Tänu oma meediakoolis käivale S-le sain teada, et tal on omakorda TLÜ-s fotoklubi juhtida. Nii sain täna meeletute koosolekurallide ja argiste õuduste järel viimaks ometi sedagi külastada. Mulle ei anna rahu S-i toodud näide sellest, kuidas Londonis on asutud kõiki (harrastus)fotograafe taga kiusama, et need jumala eest tänaval või mujal avalikus kohas (igal juhul avalikus ruumis) enam luba küsimata kellestki pilti ei teeks - või ähvardab politseinik pildistaja arestikambrisse viia -, mispeale S nentis, et hoolimata näilikult suurenenud isikuvabadusest on avaliku ruumi mõiste hakanud ahenema ning inimese intiimtsoon suurenema. Võib-olla. Ent samas - tänu kaasaegsele tehnikale ja veel enam näilikumale veebivabadusele on inimesed märksa enam hedonismile ja enesepaljastustele andunud, riputades veebi, sesse uudsesse avalikku ruumi endast üles ükskõik missuguseid pilte - enesekriitikast puutumatuid ülesvõtteid läbudelt, kodust (kuhu jääb avalik vs mitteavalik ruum), lastest, lähedastest -, rääkimata kõikvõimalikest ühiskonda enda tegevustest / paiknevusest teavitavatest sissekannetest, mis võiks väärkäitlemise korral sellele enesepaljastajale sootuks karmi tagasilöögi anda.
Ah et lähenemine traditsioonilises avalikus ruumis tundub ahistavana, ent enda isiklikud paljastused modernses avalikus ruumis sõbraliku žestina - hoolimata sellest, et ahistajaid leidub seal enamgi? Hoolimata sellest, et enesepaljastuski võib mõjuda ahistavana.
Eriti äge oli see, et järgmiseks korraks tuleb endast autoportree teha. Aga nii, et sa füüsiliselt pildilt puudud. :)
0 comments:
Post a Comment