoni neljapäev, Krusensterni reede, Sadamarahva laupäev), nende lahenduskäikudest ja lõpptulemustest, samaaegselt arenenud heaolemishetkedest ja nende kaotamistest... Aga ei viitsi. Midagi peab ju raamatu jaoks ka jääma. :)

Pärast haapsallikult torminädalavahetust tahan kummardada Amy ees (Norras juhtunust pole mul lihtsalt jõudu rääkida). Nagu Sõbraga täna tõdesime, oleme 27-klubist lootusetult ilma jäänud. Viimasest pärlist pidanuks kindlasti osa saama. Ja ma räägin meist, kel olnuks võimalusi küll ja veel tema live'iga ammu silmast silma kohtuda. Aga läks teisiti. Nii jään selle väga hea ja mõnusa video juurde, junkie või mitte. (Meenutagem lõputsitaati filmist "Džässis ainult tüdrukud: Well, nobody's perfect! - lause Ameerika filmiajaloo 100 parima filmitsitaadi hulgas nii-umbes 48ndal kohal). :)

Veidralt kerge on olla

Naljakas, tunnen end, nagu lendaks... Heatujuliselt ja sulgkergelt. Ja põhjust tean ka - mul oli Puhkus. Puhkus, mis viis mind maailma armsaimate inimestega kodust kaugele - Gruusiasse - , ent samas kodule nii lähedale - enda sisse. Need, kes selle imelise reisi läbi ja kaasa tegid, mõistavad, mida sellega mõtlen.

Mulle tegelikult meeldib A tänane küsimus: "Huvitav, kas see on ainult meil nii, et Gruusia ei lähe peast, või oleksime me põhimõtteliselt ka Rakveres võinud käia? Ehk siis kas „viga“ on meis või Gruusias?" Ma usun, et see lummav reis - täis viiendast sajandist (ja veelgi varasemast ajast) pärit kloostreid, keset lõppematuna näivat Kaukasuse mäestikku või öise Musta mere kaldal ja selle kohal kõrguvatel mägedel looklevas botaanikaaias kogetud jagamisrõõmu ja vuugivaheturgudel öeldud tooste, Batumi rõskeid kodumajutusi või selle sama linnakese magusaid koduveine, Tbilisi mägimatka ja väävlisauna - andis tegelikult vastuse - nüüd võime üheskoos tõepoolest kasvõi Rakverre põrutada. Isegi, kui ma ei suuda Gruusias ühtegi postkasti leida või kui ma kell viis hommikul jõuetult dušigeeli mööda maja ringi loobin. :)

Lisaks lõppes Puhkus ühe armsa nädalavahetusega Tartus, kus veendusin veelgi, et kõik võib olla võimalik - ole mees ja võta end lihtsalt kokku ning sa jõuad ühe ilusa kevadpäevaga kõike ja kõikjale, sealhulgas emaga pühademune võõbata ja neid hiljem õelastega koksida, heatujuilmelises linnas jalutada, Supilinna päevadel maailma uudistada, sõpradega Raekoja platsis juustusuppi ampsata, nende põngerjatele pai teha ja veel enne pealinnasõitu ühe väga kalli inimesega rõduhooaeg sisse õnnistada. No teeb ju tuju heaks! :)

Signaghi. Ma tean, et sinna põrutame ükskord tagasi. Maja number 5 ootab...

PS. Hetkel, mil sissekannet kirjutan, tuleb telekast EASi reklaam "Kuidas sinu puhkus aitaks Eestit? Lihtsalt, jäta puhkuseraha kodumaale". Nice try, aga enne soovitan siiski Gruusias ära käia. Siis võib raha jälle Rakverre viia. :D

PPS. Huvitav, kaua minu kõrgelennuline heatujutunne ja grusiinide avatusest ja sõbralikkusest endasse ammutatud ligimesearmastus suudab vastu panna väiklusele, otsustuskindlusetusele, omakasupüüdlikkusele ja lihtsalt lollusele? Ei loo illusioone, nende otsa on argiaskeldusis lihtne komistada.

