Rattad tegid rat-tat-taa, piilupart jäi tukkuma!

Ma olen oma taasavastatud rattasse armunud. Mu väike eksperiment on tõestanud, et linnas on kuratlikult ohtlik liikuda - 1. juuni tõi avarii ainuüksi seepärast, et autojuhtidele oled sa nähtamatu. Ka siis, kui sul on erkkollane seljakott seljas. Nii soovitavad vanad rattagurud sõita täiesti ülbelt sõidurea keskel, mitte viisakat mängida ning teeveeres liigelda üritada. Ainult et see on päris korralik julgustükk, ma pole veel nii julgeks läinud. Küll ma muidugi harjun - rattateid siin linnas niikuinii ei ole, kui ellu jään, siis saan ehk ka pealinna ummikutes liiklemise selgeks. Aga teine avastus on positiivne: vähemalt päise päeva ajal saab oma ratta suuremate kaubanduskeskuste ja teiste asutuste ees üpris edukalt lukustada ning - oo imet! - viie minuti pärast ei oldagi tangidega kallal. Kuigi eile kuulsin Loomanaiselt, et mul on lihtsalt vedanud, tegelikult on murd- ja rattavarguste arv suurenenud, ka mitme meie tuttava juurde on sisse murtud ja jalgratas jultunult ära hiivatud. My-my!

Ja kui eelmine nädal tõi ootamatu (ja ülilõbusa) Rootsi-retke ja sõprade sünnipäevad, siis panime nädalale vähemalt kultuurse punkti. WAF-kooli kontsert Vene kultuurikeskuses ja seejärel Eri Klasi juubelikontsert Raekoja platsis.


Olime Kapiabikaasaga nagu ühed kultuurigurmaanid ning ahmisime muudkui võrratuid viise endasse. Ning kohvitopsi peidetud brändit samuti: erinevalt ilmarahva ees oma jooki limpsinud Liis Tappo-Treiali seltskonnast turvamehed meiesuguseid nutikaid kohvilimpsijaid ei tülita.

Õhtu leidis meid Nokust, kus sai lisaks hõrkude kotlettide ja veini mekkimisele elatud kaasa europarlamendi valimistele. Mul on hea meel, et minu eelistusest parlamendisaadik sai. Kesikute fännkonna pingutusest hoolimata jäi neile siiski vaid kaks kohta. Palju õnne! :)