Ega end siis ära väsitada saa - killuke täna, killuke homme, niimoodi mu kodukene kevadisemaks ja armsamaks muutub. Olgu või üürikas, aga see on armas minule! Täna otsustasin tahmjad ported taas lumivalgeks võõbata. Nüüd kohe silm puhkab, kui lae alla kiikan. Ainult kassi on tabanud ärevushäired - ta ei mõista, mille pagana pärast ma vähemalt korra päevas kuhugi lae alla ronima ning seal siis elu ja surma vahel kõlkudes midagi pintseldama.
"Elus tuleb vahel julgemalt mõelda,
unistusi nagu liblikaid püüda
Et uued lootused
sinuga kaasa võiks tulla
Ja on asju, milles endiselt
võid kindel olla"
Kummitab. Ja sugugi mitte poliitilisel moel (noh, võiks ju arvata, et Reformierakond on mulle pähe pesa teinud ja püüab Laura la-la-laaga mind mõjutada neile häält andma), vaid lihtsalt muusikalisel põhjusel. Mulle on Laura sugestiivne hääl alati imponeerinud ning justkui minu kiuste oskab Sven talle ka seesuguseid "mina enam sinu peast ära ei lähe" laule kirjutada. Teeb tuju heaks. Liiatigi oli täna esimene kevadpäev. Mis siis, et linnas kõrguvad lumevallid ja jäärümbad veel niipea ei kao - õhus oli kevadet, räästad sulasid ning sinitaevas sirav päike oli nii mõnusalt soe, et tegi südamele pai. Vahepeal on seda vaja, sest segastes ööulmades kipub põhjus, miks ollakse, aeg-ajalt kaotsi minema. Täna leidsin selle vastuse jälle üles.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
0 comments:
Post a Comment