Oi-oi-oi-oi. "Me valmistame ja muume kottid riidedele, seljakottid riidedele, kaitse kottid riidedele, kottid reisimiseks , kottid riide koliktsioonile ja tellimused soovi korral – kohe baazist voi valmistamine soovi korral. [--] Lippud / Laudlinnud. Kottid pustetatud riidehoidjatele. [--] Kuidas ja kus välja leida? - Materjaal - Näidendid [--] Te võite otsida meie suurest asordimendist seda kauba või kudas see töötab. [--] Näidend kasutamiseks, kui te midagi otsite mileega te võiksite transporterita oma kolektsiooni no ei tea kuidas selle toode nimi on?" Loetelu seesuguse eesti keelega võiks veel jätkuda, aga te vihastage või naerutage ennast ise, külastades kodukat http://www.gioconda.de/est/products.htm. Viimane väljavõte on kõige meeldivam - mõelge, kui mõnele teatrikonkursile esitatakse töö "Näidend kasutamiseks, kui te midagi otsite mileega te võiksite transporterita oma kolektsiooni no ei tea kuidas selle toode nimi on?" Ja kui siis veel mõni postmodernne teater selle ette kanda võttab... Hmmm :) Somp va kuriloom, on riigis lahti.

Kuulutan tänase päeva looks O-Zone'i "Dragoste din tei" - eriti seepärast, et meenus eilne artiklikirjutamine Neros, mil selle laulu peale kogu letitagune seltskond kaasa üürgamaja kätega vehkima kukkus. Ja mitte ainult nemad, vaid ka enamus kliente. Mina kaasaarvatud. Ihihi. Ja mis siis, kui kellelegi see laul ei meeldi - minu kodukas ja vaat tahan ja kiidan. :) Elu on ilus, kui kodumaa karged tormivad ja murduvad puud, nagu ka katkine köögiaken (töömees ei tule vist mitte ku-na-gi!) välja arvata. ... Ja lugu polnudki tänases lehes. Ei saadud kujundusega hakkama, nenditi. Noh, ootame siis neljapäevani.

Kodu, magus kodu. Nagu ikka öeldakse, noh :) Natuke on kurb ka... Natuke on hea ka. Eriti meeldiv oli muidugi tagasilend. Sest esmakordselt suutis lennuk arendada sellist liuglemiskiirust, et maandus Tallinnas enam kui pool tundi enne ajagraafikut. Uskumatult lõbus - taganttuul kiirustas meid koju lihtsalt. Ja tänu stjuuardessile (appi, nimi läks meelest ära!) möödus reis eriti rutakalt - Peetri klassiõde nimelt otsustas meid täis joota. Okei, nii hull see nüüd ka polnud, aga fun oli ikkagi. Ärge mind homse artikli pärast süüdistage, ma olin väga väsinud ja Nero kohvikus Sohos käis kohutav melu... Hiphip!

Siin me Anneliga Clarence'is õlut joome ja lehele pilte üles laeme. Kõik, kes telefoniarve maksmisel õla alla panna tahavad, on teretulnud. (Muuseas, selle kirjutas nüüd Anneli - mina käisin sel hetkel tualetis ja kui ma hakkasin trepist alla minema, tuli mulle vastu üks rohelise kampsuniga pikajuukseline poiss, kes, näppu vibutades, röögatas: "It wasn't me!" Sekundiks ei saanud ma tast aru, aga kui tualetti jõudsin, siis sain aru... Siin mu jutustus vaikib, sest pilt oli päris ... eee.... las jääda. :)) Ühesõnaga, töö tehtud ja meel hea, rohkem toksima ma'i pea. Jalutasime täna Anneliga mööda Hyde Parki ja kõikvõimalikke imperialistlikke maanteid pidi (The Mall) - nii tore pühapäev. Vott. Ja peagi tuleb end pidurõivis kontserdile lohistada.