Et siis selline päev

M arvas mind täna murelikult inspekteerides, et ta mind kompuutrisse ikkagi ei vii. Et vaatab, mis näoga ma hommikuks olen ning kas suured pupillid on sellepärast suured, et miski jama on või... (siinkohal jäi tal lause lõpetamata, ma väga loodan, et see teine põhjus võiks olla lihtsalt see, et mul ongi ilusad silmad). Seejärel tuli talle meelde, et peab oma ema lennujaama viima ning kujutles järgmiseks elavalt ette juba pilti, kuidas ma tema naastes põrandal krampides tõmblen. Et siis selline päev. No sellisele nädalale pidigi selline päev järgnema. Jobu. Vähemalt ületasin end tänu R-ile j M-ile (rohkem küll tänu nende moraalsele toele) ning olen jõudnud teha kahe nädalaga oma kodust ühe väga imelise paiga siin üürikorterite maailmas. Pisut on veel vaja tuunida, kardinate-ruloodega katsetada, vaipu testida ja üks tähtis fotomaal tellida... Ning siis saangi magamistoa kallale asuda. :)

New Yorgi hõnguta ei saa...

Ühe pildi meie imelisest reisist riputan blogisse ikkagi üles. Olgu või endale - näiteks taustaloo asemel hoopis taustaemotsioonfotoks. See võtab kogu hilissuvise ja varasügise õnnelik olemise tunde kokku. :)

Imeline august hakkab selja taha jääma

Näed nüüd - varsti ma juba paarkümmend päeva 31-aastane, aga pole hetkekski mahti leidnud, et korra siin peatuda ja pisut mõtteid mõlgutada. Põhjus ilmselt suuresti ka selles, et Facebook tundub oma ringiuitavate mõttekildude, neid saatvate videolugude ja muidugi värvi andvate fotode jaoks nii mugav keskkond olevat.

Alles hiljuti, läinud nädalavahetusel, tuli Facebooki ja sotsiaalvõrgustike üle pisut arutleda, kui Maire oma saatesse kutsus ning sel teemal sõna võtta palus. Heh, olime Merlega kahekesi ühtäkki kui sotsiaalvõrgustike maa peale laskunud kaitsepühakud, kes pealtnäha kriitilisema meelega vanemale generatsiooni ees uue meedia võlusid kaitsta võttis. Saate edenedes jõudude vahekord tasapisi küll muutus ning lõppkokkuvõttes mõistis igaüks, et targa või oma tegevust mõtestava meediatarbija jaoks pole ükski uus meedium ületamatu takistus või "hirmuäratav koll toanurgas". Oluline on neisse mitte uppuda ja meeles pidada, et meedium on siiski jätkuvalt vahend, mitte eesmärk.

Kuid uue eluaasta esimesed paarkümmend päeva on kulgenud küll põnevalt, ergastavalt, väljakutsuvalt ja nauditavalt. Sest mis viga töölt koju jõudes eneselegi tunnistada, et taas on möödunud üks huvitav koolipäev (õppeaine on ilmselt tööõpetus, pidades eelkõige silmas peatükki "Terase karastamine"). Või mis viga nädalavahetuselt naasta ning eneselegi tunnistada, et taas on möödunud üks avastusi, üllatusi ja lõõgastust pakkunud kvaliteetaeg.

Luban endale, et sirvin pisut oma paarikümne päeva jooksul tehtud Facebooki sissekandeid ning tõstan mõned eredamad hetked ka siin esile.

Tööl tagasi - kas puhkus oli uni?

Sellest nädalast tööl tagasi ning kaks nädalat puhkust tundub nüüd, teise tööpäeva õhtul tõepoolest kui unenägu. Ent see-eest üks ilusamaid unenägusid, mida ma viimasel ajal näinud olen. Tänu M-ile sain endale nädalaks "tiivad", mis mind mööda Eestit kandsid, ning lõpuks koju tagasi tõid.

Teise puhkusenädala märksõnaks oli muidugi imelise ilmaga rand - lisaks varem kogetule kindlasti Vääna-Jõesuu, kuhu õnneks suisa mitmel päeval sattusime. Sest polnud midagi, et väike torm oli merevee temperatuuri taas nullinud - jõgi elas ju ikka oma karastavat ja kirgastavat elu. Ning puhkuse viimasel päeval oli merigi mõistliku soojuse saavutanud. Luksus!

Ning mu teine sellesuvine puhkusepärl oli laupäevane Eestimaa-avastus täis vanu sildu, mõnusalt korda tehtud mõisaid, ajahambast puretud kolhoolsikeskusi, rahu ja vaikusega ahvatlevaid turbaväljasid, põnevat Lavassaare raudteemuuseumi kogemust ning üliarmast muulikõndi Pärnus. Ega ma vist oskagi selle imelise tripi eest piisavalt oma tänu väljendada, aga see oli tõepoolest mu suve üks hingepaitavamaid päevi.

