Tuulte tuhinal läheneb lõpp

Lubage mul uhkusega esitleda - see siin on uus ja hõlpsalt kaasaskantav taskuformaadis trükis. Vähemalt mõne arvates. No millegagi tuleb ju oma naerukurde stimuleerida, eksole?! :) Ehkki lõpuspurt on meeletul hool alanud ning enne 22. detsembrit tuleb veel tohutult palju jõupingutusi teha, et kõik võimalikult hästi sujuks, paistab tunnelis siiski ka valguskiir: oleme pärale jõudmas. Nagu K tabavalt FB-s meenutas:

"See on eeskätt tõsise töörügamise periood. Sul võib raske olla, sest pead töötamiseks lõivu võtma ka vabast ajast, küllap tuleb loobuda mõnest toredast koosviibimisest või reisist, kuhu hing oleks kangesti ihanud. Siiski ei tasuks norutada, sest praeguse töö eest on korralikku tasugi loota, küll lõbutsemise aeg veel tuleb."

Tänane päev tõi kummalise, meediat mõistvailegi veel taustaselgitusteta uudise Anvar Samosti määramisest Postimehe vastutava peatoimetaja kohale. Loe uudist, kuidas tahad, ikka jääb selgusetuks, mil moel jagatakse ettevõttes ära vastutus ja tööülesanded vastutava väljaandja, vastutava peatoimetaja, peatoimetaja, peadirektori ja n.ö teise peatoimetaja vahel. See meenutab ühte ammust aega, mil seal samas leiti, et  organisatsiooni arendamisele ja äritulemustele parim on juhitasandi aina laiapõhjaliseks muutmine. Peagi, nagu ajalugu mäletab, mööndi, et selline korraldus kvaliteedimuutust ei toonud ning sellest loobuti. Ehk mõisteti siis, et alustama peab alumisest astmest, meediaettevõtte puhul pädevatest/usaldusväärsetest ajakirjanikest. :) Ehk, ümber öeldes laulusõnu: "Nii ajaratas spiraalis käib..." :D

Klaaskuuli sees...

Mõnikord on tunne, justkui tunneks end kõige kindlamalt ainult Oma Klaaskuulis; selles, mida keegi ei raputaks. Või isegi, kui üritaks, ei suudaks siiski pahupidi ajada. Ja mõnikord on tunne just vastupidine - tekib selline sisemuses särisev lootus, et nüüd, jah nüüd võiks ometi midagi juhtuda. Midagi põnevat. Ka minuga. Viimasel ajal tunnen pigem viimast. Tunnen heameelt selle üle, et mul pole õrna aimugi, mida näiteks üks tavaline nädalavahetus tuua võib; kuhu päeva lõppedes sattunud või mida kogenud olen. Selline "tahan - söön kisselli; tahan - kuulan transistorit" tunne. Olgu see siis lapselik ja kohati enesepetlikki. 

Aga tänasel isadepäeval tundsin lausa lapselikku rõõmu sellest, et sain vurada Tartusse ja tagasi. Kasvõi pelgalt kolmeks-neljaks tunniks. Ja miks ka mitte - lubada endale perekonnaga hea lõuna- ja õhtusöök, pisut jutuvestmist ning seejärel tagasi koju sõita. Eks see viitsimine olegi kinni kõrvade vahel. Kui oktoobris vennal Hollandis külas käisime, polnud miski mure seigelda autoga tundide ja kilomeetrite viisi riigi ühest otsast teise, aga kodus justkui ei sobiks. Tegelikult lendab see paar tundi Tallinna-Tartu maanteel lausa linnutiivul. Ja mõtteid, palju häid mõtteid saab ka mõlgutada. Või õhtupimeduses tagasisõites raadiost David Vseviovi rahustavaid minevikumeenutusi kuulata. 

Ahjaa, mida tegite teie 11.11.11 kell 11.11? Meie otsustasime M-i ja O-ga, et tõuseme töölaudade tagant püsti ja plaksutame. Lihtsalt niisama. Et midagigi teistsutust oleks. Nagu me otsustasime, et neljapäeviti räägime meie toas vaid vene keeles. Või vähemalt üritame. Esimene päev oli päris naljakas - ma pidin O-lt kogu aeg sõnu ja lauseid küsima ning märkisin siis uued sõnad viksilt kladesse. Tegelikult olid umbes kõik uued sõnad.  :) Ja üks "teeks midagi" otsus veel - käime nüüd neljapäeviti T, R ja J-ga uutes kohtades lõunat söömas. Just sellepärast, et miks ka mitte. Algas see kultuuripealinna restoraninädalast ja Bonaparte'i restorani sooduslõunast, seejärel sattusime J mahitusel Cha Daosse, uude hiinakasse Suur-Patareis ning järgmisena seisab tantsukaardil Musi nimi. Vaatame, mis toob tulevik. Igal juhul on see äge algatus - kaua me ikka neis samades söögikohtades käime.

Tervitused Aafrikasse. Eks ma Google Mapsi abiga hoian silma peal...