Sellest nädalast tööl tagasi ning kaks nädalat puhkust tundub nüüd, teise tööpäeva õhtul tõepoolest kui unenägu. Ent see-eest üks ilusamaid unenägusid, mida ma viimasel ajal näinud olen. Tänu M-ile sain endale nädalaks "tiivad", mis mind mööda Eestit kandsid, ning lõpuks koju tagasi tõid.
Teise puhkusenädala märksõnaks oli muidugi imelise ilmaga rand - lisaks varem kogetule kindlasti Vääna-Jõesuu, kuhu õnneks suisa mitmel päeval sattusime. Sest polnud midagi, et väike torm oli merevee temperatuuri taas nullinud - jõgi elas ju ikka oma karastavat ja kirgastavat elu. Ning puhkuse viimasel päeval oli merigi mõistliku soojuse saavutanud. Luksus!
Ning mu teine sellesuvine puhkusepärl oli laupäevane Eestimaa-avastus täis vanu sildu, mõnusalt korda tehtud mõisaid, ajahambast puretud kolhoolsikeskusi, rahu ja vaikusega ahvatlevaid turbaväljasid, põnevat Lavassaare raudteemuuseumi kogemust ning üliarmast muulikõndi Pärnus. Ega ma vist oskagi selle imelise tripi eest piisavalt oma tänu väljendada, aga see oli tõepoolest mu suve üks hingepaitavamaid päevi.
Huvitav, kas siinkohal oleks paslik öelda "nüüd siis Päris Elus tagasi"? Tegelikult tahaks just möödunud kahe nädala kohta öelda Päris Elu, sest see oli just selline, milline üks elu olla võiks. Põnev, seikluslik, põrgulärmine ja äikesetormine, tantsu- ja laulurohke, šampanjapudeleid paugutav ja maitsvat toitu vitsutav, samas rahustav, hingepaitav, kindlustunnet sisendav, Oma Inimstega olla võimaldav ja enne magamaminekut väsinult, ent rõõmsalt "mulle meeldib see kõik" õhkama panev... :)
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
0 comments:
Post a Comment