Huvitav, kas siinkohal oleks paslik öelda "nüüd siis Päris Elus tagasi"? Tegelikult tahaks just möödunud kahe nädala kohta öelda Päris Elu, sest see oli just selline, milline üks elu olla võiks. Põnev, seikluslik, põrgulärmine ja äikesetormine, tantsu- ja laulurohke, šampanjapudeleid paugutav ja maitsvat toitu vitsutav, samas rahustav, hingepaitav, kindlustunnet sisendav, Oma Inimstega olla võimaldav ja enne magamaminekut väsinult, ent rõõmsalt "mulle meeldib see kõik" õhkama panev... :)

Jaanipäeval rinnuni on rohi...

...Jaanipäeval rinnuni on rohi.
Sügis jõuab, jääb vaid kuluhein.
Ütle, kust küll rada teha tohin.
Igal pool on noor ja õitsev hein...

No see laul sai neil jaanidel küll nii ära kuulatud kui ka lauldud. Kitarride ja lustiga. :) Ehkki miskipärast olid meie überlõbusal road-trip'il "Naksitrallid - alati teel!" mööda Eestimaa erinevaid nurki autogrammofoni populaarsemateks valikuteks Urmas Oti "Diktori valss" ja Folkmilli "Madis Mäekalle". Ka nii võib. Kokkuvõttes sai palju nalja, ohtralt ja hommikuni laulda, saunas käia ja jaanitule paistel rohekonnade ja kaanidega asustatud tiigis kümmelda, päevitada, mööda rukkipõlde ukerdada, bensiinijaamas tantsu vihtuda, külasimmanit külastada, päikseloojangut imetleda, kallistada, pärast kerget ühepäevast pausi päevitamisega jätkata, turul käia, suvevärsket sööki valmistada, lõbusaid filme vaadata, isegi autoavariisse sattuda - aga mis peamine, heade ja teineteisest hoolivate sõpradega koos olla.

Need, kes meid ei tunne, võiks muidugi sõna "hooliv" mõnikord kahtluse alla seada, sest niisugust nörritamist, aasimist ja teineteise kallal võtmist kuuleb ju harva. Ju on meile lihtsalt niimoodi kombeks. Ju on see meie viis öelda, et armastame. Sest kes meist ikka tahaks pidevalt suhkruvatimägedes heljuda ja siirupikastmes kroolida. Või oleme lihtsalt elumeres kalestunud ja ninasarvikliku paksu nahaga kõigis ja kõiges kahtlejateks muutunud. Nii võib mõnikord juhtuda, et kõhklusist sündivast enesekindlusetusest puhkev küünilisus jääb heast sõnast kõvemini kõlama ning see võib tekitada vääritimõistmist. Eks neilgi jaanidel. Aga usu, minu armastus pole karvavõrdki vähenenud, hoopis vastupidi...

City-break kallisse kodulinna

Ma lihtsalt ei satu Tartusse. Mitte et ma ei tahaks. Ma lihtsalt ei jõua end kuidagi sundida sinna minema. Sest laupäevad on tööelevandi ainsad enda ja koduga olemise päevad. Ja pühapäevad lähevad nii kiiresti, et juba tulebki mõelda sellele, mis järgmisel nädalal ees ootab. Viimasel ajal pole laupäevi-pühapäevi muidugi endalegi jäänud, sest needki on olnud tööga seotud.

Seda suurem oli mu rõõm, kui end laupäeval üle pika aja viimaks kokku võtsin (tervis lihtsalt nõudis, et end Tartusse viiksin) ning läbi suvise Eesti kodupaika vurasin, samas liikluskaamerate vaateväljas püüdlikult spidomeetrit haarata püüdes - äkki olen jälle ühe kilomeetertunnikese järjekordsele fotosessioonile lähemale lipsanud. Suutsin end vist ohjata.

Ent Tartusse sõitsin rõõmuga kas või ainuüksi selleks, et oma ema ja õega aega veeta. Sest nad on minu kallis ja väga lähedane perekond. Ja mul on hea meel selle üle, et meie perekond nii tihedalt läbi käib, end teineteise tegemistega kursis hoiab ja hoolib. Isegi siis, kui end aeg-ajalt kaugele pealinna kadunud rongapojana tunnen, teavad nad, et olen alati olemas - rohkem ajast küll täpselt nii kaugel kui lähim telefon, sel nädalavahetusel aga täiesti füüsilisel kujul ja kombel.

