Väikesed asjad, väikesed rõõmud

Kultuuripealinna kogemus on nüüdseks möödanik. Tõsi, tegusate ja ägedate kolleegide, sh minu lahkumine - õigemini, lahkumise korraldamine - polnud säärane nagu meile aastate eest töölevõtu hetkel maaliti. Aga las see näkkusülitamise üleelamine siinkohal jääda, keegi meist pole suhkruvatt, et kukuks väikeste inimeste väikluse ees sulama. Eks neilgi, kes end sest sissekandest puudutatuna võiks tunda, seisa kord ees oma valus tõehetk. :) Organisatoorsest võhiklikkust kõrvale heites tunnen heameelt, et esitasime Marise ja Olgaga oma kätetöö aasta suhtekorraldusauhindade konkursile. Nüüd tuleb lihtsalt oodata.

Ent rutuga sülle heidetud vabadus on mulle hästi mõjunud. Stressivabalt ning ainult heade ja veelgi toredamate inimestega aega veetes. Liiatigi uusi, väga põnevaid väljakutseid teele veeretades. Tegelikult polegi mul ju eriti mahti olnud end "töötuna" tunda. Tegevusi on lihtsalt nii palju. Eelmisel nädalal avastasin küll ühel hetkel endas ammu kadunud teen-mis-tahan-tunde. Läksin ujuma. Väike trenn ja mõnusvesine lõõgastus. Seejärel pilgutasin taevalaotuses ühtäkki särama löönud päikesele silma ning astusin solaariumist läbi. Et "miks mitte", onju? :) Ma vist ei mäletagi aega, mil sellisesse asutusse sattusin - aga et keegi minuga hetkel ühelegi kreisile puhkusreisile tulla tahtnud / saanud, siis sobis selline lõõgastus ülihästi.

Ning rõõm on sellestki, et üks peatükk siin pealinnaelus jõuab oma loomuliku ja ammu oodatud lõpuni. Et korraga avada suisa kaks uut peatükki - uue kodu ja kooli... Mõnus, tõesti. Peagi-peagi pikemalt.

Kõige suurem heameel on aga sellest, et nende tundmuste kõrval suudab riigis vohavat lauslollust, kaitsepolitseiniku järjekordset riigireetmist, elust ja inimestest võõrdunud ja seeläbi aina ebasümpaatsemaks muutuva peaministri seemnesöömis- ja fooliumimütsitraktaati, nimekate tegelaste kõrvalhüppeid oma perekonna kõrvalt või muud seesugust märksa rahulikumalt võtta. Ei jõuagi kõigi ja kõige pärast pidevalt südant valutada.