Oh neid elu-kakskend-neli-kirjanikke...

Tegelikult tahtsin ma muidugi kirja panna oma mõtted filmist "Alice imedemaal". Ning arutleda pisut selle üle, mis muusikastiil iseloomustab nullindaid. Aga no ei jõua kõike. Või kui jõuab, siis pisut hiljem. Praegu pean lihtsalt aasima Postimehe ajakirjaniku Raul Sulbi kirjutise kallal, mis kajastab Margus Müili lahkumist Kroonika peatoimetaja kohalt. Muuseas loeme:

Seltskonnaajakirja Kroonika esimene number ilmub aastast 1996. Ajakirjal on olnud selle aja jooksul neli peatoimetajat: Maire Aunaste, Einar Ellermaa, Ingrid Tähismaa ja Margus Müil.

Ning mul läheb kohe hing hellaks, mõeldes sellele, kuidas see ajakirja esimene number ilmub juba 14 aastat - ilmub ja ilmub... Aga ei saa kuidagi ilmutud. Vaesekene. Äkki viies peatoimetaja saab esimese numbri ka lõpuks välja antud. :)

Lennuki hädamaandumine paneb irvhambad tööle

Eilne õnnetus (ei teagi, kas õnnelik või õnnetu, sest Ülemiste joogivesi sattus ikkagi löögi alla) on pannud irvhambad tööle:

Infoks tallinlastele


Tallinna linnavalitsus väljastas pressiteate, et seoses lennuki hädamaandumisega ning kütuse lekkega Ülemiste järvel tõstetakse vee hinda alates 1. aprillist 2010 seoses kütuse aktsiisi lisamisega joogiveele.

Ning lisaks ka väike foto:

Okei, pisut "Eesti laulust" samuti

Esiteks tuleb ERRile aitäh öelda. Mitte selle eest, et nad minuga lepingu lõpetasid, mistap ma märtsist enam "Vikerhommiku" saatejuht ei ole, vaid selle eest, et nad võimaldavad ETV-d vaadata ka võõrsil. Ja see pole üksnes minu, seniks pelgalt aeg-ajalt kodumaalt eemale silkava meeskodaniku tänusõna, vaid paljude mu sõprade tänu, kes võõrsil elavad, ent tänu Vikerraadio ja ETV veebile kodumaa eluga kursis on. Tänu sellisele liigutusele on ju Kodu jälle lähemal.

Ning nii heitsime sõpradega tänavusele "Eesti laulule" pilgu peale Rumeenias, olles Bukaresti mõnusas üürikorteris end äärimselt hästi sisse seadnud, s.t joogi-und-söögiga varustanud (sest just nii peab õiget teleshow'd vaatamagi!) ja jalad seinale löönud. Et netiühendus (või koormus) sakkis piisavalt palju, et tervikust ülevaadet saada ning abiks tuli võtta R2 ja "Eesti laulu" enda lehe live-streamid (s.h green room), siis pole mõtet otsesaate osas sõna võtta.

Küll aga tahan avaldada võistluse võitjaile, Robert Juhkentalile ja Malcolm Lincolnile kaastunnet. Juba seepärast, et paari aastaga Eesti muusika ainsaks tõsiselt võetavaks laulukonkursiks haibitud võistluse peaauhind ei ole mitte nt plaadistusleping või mõni muu muusikatööstuses tarvitatav motivatsioonipakett (minu pärast kas või priipääse mõnele kontakte loovale ja poiste professionaalset tulevikku sillutavale muusika-expole, mida žüriis istunud Tallinn Music Weeki aju ja juht Helen Sildna kindlasti soovitade oskaks), vaid "pääs" võistlusele, mis on ju Eesti vaatajate jaoks ammu igasuguse tõsiseltvõetavuse minetanud ning võrreldav nt mõne Monte Carlo tsirkuseshow ülekandega, mis eetris kehvadel kellaaegadel teisejärgulistes kanalites.

Ehk teisisõnu, ikka ja jälle astuvad "Eesti laulu" loojad eos enda üritusse kodeeritud ämbrisse, kuulutades ühelt poolt, et ajavad Eesti muusika asja ja väites, et sellele püünele pääsevad tõelised kaasaegse Eesti muusika pärlid, ning saates parima neist siis - seda uhkusega preemiareisiks nimetades - kuhugi trallile, mida väidetavalt vaatavad ja fännavad ainult peded ja eurodiskopersed (keda on Emori tele-uuringute andmeil vähemalt Eestis ligi nelisada tuhat).

Nii et tunnen kaasa, Malcolm Lincoln! Vaieldamatult ei vääri Eurovisiooni lauluvõistlus teid, aga kui ETV nii arvab, siis - mis seal ikka! Siis tuleb kingitud hobuse suu kinni suruda, kehv priis vastu võtta ja karutantsusammul Oslosse minna. :)

Ahjaa, mulle meenus, et Hip!-i aegadel sai "Kahte takti" ju kajastatud. Siis oli Robert ka rivis.

Back in business!

Ma olen tagasi! See hüüatus oli pigem mulle endale, et mitmekuulise blogipausi järel taas oma veebinurka sisse astusin. Tõsi, minu Facebooki-sõbrad teavad, et ma pole kuhugi kadunud. Ma lihtsalt ei viitsinud vahepeal seda mõttesõõla kasutada. Võib-olla ka seepärast, et sügis ja talv tõid nii meeletult palju tööd, et päris enda isiklikke mõtteid pähe ei mahtunudki. Või kui mahtus, siis polnud neid aega lihtsalt üles tähendada. Ent nüüd võib ju - et mitte vettpidavaid lubadusi loopida - taas proovida.

Tõenäoliselt andis mulle naasmiseks tõuke üks muhe äraolemine Transilvaanias, kust alles eile õhtul tagasi jõudsin. Tõsi, ettevõetud reis ei viinud meid mitte üksnes sellesse popkultuuris lugematul hulgal kordi vampiiride elupaigaks nimetatud Rumeenia mäeahelikega palistatud maakonda, vaid ka lootusetult määrdunud Bukaresti, mille ainsaks pärliks on endiselt linna südames trooniv kommunistliku minevikku meeles pidav hiidpalee, ning samuti ammu südamelähedaseks saanud Budapesti, kus kevad meid viimaks kätte sai ja mütsi-salli-kindad viimaks ometi nurka viskama sundis. Ent retk Transilvaaniasse oma siia-sinna vonklevate mägiteede, lummavate, ehkki kurjakuulutavate sügavikega vaadete ja kergeid judinaid tekitavate salapäraste metsadega oli elamusterohkeim. Olgugi, et üks pilt räägib tuhandest sõnast enam (ja neid näeb Facebookis niigi), tahan oma liistude juurde jääda ning end ümbritsevat oma mõtteilmas toimuvaga sõnas tervikuks siduda. Nii et - tere tulemast koju, Andri!