Ja kokkuvõte - lihtsalt fantastiline! Lisaks õetütre Anni ärasilmamisele ja asjaolule, et suutsin talle salaja kõrva sosistada, et just mina olen tema lemmikonu (eat that, venna!), jõudsime isegi ühiselt Eesti laulu peo 100. aastapäevale pühendatud kontserdile Maarja kirikusse (okei, EPA võimlasse), kus Mamma täiest hoost laulda hõiskas, trumm mürtsus ja pasun üürgas. Ma ei tea muidugi, mida arvata Mattiase otsusest kultuuriminister Laine Jänese kõne ajal väsinult, ent siiski enesekindlalt "blaa-blaa-blaa-blaa!" teatamast, aga muus osas oli üks ütlemata lõbus rahvusromantilise naivismi vaimus veedetud õhtupoolik, mille lõpetas niisama kodusolek, hea vestlus ja maitsev vein.

Emme (koertega) ja Mattias (rattaga).

Pühapäeva aga värskendas ema ja minu ühine otsus pisut Tartu kohvikuid külastada. Piinlik tunnistada, aga minu äraolekul on Tartust saanud vist Eesti kohvikukultuuri koht number Üks ning mina ei teadnudki seda. Nüüd aga tean, et suvel võib kunagises kodulinnas ilmselt ülimõnus olla - väliterrassidel veini rüübata, mõistliku hinnaga praade pugida. Kui oskaks vaid tänavused üliogarad sääseparved endast eemal hoida...

Eks teinekord kohtun ka sõpradega... :) Panen siia ka ühe fotomeenutuse ühest mõnusast sõprade õhtust - seda küll mitte Tartus, vaid päikseloojanguhurmas Tallinnas.

Kultuuri, tormi ja hingerahu

Mul on hea meel, et olen suutnud end kultuuris kodus hoida - mõne aja eest endale pühalikult antud lubadus olla taas kultuurselt aktiivsem ka väljaspool tööaega ning tõepoolest üritada end kultuuriüritustele vedada on seni sujunud. Nii põlgasin ära - ega häbene seda tunnistada - võimaluse "Ühtse Eesti" idiootlikku propagandapidu külastada ning seadsin sammud hoopis Artisesse Michael Haneke filmi "Das weisse Band" / "Valge lint" esilinastusele.

Ega ma tõtt-öelda suurt oodata osanud. Jah, "Funny Games" ja selle kaasajastatult räigem remake on eredalt mällu sööbinud. Ja "Klaverimängija" samuti. Võib-olla seepärast arvasin ka Haneke käekirja tundvat. Ent säärast, te vabandage mind, üheülbalist kinojutustust ma küll ei oodanud. Veider, hiljem sünopsist lugedes jäi mulje, et meid kutsuti hoopis ühe teise Haneke ühte teist "Valget linti" vaatama - sinna kirjutatud salapärased kuriteod, pealtnäha igava ja unise külakese sisemuses mäslev viha, varjus hoitud lapsepilastus, abielurikkumised ja laste sadismiiha oli peidetud mittemidagiütlevusse ning rüütatud naiivsevõitu kooliõpetaja hirmigavasse jutustusse. Võib-olla suutnuksin ma seda leebemalt võtta, kui vaatajateni oleks jõudnud korralik koopia, mis võimaldanuks juba avaminuteil filmi siseneda. Ent juhtus nii, et esimesed 16 minutit ajasid heliriba, pildijada ja eestikeelsed subtiitrid igaüks oma asja. Ega kohtunud enne 16ndat minutit kordagi. Tõsi, kino küll vabandas, aga niisugust filmi tahaks juba avakaadreist nautida... Ehk siis mõistnuks paremini. Võib-olla.

Hoolimata ülitoredast E ja L-i sünnipäevapeost jäi reedest ometi mõru maik suhu. Kui ma oma mälus ringi tuulan, siis on seda viimasel ajal palju juhtunud. [...] Nii tõmbasin reedele purjed peale ning seilasin täistuules pühapäevani, nautides sõbralikku laupäeva, restoran Aia ülihead menüüd ja toredaid sõpru, kõrvus just see laul (ehkki laul on hea, on see minu jaoks kihvtine...)



Pühapäeva õhtu tõi kaua oodatud hingerahu tagasi (aitäh selle eest!) ja lubab tööloomal taas edasi rabada - peagi alustab trükikoda minu ja kahe K ühise lapsukese menetlemist. Kaua tehtud - kaunikene! Või siis ?

Back in business!

Ma olen tagasi! See hüüatus oli pigem mulle endale, et mitmekuulise blogipausi järel taas oma veebinurka sisse astusin. Tõsi, minu Facebooki-sõbrad teavad, et ma pole kuhugi kadunud. Ma lihtsalt ei viitsinud vahepeal seda mõttesõõla kasutada. Võib-olla ka seepärast, et sügis ja talv tõid nii meeletult palju tööd, et päris enda isiklikke mõtteid pähe ei mahtunudki. Või kui mahtus, siis polnud neid aega lihtsalt üles tähendada. Ent nüüd võib ju - et mitte vettpidavaid lubadusi loopida - taas proovida.

