Viimne päev ongi käes

Sel nädalal on tulnud mul oma möödunud kümnendile tõsiselt otsa vaadata - mis ja kes kaasa, mis ja kes prügimäele.

Küll võib meil ikka aastatega kraami koguneda. Ega nad asjata ütle, et kolimine on hea - aitab saastast kõige efektiivsemalt vabaneda. Viisin just viimase laari kola prügikasti ning kohtusin oma räsitud pilku nokatsi varju peitva Järelnoppijaga.

Tegin juttu ja palusin, et ta vaid sodi laiali ei loobiks. Minu üllatuseks järgnes siiras ood korraliku prügikastiinimese viisakusest ja puhtusest. "Käis siin üks tatarlane ja loopis nii et vähe polnud. Ma klobisin ta läbi - nii ei tehta! Ma olen teda varem ka luuranud, tõmbasin kapuutsi voh nii peale, ta mind ära ei tundnud ja jäigi vahele," seletas mees. Ütles veel, et tuleb viimasele ringile kella poole üheteistkümne paiku, kui segamini on, siis koristab ära.

Ega ma muud soovida osanudki kui edu. Mees tänas, haaras taskust väitsa ja asus õhinaga mu äsja ära visatud juhtmerägastikku nüsima. "Mul ju vaske vaja," tõi ta täiesti lihtsa selgituse. Rumal mina, et ei oska nii ilmselge vastuse peale ise tulla. Vähemalt on mu üheksa elutegevuse aasta jääke kellelegi millekski vaja. Lõbus ja kurb ühteaegu. Elu selline.

Kevad südames

Viimaks ometi - kevad näib olevat osanud õiges jaamas maha astuda ning siin end sisse seada. Põnev märts hakkab lõppema, homme on viimane koolipäev (tõsi, minu esitlus oli juba täna!) ning ühtlasi saabub homme kauaoodatud lepingupäev. Mis nad selle kohta ütlesidki - ahjaa, tere tulemast keskklassi? :) Liiatigi saabuvad uuel nädalal uued ettevõtlikud väljakutsed, nii et... Kevad o-n südames. Kokkuvõte? See aasta on alanud just täpselt nii nagu olen soovinud - härjal sarvist haaravalt. Mulle meeldib. Kurb on vaid pisut seepärast, et need, kellega seda õhinat jagada sooviks, kolistavad mööda ilmaruumi ringi.

Ta lihtsalt armus ümber

Mul on väga hea meel, et emakeele päeva ilusaks lõpetuseks J mind teatrisse tiris. Uku Uusbergi "Kuni inglid sekkuvad" Draamateatris oli kaasaelamist ja -mõtlemist väärt. Tõsi, jutuvestmisviis, narratiiv võinuks olla ehk enam pöördeid ja arenguid pakkuvam - kusagilt algav ja kuhugi jõudev, mitte vaid teises vaatuses Martin Veinmanni kehastatud Harri teistest ülesõitvasse monoloogi kinnituv -, ent võib-olla viinuks see heal meelel pigem tegevusele keskenduva vaataja tähelepanu kõrvale kõlava sõna mõtte jõult.

- "Postmodernse maailma narratiiv on maiandus."
- "Ta armus ümber."
- "Muinasjuttudest on saanud ühiskonnakriitika ja klounidest ettevõtjad."
- 'aeg'-'ajalik', 'ime'-'imelik' (inimene on "ajalik" ja "imelik")

Olen oma blogis varem kiitnud Draamateatri "Augustikuud", ent juhtinud siis tähelepanu sellele, et tõlketekst ja sellega siinsesse kultuurikeskkonda tõlgitud kontekst ei oma omakeelse algupärandiga kunagi võrdset jõudu (mul oli tulemust hea võrrelda ameeriklaste originaaliga). Nüüd ei tulnud mul, hea eesti keele austajal ja keelemängude armastajal, pettuda - Uusberg valdab oskuslikult sõnakunsti ning ühes meisterliku näitlejaansambliga oli tulemus nauditav. Kirsiks tordil oli tõdemus, et üle pika aja näen head klassikalist teatrit, millele ei pidanud pingsalt juurde mõtlema, et (kasutan siinkohal K kunagist võrdlust) teksapükstes pappkastist välja hüppavad punkarid kujutavad tõenäoliselt jumalate väljumist Valhallast. See oli ehe teater.

Foto: Eesti Draamateater

Nüüd tahaks, et jää tänavatelt kiiremini sulaks. Ahjaa, suhtekorraldusauhinda kultuuripealinna projektile ei tulnud, aga mind see ei morjenda. Töö tervik ongi klassikalise kampaania mõistes hoomamatu ning erinevaid suhtekorralduspraktikaid siduv - seda polegi võimalik ühe "oh-tegime-kampaania-ja-lehed-kirjutasid-ka" slaidiga kokku võtta. Ning meie töö kaalust on tegelikult kõik teadlikud - pärga sa seda siis või ei. :)

Ja südamlikud tervitused teisele poole maakera - ja et ma kuuleks seda tangot oma koduaknassegi!

No aga mis sina siis arvasid...

Üks ütlemata hea nädalavahetus, koos saabuvale kevadele nii ainuomaselt tilkuvate räästaste ja algelisi trillerdusi katsetavate lindudega, kallite inimeste ning pidupäevalõhnade ja maitsetega (eileõhtusel hingetantsuplatsil kohtusid vietnami ja jaapani köök, kohtunikuks Saksamaalt tellitud (hehe!) ameeriklaste Beringer ja värskeist mündilehtedest villitud tee) on selja taga. Ehkki ma peaksin praegu üliusin olema ja üht kõnekat pauerpoint-presentatsiooni kokku panema, eelistan mõnusat äraolemist ja mõttemõlgutusi, taustaks Kanal 2-st tiksuv "Da Vinci kood". (Veider, sama hästi võiksin selle filmi oma DVD-riiulilt võtta, aga miskipärast on nii huvitavam - saab jälle reklaamipauside peale pahandada ja sellal hoopis millegi muuga tegeleda). Mul on hea meel, et saime täna viimaks mahti Empsiga lähituleviku olulisi otsuseid arutada. Muidu aina paugun ja pahandan endamisi, kuna tunnen, et ehk ei tea ise alati õigeid vastuseid. :)

Ahjaa, lubatud koolisöögi loetelu samuti:

• hakklihakaste tatraga
• ühepajatoit keedukartuliga
• maksakaste riisiga
• kapsa-hakklihahautis
• kotlet pennega
• kanakints keedukartuliga
• risottolaadne amps
• Kurzeme strooganov tatraga
• penne hakklihaga
• sardellid keedukartuliga

Üpris üksluine, eksole! Ma loodan, et lõpupeol on šampanjat ja kaaviari. :) Palju õnne meile!

Hea tuju reede

Väike kevadhetk

On pühapäev tore päev, tore päev :) Nüüd edasi kunstinäitusele Salme kultuurikeskusesse. Ja siis F-Hoonesse. Ja siis kinno "Hugo't" vaatama.