Hoolimata sellest, et mulle usaldatud laptop tundub olevat maailma kõige aeglasem, olen suutnud ma hotelli Ambassador in Bloomsbury elektrivõrgu viia nii kaugele, et ta aktsepteerib kontinentaalset pistikusüsteemi. Tänu Annelile, loomulikult, kes siin juba kui vana kala on. Nii et, unustage ära kõikvõimalikud mitmenaelased adapterid – piisab vaid teelusikast, millega maandusauku eksitada. Ja ma ei saanudki surma, nagu kartnud olin. Ettevaatust – Anneli sõnu korrates -, ärge lusikat paarisaukudest ühte toppige. Siis on aamen. Aga proovige seda va ülemist üksikut ja siis on kõik korras. Seni.

Tulin hetkeks linna pealt jauramast puhkama, sest muidu jääkski digikaamera laadimata. Ja homme ei saaks pilte teha. Ja-jaa, digikaamera, see sama, mille olin suutnud koos mantliga Viini jätta (noh, ega ma siis kõike ka algul kirja panna ei taha), suutsin täna hommikul mööda Heathrow’d ekseldes taas kätte saada. Oli teine mulle Viinist siia saadetud (aitäh, Erika „Fundbüro” Bechterile, kes telefoni otsas nii abivalmis oli ja mu bilongingud siia saareriiki saatis. Ihihi. Oli see vast sõit – jah, Picadilly liin on see küll, aga kaart on petlik, ausõna. Lennujaama sõidab tund aega ja õiget kohta, kust pakikest nõuda, otsib ka oma tund aega. Nämma. Pärast seda aga tuli see, mis end kümnekordselt õigustas – 11. septembrile pühendatud tantsushow St. Pauli katedraali treppidel. Kaks tantsijat (kelle nimed suutsin ma juba ära unustada) hingestasid („tantsisid” pole õige sõna) kolme aasta möödumist 9/11-st, taustaks Arvo Pärdi „Spiegel im Spiegel”. Võimas, ausõna. Jahu, millest oli treppidele ja siseõuele inimkujutised tõmmatud, oli tuvide vaieldamatu lemmik. See oli eriti lustakas. Vahemärkusena olgu öeldud, et kunsti nautlesime ka eile õhtul – jaapanlaste produktsioon „Elephant Vanished” oli ikka hingematvalt võimas küll. Ma ei ole seesuguseid lavastuslikke lahendusi veel kohanud, ehkki põhimõtteliselt oli see kõik imelihtne. Üksnes fantaasiat nõudev. Mmm… Muusika, stsenaarium ja teostus olid suurepärased. Ja Anneligi jõudis lõpuks, pärast kolmetunnist meie tagaajamist oma kingipakikestele järgi. (Pikk jutt.)

Aga tänasest. Seepeale kooberdasime Peetri, Märdi, Mareki, Anneli ja Chrisiga Tate’i modernse kunsti galeriisse (see on see, mis millenniumisilla otsas on) ja nautisime Warholi ja muud seesugust. Eriti tore oli ekshibitsioon New Yorgi metroost – istud pilkasesse ruumi, jõllitad videoekraanilt elusuurusi metrooreisijaid ja kuulad, klapid peas, nende mõtteid. Väga depressiivsed olid need väljavalitud küll. Üks pilusilm hädaldas, et keegi teda ei armasta ja üleüldse on ta väsitav ja vihkab oma mööblit. Teine tots tunnistas, et ega ma tõesti ei mäleta, milles seisnes Versailles’i rahu… Tõepoolest, jälgige mõnikord inimesi ühistranspordis või kohvikutes. Millest nad küll mõtlevad, arutlen ma alati… Aga hiidämblik Tate’i fuajees pani mind kergelt võdisema… Okei, mitte kergelt, aga päris palju, tegelikult. Väkk, loll hiidämblik. Ja tänu isa (kuigi üpris lünklikule, ihihi) mälule lohistasime endid piki Thamesi jalutades peagi The Clarence’isse White Hall Street’il ja lürpisime Adnamsi õlut. Oli küll veel olemas, ehkki vaat oli algul baaridaami tagumiku taga peidus. :) Ning kui lõpuks otsustasime, et muusikalibisnes täna katki jääb, kooberdasin mina hotelli ega viitsinud Inksu ja teistega Lexingtoni Wagamamasse sööma minna. Eelkõige seetõttu, et olin juba pisut einestanud. Aga muidu, tuginedes eileõhtusele kogemusele, julgen Wagamamat vägagi soovitada. Neid on Londonis tervelt 24 tükki, ent toit on igal pool sama sheff. Okei, kana, mille eile sõin, oli pisut puine, ent jaapani nuudlid ja leem olid täiesti vahvad.