Tõenäoliselt andis mulle naasmiseks tõuke üks muhe äraolemine Transilvaanias, kust alles eile õhtul tagasi jõudsin. Tõsi, ettevõetud reis ei viinud meid mitte üksnes sellesse popkultuuris lugematul hulgal kordi vampiiride elupaigaks nimetatud Rumeenia mäeahelikega palistatud maakonda, vaid ka lootusetult määrdunud Bukaresti, mille ainsaks pärliks on endiselt linna südames trooniv kommunistliku minevikku meeles pidav hiidpalee, ning samuti ammu südamelähedaseks saanud Budapesti, kus kevad meid viimaks kätte sai ja mütsi-salli-kindad viimaks ometi nurka viskama sundis. Ent retk Transilvaaniasse oma siia-sinna vonklevate mägiteede, lummavate, ehkki kurjakuulutavate sügavikega vaadete ja kergeid judinaid tekitavate salapäraste metsadega oli elamusterohkeim. Olgugi, et üks pilt räägib tuhandest sõnast enam (ja neid näeb Facebookis niigi), tahan oma liistude juurde jääda ning end ümbritsevat oma mõtteilmas toimuvaga sõnas tervikuks siduda. Nii et - tere tulemast koju, Andri!

Jalutuskäik Tallinnas

Ilm on palav... Oo, kui palav! Kuna mul pole eriti aega end mõnda veekokku heita, siis veedan töised tunnid oma varjulise(ma!)s korteris. Ennist patseerisin aga linnas ning sattusin taas neid Tammsaare pargi kerjusindiaanlasi kuulama. Igal juhul etem kui päevast päeva samal kellaajal üle linna lärmavad hare-krishna-krishna-hare-mehed. Just mehed, sest viimane kord, kui nende kambaga samaaegselt foori taga passisin, avastasin, et naised olid kõik koju jäetud. Või koondatud.

Keskpäevane äratus: NATO hävitajad linna kohal

Kriban varahommikust peale tööd teha, luristan vaheldumisi kohvi ja punase greibi nektarit ning tunnen end ütlemata mõnusalt. Ühtäkki tekib heli, mis meenutab kas katuse maha rebimist majalt või midagi veel hullemat. Päikese käes peesitav Smaug tardub soolasambaks, arvates tõenäoliselt, et fassaadiehitajad on tagasi tulnud ning üritavad tema elunatukest millegi veel õudsemaga lõpetada. Aga ei hullu - need on kõigest paar pisikest NATO hävitajat, kes keskpäeval üle Tallinna kimavad ja siis kaugusse kaovad, kaks peenikest pruunikashalli suitsujutti taga. Turvatunne missugune! Hetkeks jahmunult tänaval seisatujad ärkavad tardumusest ning jalutavad-jutlevad edasi, justkui poleks neid hävituslennukeid olnudki. Väljavõtteid Näoraamatust, kuhu samasisulise sissekande jätsin:

TR: Võimas oli ju :-)

MU: veits ei jooksnudki ukse taha peitu. Ja jube hea oli vaadata, mis käitumishäired sellises "ehmumise olukorras" tööle hakkavad . :)
TT: Ma ehmatasin just ära, mõtlesin, et sõda!
RM: jumal ma mõtlesin et lennuk kukub mu majja sisse... huligaanid poisid jätke järgi prouad erutuvad..."
EM: Võimas. Õnneks oli Vikerraadio nii operatiivne, et kommenteeris kohe asja:)
MN:Õudne
SL: näh :( miks mina ei kuulnud... hävitajad on ühed mu kõige lemparimad asjad :/
EK:Juuube!!!
RV: a olidki hävitajad ? pirital oli tunne, et 747 lendab kohe aknasse
MP: päris hirmus oli! mõtlesin, et hetk hiljem kuulen, kuidas lennuk majja sisse raksatab!
MP: Postimajas olles pensionärid arvasid, et tramm sõitis kiirustades mööda...
KV: kohalolekut tuleb ju näidata;)

Jaaniaeg läks kui üks lust ja lillepidu - pärast seda, kui varalahkunud Orava rist sai ühes suure rahvamassiga 22. juuni hilisööl vastu 23. juunit avatud ning selle Swarowski kristalli meenutava hiidristi küllaltki tugev marurahvuslik (et mitte ühte vängemat sõna kasutada) maik alla neelatud ja taas meie 700 aasta pikkust orjapõlve, mitte aga pidupäeva rõhutav oratoorium kuulatud, oli aeg võidupäeva auks pealinnast lahkuda.

