Mul oli hästi palju mõtteid, aga need läksid ära. Eelkõige sellepärast, et paari päeva eest möödus täpselt kümnend ajast, mil pealinna tulin; hetkest, mil saabusin lipsustatud noorukina Postimehe toimetusse (ja sain hiljem teada, et mis õuduspoiss see mingi ülikonnaga nüüd tööle tuli; et miks ta pole samasugune nagu meie). Ja seejärel saabus mõttepaus... Kujutage ise kümme aastat ühte hetke panna... Enamikul pole vahet. Aga mul on. Kas või sellepärast, et kujuteldava kümnendi möödumine tähistab ühtlasti ka esimese iseolemise kümnendi kadu. Et see on on olnud esimene kord, kui saad või pead iseendale ütlema "ise tegid" ja "ise oled". Et see on olnud esimene kord, kui saad end ise korrale kutsuda ja öelda - koju minek!
Või vastupidi, leida end uuel päeval iseenda teadmata kodus õndsas rahus - ah, koju mindud. Et sa oled saavutanud just selle, mille poole oled püüelnud. Kui sa vaid tead. Et sa oled üritanud alati olla õiglane, isegi siis, kui see sul kunagi ei õnnestu. Et su sõbrad ütlevad, et sa oled juba loomuldasa jobu, aga nad on nõus sellega, et oled elutervem kui nad kunagi arvata võiks. Et see on olnud aeg, mil oled vaimselt ja füüsiliselt peksa saanud ning vahepeal suureks saades mõistnud, et peksa saad alati. Ja et üksi oled alati.
Ja teate - mulle on see lihtsalt imeliselt meeldinud. See on üks kuradi hullult lahe kümnend olnud. Seda enam, et olen õnnelik. Iseendaga.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
0 comments:
Post a Comment