Panin Green Parki metroojaamas linnakaardi-aparaati kaks naela, lootuses saada endale väike pocket map, aga see tobe masin neelas raha hoopis alla. Siis tuli üks neiu ja teatas, et pöördugu ma kohaliku jaamatöötaja poole. Peagi leidsin ühe muheda välimuse ja olemusega noormehe, kes, pead vangutades, vandus: „No, ma ju räägin ja keegi mind üldse ei kuula!” Ja soovitas helistada aparaadi peal olnud klienditeeninduse numbrile. „See pole üldse esimene kord, need teevad kogu aeg nii. Eks niimoodi see firma rikkaks on saanudki,” lausus ta mulle silma pilgutades. Nii ma kahest naelast ilma jäin. Lihtsam on linna kaarte vist turismilõksudest osta. Jesver, rääkides neist lõksudest, siis ärge laupäeva õhtul Leicester Square’ilt viimase-võimaluse-muusikalipiletitele eriti lootkegi. Alles on tavaliselt ainult üpris mõttetud tükid… Kuigi „Lion Kingi” võinuks isegi ju vaadata… Hmm… Aga oo, mis hinnad. Parem läheks kinno. Oh, tulebki tõtata.

Aga põhimõtteliselt ma vististi ikkagi armastan seda linna. Jepjep. Mis siis, et lennukid iga kahe minuti tagant taeva alla tõusevad või et linnatänavad liiklusumbes on. Okei, ma tõesti ei räägi siin linnas äraelamisest, seda ma vist ei suudaks, ent siin ikka ja jälle käia ja „seda kõike” hingata… Uskuge, see on seda väärt. Aga nüüd suumulk kinni, sest Soho, see üle küla kuulus patupesa, tuleb ju taas üle vaadata :) Oo, üks asi veel – vaadake Robbie Williamsi „Listen to the Radio” videot. Nämma.

Vana nali, aga mis siis: "Bhoutros-Bhoutros Ghali ja Hendrik Sal-Saller läksid ro-ro tüüpi laevaga Baden-Badenisse jo-jo võistlustele ja seejärel Duran-Durani kontserdile, maksid fifty-fifty ja jõudsid jeeli-jeeli pärale." Nohu, mine ära! Urr!

Minu vaikimine on olnud põhjendatud, ausõna. Viini-hüpe põhjustas ajakavas ja tööplaanis kenakese segaduse, mistap olen viimased päevad ainult jooksnud ja sekeldanud, et kõik tööd saaksid ikka õigeks ajaks valmis. Seda enam, et täna koogerdan oma seitse asja ja iseenda Londonisse. Ehk nagu kirjutavad ajakirja Just! otsetõlkijad: "Tema on selline passin-kodus-kutt, aga mina olen just linnapeal-lippamas-plika," selgitab Kirsten Dunst. Viin oli iseenesest tore. Kui ainult köha-nohu poleks nendel pikkadel lennureisidel kallale kippunud. Aga see ei üllata enam kedagi, et ma ringi käies vaikselt krõbisen. Ja naeran hüääni kombel, nagu Massu kirjutas. (Whatever that means!) I-ha-ha-ha... Ega ma tegelikult ei tea, mis häält hüäänid teevad. Pärast meeletut askeldamist, ootamist ja aja surnuks löömist sain lõpuks Michael Stipe'i jutule ja olin äärmiselt-äärmiselt rahul. Sest see vend on tõsilahe tegelane. Ega ma nüüd mingi meeletu R.E.M.-i fänn pole kunagi olnud, ehkki mulle väga paljud laulud neilt meeldivad. Aga nüüd hootan juba täiesti tõsiselt neid kodukanti kontserti andma (see kõlab nagu punt esineks kusagil Luunja kultuurimajas või midagi sellist). Ja kui Viini H&M oli vallutatud, kampsikud ja püksikud ostetud, siis oli aega linna peal jalutada (oo, ma tean, köha ja nohu tulid kindlasti tuulisest metroost) ja lõpuks Raekoja platsi kõrval laiuvas Café de l'Europe'is maha prantsatada, et pudel Rioja veini ja hiiglaslik biifsteek endale sisse keerata. Nämm-nämm. Hommikul magasin peaaegu et sisse ja lendasin kui tuulispask lennujaama. Siis selgus, et tehnilise rikke tõttu on samaljootik edasi lükatud... Noh, ühesõnaga, tagasi ma jõudsin ja nüüd lähen Viini lennujaama ununud mantlile hoopis Heathrow'sse järgi. No questions asked! :)
Vahepeal suutis Tuuli oma sulni avasaate teha ja, mis seal salata, mulle meeldis. Muidugi on inimene esimeses otsesaates krambis ja närvis, aga mis siis. Mina hoian talle igatahes kümmet pöialt. Noh, okei, mul pole neid nii palju. Siis kümmet suurt varvast.