Lahkuda ikka selleks, et eestimaiste mõisatega (Palmse, Sagadi, Vihula) taastutvuda, seejärel tundide kaupa merekaldal kiikudes Prosecco (see on üks võõramaine jook, millest - selgus! - Varblase terrassi teenindajad ilmaski kuulnud polnud; masendav rumalus), lõkkes küpsenud vahukommide ja maitsva lambapraega maiustada ning vanematele järgmisel päeval õnne soovida (no küll mõni on mõnda juba aastaid üle talve pidanud).
Kui end eile pärastlõunal muidu üsna inimtühjale Härgliiva rannale päikese kätte kõhutama keerasime, pidin sinna saabunud ja ranna oma lamina, lolli jutu ja nilbitsemisega paari sekundiga täitnud jormeestlaste pärast taas silmad peast häbenema.

Tagasitulek pealinna venis - vaja ju kõik Põhja-Eesti liivarannad ja unised kalurikülad oma silmaga ära näha ja üle lugeda ning ka Stenbockide Kolga mõis ära vaadata. Kahju, et nii võimas mõisakompleks on labase maitse küüsi langenud: mõisasse on rajatud kummalise nimega ÄraKardaPubi, selle välisukse kohal tilbendab A le Coqi reklaamtahvel, härrastemaja ühes tiivas tegutseb pudipadipood ning "renoveeritud tallihoone hotelliga" tähendab lamedat odavat euroremonti. Selles suhtes on Palmsel (Virumaa Muuseumid), Sagadil (RMK) ja Vihulal (inglastest omanikud) hästi läinud - need on siiski maitsekalt ellu äratatud.

Rattad tegid rat-tat-taa, piilupart jäi tukkuma!

Ma olen oma taasavastatud rattasse armunud. Mu väike eksperiment on tõestanud, et linnas on kuratlikult ohtlik liikuda - 1. juuni tõi avarii ainuüksi seepärast, et autojuhtidele oled sa nähtamatu. Ka siis, kui sul on erkkollane seljakott seljas. Nii soovitavad vanad rattagurud sõita täiesti ülbelt sõidurea keskel, mitte viisakat mängida ning teeveeres liigelda üritada. Ainult et see on päris korralik julgustükk, ma pole veel nii julgeks läinud. Küll ma muidugi harjun - rattateid siin linnas niikuinii ei ole, kui ellu jään, siis saan ehk ka pealinna ummikutes liiklemise selgeks. Aga teine avastus on positiivne: vähemalt päise päeva ajal saab oma ratta suuremate kaubanduskeskuste ja teiste asutuste ees üpris edukalt lukustada ning - oo imet! - viie minuti pärast ei oldagi tangidega kallal. Kuigi eile kuulsin Loomanaiselt, et mul on lihtsalt vedanud, tegelikult on murd- ja rattavarguste arv suurenenud, ka mitme meie tuttava juurde on sisse murtud ja jalgratas jultunult ära hiivatud. My-my!

Ja kui eelmine nädal tõi ootamatu (ja ülilõbusa) Rootsi-retke ja sõprade sünnipäevad, siis panime nädalale vähemalt kultuurse punkti. WAF-kooli kontsert Vene kultuurikeskuses ja seejärel Eri Klasi juubelikontsert Raekoja platsis.


Olime Kapiabikaasaga nagu ühed kultuurigurmaanid ning ahmisime muudkui võrratuid viise endasse. Ning kohvitopsi peidetud brändit samuti: erinevalt ilmarahva ees oma jooki limpsinud Liis Tappo-Treiali seltskonnast turvamehed meiesuguseid nutikaid kohvilimpsijaid ei tülita.

Õhtu leidis meid Nokust, kus sai lisaks hõrkude kotlettide ja veini mekkimisele elatud kaasa europarlamendi valimistele. Mul on hea meel, et minu eelistusest parlamendisaadik sai. Kesikute fännkonna pingutusest hoolimata jäi neile siiski vaid kaks kohta. Palju õnne! :)

Magav püüton ellu äratada!

Juuni, ei mingit kahtlust! Täna hommikul otsustasin, et - parafraseerides ühe hea semu Facebook'i sissekannet - talveund magav valge püüton (see võis väga vabalt ka mõni muu suuremat sorti unine roomaja) kõhu ümber tuleb ellu äratada ja minema kehutada. Mingu magagu mujal, mitte minu kõhu ümber. Mõeldud-tehtud! Armas ratas, mis - üllatus-üllatus! - ligi neli aastat S-i pööningul konutanud, tuli tolmust päästa. Ja mitte ainult.

