Kajakadraama

Uskumatu. Olen siin elanud aastaid, kuid sellist kajakadraamat pole oma kodus eal kogenud. Põhjuseks üks õnnetu paks kriiskav kajakapoeg, kes on a) autolt riivata saanud, b) depressioonis või c) lihtsalt jobu, et lendama õppida. Nii ta lihtsalt paterdab mööda käidavaid-sõidetavaid tänavaid-parklaid, lööb end vastu tänavanurki, hädaldab ja krääksub (ei, siiski kriiskab), tema korralekutsujast linlasest isa (linlasest sellepärast, et see vana linnatüüp kindlasti teab, et mõni tahab äkki magada) istub minu köögiakna vastas laternaposti otsas, pahandab temaga, ning hüsteeriline emakajaks teeb tiire ümber kogu kvartali lootuses a) piirkonda turvata - autod, eksole - või b) see stseen kõigil peast oma rõvekriiskelise paanikaga pühkida. Paraku ei saa mina looduse allüürnikuna kuhugi pageda ega isegi kaasa aidata sellele, et draama lõppeks.

Seda vahvam oli õhtu täiesti ootamatuisse tegevustesse ja hiljem veel ootamatuisse külalistesse unustada. Näiteks otsustada ühtäkki, et tahad proovida midagi sellist, milleks isegi ei usu suuteline olevat - küpsetada kukeseene-peekoni- ja kodujuustu-basiilikupirukaid - samal ajal Facebookis imestavaid-kummastavaid kommentaare saades, ent ühtäkki selles üksindusküpsetuses tohutut poolehoidu hoomates. Või võõrustada kallist, ent keerulistes hiljutistes aegades kadunud Sõpra, ning leida, et mõistame teineteist endiselt - me vajame ainult aega ja analüüsivõimet (uskuge, seda polegi nii lihtne käigult leida). Või olla nii avatud, et ootamatult avada uksed inimesele, kelle kohalolek on samaaegselt äge kui ka kohatu.

Nii saan öelda, et puhkus on hästi alanud. Oi, kuidas räägiks merepäevadega saabunud kommunikatiivsetest väljakutsetest (Liibanoni neljapäev, Krusensterni reede, Sadamarahva laupäev), nende lahenduskäikudest ja lõpptulemustest, samaaegselt arenenud heaolemishetkedest ja nende kaotamistest... Aga ei viitsi. Midagi peab ju raamatu jaoks ka jääma. :)

Pärast haapsallikult torminädalavahetust tahan kummardada Amy ees (Norras juhtunust pole mul lihtsalt jõudu rääkida). Nagu Sõbraga täna tõdesime, oleme 27-klubist lootusetult ilma jäänud. Viimasest pärlist pidanuks kindlasti osa saama. Ja ma räägin meist, kel olnuks võimalusi küll ja veel tema live'iga ammu silmast silma kohtuda. Aga läks teisiti. Nii jään selle väga hea ja mõnusa video juurde, junkie või mitte. (Meenutagem lõputsitaati filmist "Džässis ainult tüdrukud: Well, nobody's perfect! - lause Ameerika filmiajaloo 100 parima filmitsitaadi hulgas nii-umbes 48ndal kohal). :)