"And now, something completely different" - väike varahommikune reis Viini. Tssh, ega ma ise ka veel päris täpselt ei tea, mida ma nüüd sinna ära kaotasin, aga ... noh, kuuleme :) Smaugist on saanud Eesti harilik kusev kodukass. Täna lasi täis mu meeletult toreda diivani. Ma olen vihast nõrkemas ja kui mul nii kiire poleks, lööks ta maha. Uhh! Okei-okei, loomakaitsjad, hoidke oma hobuseid - ei hakka ma kedagi tapma, aga tunne on küll selline. Steriliseerijad, siit ma tulen!

Väljas on päike... Ja siis on tuul... Ja siis ronib mingi pilv taeva alla ja hakkab dushitama. Saa sa nüüd aru, mida selga panna sellistel päevadel :) Ja päeva alustuseks üks meeleolukas tsitaat tänasest SLÕhtulehest. "Selliseid olendeid liigub ja loksub meie ümber üksjagu. Ainult me ei tunne kõiki kategooriaid - meil on Eesti vabariigi kodanik, haldjas, humanoid ja tulnukas. Oleme piiratud ehk nagu loll arst, kes tahab kõike sapikivideks mõelda" /teadmamees Igor Volke/

Reisisaatja Kärt, bussijuht Ülo ja Tulp Fanfani film tõid mind reaalsusesse tagasi. Sest mööduv nädalavahetus on lihtsalt nii ... unistuslik olnud. Katsi ja Parveli pulm ikkagi. Taagepera lossis ja sellele järgnenud sõbralikul "teisele päeval" Elistveres. Noh, rääkimata veel Luke mõisapargi kivilõvide külastamisest pulmapaanikalt tagasiteel. Sheeff! Maris-Maris, olen kärsitu ja ootan pilte :) Ehkki me kimasime reedel Eeva ja Vadiga Tartusse, et ma jõuaksin ikka korralikult oma osa etendada ja Katsile-Parvelile katoliiklike palveid tseremoonia käigus ette lugeda, unustas leedulasest preester selle sootuks ära ja vuristas minu osa ise ette. Heeh. Eelenvalt oli ta muidugi just Meie Isa palve ka ära unustanud ja tema tekstist oli praktiliselt võimatu aru saada - sama hästi võinuks ta näiteks sporditulemusi või horoskoopi ette lugeda. Selgus, et tal pole õrna aimugi, mida ta raamatukesest ette veeris. Aga sellest polnud midagi, pruutpaar oli ikkagi hullult ilus. Ja teel Taageperasse üritasime Kalmeero autokonnaga pulmarongis võidu kimada... Meie võitsime, ihihi - ja Konn "The Very Important Person" näitas, juus tuules lehvimas, ülbelt rusikat. Ai-ai-ai!
Kui oma zõbraliku Hugo Hiibuse zirgeldatud zarzi Tartust kätte saan, skännin sisse ja panen teilegi irvitamiseks üles. Sest, ausõna, sarnasust pole nüüd küll grammi eest. Seda enam, et lugupeetud maestro kõik noored kolmkümmend aastat vanemaks ja eakad daamid selle võrra nooremaks joonistas. Eile hommikul, kui pulmalistest valminud zarzid Taagepera lossi fuajees rippusid, tundsin end vaid ülikonna krae järgi ära. Ihihi.