Ma võiksin tänase ostunimekirja alusel end küll Hawaii Expressi kuldkliendiks pakkuda, aga miskipärast ei tahtnud keegi mulle kliendikaarti teha. Üksnes pärisid, et kas on olemas. No ei ole noh. Ainult püüton on. Aga sellega allahindlust miskipärast ei saanud. Võib-olla arvasid nad, et ma niikuinii üks simulant ole. Vaat ei ole!
Nii kuulus mu päevamenüüsse rehvivahetus, pumba (no kuidas võib üks väike ja lihtsalt installeeritav pump nii palju pahameelt tekitada?), luku, kiivri (lastekodu värk!) ja kinnaste ost. Ning olingi tõeline maantekunn valmis! Kui mitte ühte küllaltki verist ja ohtrate marrastustega lõppenud intsidenti arvestada, võib üle pika aja sooritatud rattapäeva edukalt kordaläinuks lugeda. :) Edaspidi söön ainult salatit ja joon vett, siis olen peagi püütonist lahti ning enamgi veel!

Hea on tõdeda, et suveilmad on viimaks ometi käes. Tööde-tegemiste vahepeal viis tee Stroomi randa, kus tähtsamad ametimehed me seltskonnast end ka vees leotasid, hiljem aga võtsin ette Pirita tee. Sealne rand oli kordi tuulisem ning vesi ei kutsunud sugugi, mistap ei mõika ma, mida need sinised kehad end seal keerutavad, tegelikult on ju räme külm. Päeva parimad sportlased olid igatahes rulluiskudel suhinal mööda kaldapealset sõitvad noored emad-isad, kes enda ees lapsevankrit või -käru lükkasid. Lahe vaatepilt!

Ent minu suvi ei alanud sugugi 1. juuniga. See algas juba neljapäeval - siis, kui Magister oma kraadi kaitses. Tõtt-öelda oli hästi uhke ja hea tunne: mis siis, et see ju minu kraad ei ole. Aga kellegi teise, väga olulise ja väärt inimese üle võib ka ju uhkust tunda, ei peagi iga kord enda saavutustega ärplema. Pöörane ja väga vahvate inimestega kraadipidu pani manustama ohtralt hääd veini, kuulama palju head muusikat ja magama ülikitsukesel diivanil. Järgmisel päeval tundsime T-ga end veelgi suvisemalt (või sumisevalt?): ronisime ühe maakodu juures asuva sõbraliku maja katusele ja tutvusime kajakaema ähvardavatest kriisetest hoolimata pesas säutsuvate poegadega, seejärel peesitasime meie kilekott-kodu (kuradi igikestvad fassaaditööd!) lähistel ning põikasime õhtu edenedes Kadriorgu, et ühe rõõmsa, ühtaegu nii surfava kui ka laulva seltskonnaga veini juua ja viinamarju pugida. Ning siis järgnes miskipärast täielik tujutus ja pahurus. Vabandust. Aga nii mõnikord lihtsalt läheb.

Nädalavahetus viis aga lõuna poole. Sõprade juurde. Nii mängisime üheskoos mängu "mida kõike me mais veel teha jõuame". Siia kuulus ohter puude istutamine (ehkki ma ei jõudnud kokku lugeda, mitu puud ma tegelikult mulda aitasin, kannab vaid üks istik minu nimesilti: see on tähkvaher ehk Acer spicatum), väga varajane ja ootamatu jaanituli, terve "Röhhi" pintslisse pistmine, surmtüütu sääsevõitlus (K ristis need olevused sõbralikult sääsukesteks) ning ohter päevitamine ja Raigastvere järves ujumine. See polnud muide mingi sulistamine või sisse-välja vehkimine, vesi oli tõesti mõnus. Ja armsate sõpradega on ka alati mõnus.

Põngerjas O.

Acer spicatum "Andri".

Acer spicatum "Andri" (lähivaates).

Vardast tulnud Röhh.

Turisti esimene tööpäev: jalad löövad pilli!

Oleme ausad - jutt sellest, kuidas läänesse sõites jet lag'i peaaegu polegi, on ülbe liialdus. Vähemalt meie puhul, kes me pärast oma lukskorteri läheduses asuvas steak house'is korraldatud toiduorgiat sulgpehme teki all unne suikuda püüdsime. Pole siis miskit imestada, et juba kell pool neli oli uni silmist pühitud: Eestis näitas kell juba mõnusat hommikutundi. Siis tuli end lihtsalt uuesti magama sundida. Ning üritada vähemalt kaheksani magada. Nüüdki, neid ridu kirjutades, ei saa ma sohval lebotades arvutikellalt pilku - kodumaal saab see juba kaks ning meie valmistame alles õhtusööki, sest kell pole ju veel kaheksagi.

Hommik siin kaheksandal avenüül Chelseas oli mõnus - udune, kergelt tibutav, ent kevadiselt soe ja armsalt unine. Liiklust ilmestasid nõudlikult sireene huilutavad taksod ja politseiautod, tänavat täitmas varahommikused lehemehed, lille- ja puuviljamüüjad ning aegamisi tööle liikujad. Meil oli aega küll - näiteks selleks, et kell kaheksa hommikul poodi minna ja rändurmeestele head-paremat osta. Ka selles supermarketis olime Katsiga ühed esimesed külastajad. No kes see teine ikka varahommikul korvi toidukraami täis laob kui mitte omas aegruumis elav ja hingav turist - see ju rohkem tööjärgne tegevus.

Ja siis - linna! Et oma silmaga avastada, mida tähendab Times Square'il rahvamurrus seigelda, ahhetades esimene kingapood tühjaks osta (mitte mina, ausõna!) , Pret-a-Mangeris Guatemala kohvi rüübata, Broadway teatrimaju seirata või Rockefelleri keskuses asuvat vaateplatvormi külastada. Seda viimast üritasime muidugi tulutult, sest üdini viisakas Präänik teatas uksel seistes, et meie rahakulu oleks suhteliselt mõttetu: selles udus ei näe ka mitte naabermaju. Nii jäime täna linna "alumisele korrusele" ega hakanud ka Empire State (Re)Buildingut oma turismivaimustuses tüütama. Präänik lubas homseks ilusamat ilma, eks püüame siis uuesti. Muide, miks keegi pole öelnud, et Eesti Maja on selle hiidhoonega samal tänaval, ah? Muudkui aga räägitakse, et nurga taga ja nurga taga. Midagi pole see maja nurga taga! Ahjaa, Rockefelleri juurde tasub tagasi minna. Sellest hoolimata, et väljakut palistavas lipurivis oli Eesti lipp miskipärast kuhugi Kolmanda Maailma riikide lippude vahele topitud. Hoopis sellepärast, et seal on hiiglaslik jääväli. Tahan (ilu)uisutama minna. Mina olengi Katarina Witt, ajee!

Üks tänane vahva seik oli seotud meie lõunaaegse näljaga. Pärast seda, kui Central Stationi lummav imeinterjöör kaetud (no kohe kuidagi ei meenuta Balti jaama, eksole), saabus turistidemaale meeletu väsimus ja nälg, mis meid lihtsalt ühte ÜRO hoonete lähedal ja Pfizeri peamaja kõrval asuvasse itaalia restorani viis. Meie üdini armas kelnerpoiss - selgus - oli pärit Ukrainast ning elanud ses maailmalinnas juba kaheksa aastat. Peaasjalikult õppides. Ja töötades. Väike kadeduseuss suutis lauda saabunud pastakuhja vahel ka hinge pugeda. Sest New York, mu sõbrad, on lihtsalt megalahe linn. Alates segasest arhitektuurist, kollastest koolibussidest, lillepoodidest ja puuviljalettidest kuni peadpööritavate kõrguste, kaugustesse vilkuvplinkivate reklaamtahvlite või maitseka taustamuusikaga poodideni.

Ja Macy'sse ma enam ei lähe. Sest hoolimat üheksast korrusest ja meeletust müügipinnast polnud seal miskit sellist, mis mind rahakotiraudu avama paneks. Nähtavasti pole ma lihtsalt selle kaubamaja sihtgrupp. Selle asemel hakkas mulle hoopis Aldo poekett meeldima. Tänutäheks (noh, et see ikka nii tore pood on) ostsin neilt endale käekella. Aga miks ka mitte?

Kui ma seda teksti nüüd üle loen, siis tundun endale ikka tõeliselt totataka turistina. Aga samas pole ma siinses rahvaste paabelis kunagi käinud. Ja ma tunnen end kuradima hästi-i-i! Et me siin nii kaua oleme, siis luban, et ma üksnes turistivaimustusega ei piirdu. Ja kui te mulle helistada või sms-ida tahate, siis olete teretulnud - olen oma USA numbri ka paljudele kättesaadavasse kohta üles riputanud.