Go, Kiku!

No, midagi ei ole öelda: Kristina Shmigun on lihtsalt ütlemata tubli tüdruk! Ja nagu Tuuli välja tõi, oli Veerpalu-Mae medalivõit samuti 12. veeburaril. Küll 2002. aastal. Samas häirib mind see, et meie ätid Veerpalu-Mae saavad lihtsalt rahulikult 17. veebruarini olümpiakülas tshillida, selle asemel, et end kokku võtta ja näiteks suusavahetuse sõidule minna. Mis siis, et tuleb mingi nõrk tulemus - aga sa oled ju vähemalt Eesti eest välja läinud. See peaks ikkagi olulisem olema. Kiku on ses suhtes küll jõle tubli!

XX Olümpiamängud

Minu jaoks saabus eilsete taliolümpiamängude avatseremoonia tipp siis, kui Luciano Pavarotti hiiglaslikul ooperilaval Puccini "Nessun Dormat" esitas. Ainult et ma ei saa aru, miks keegi Lembitu Kuusele ei malda öelda, et ei maksa piinlikult seda "Tü-ran-dooo" ooperiks venitada. No, on ju küll ilmas elatud, mis siis, et spordiga tegemist ei ole, võiks ju mõningaid asju teada :) Mis siis, et muusikateadlased pole ikka veel kokku leppinud Päris Õiges häälduses. No, aga ära venita! Hommikust.

Meediast veelgi

Kui juba meediast rääkimist alustasin, siis ei saa ma jätta kulme kergitamata ka eilses Eesti Ekspressis avaldatud Mihkel Kärmase väite peale, et rahvas tahab rikastest lugeda: "Mul on otse öelda kehv tunne, kui ma pean ootele jätma loo, kus ma näen, et inimesel on adekvaatne probleem, ent see ei ole nii provokatiivne kui miljonäri sigakallis sportauto või see, kuidas ta nutikalt makse vältis." Mulle tundub, et see on pisut iganenud arusaam oma lugejatest. Selle sigakalli auto saaksin ma ju ka SLÕL-ist või Kroonikast kätte, EE ei peaks end küll sellega välja vabandama, et rahvas tahab Marbella rikastest ju lugeda, eks rääkime siis neist, mitte Tegelikest Asjadest. Et ma eile ei jõudnud töö juures Ekspressi süüvida, läksin Stockmannist läbi ning ostsin selle endale. Kahjuks pean möönma, et see oli viimaste aastate mõttetuim ost, sest väljaanne oli kaanest kaaneni täis selle rikka elu ja tolle rikka elu ning kuidas ikka tema rikkaks sai ja kuidas tema rikkaks sai... Ainsaks "päästjaks" oli Mele vahva lugu Kopenhaagenist ning kohtumisest vastuolulise imaami Ahmed Abu Labaniga.

Aga häid elamusi on ka. Näiteks ETV eileõhtune Lloyd Newsoni muusikafilm "Elu hind", mis hilisest kellaajast hoolimata mind oma võimsuses lõputult vaimustas. Kahju, et tõelised kultuurielamused nii öösel peavad eetris olema. :)

Kultuuride kommunikatsioon

Saabus sula ja kolmas maailmasõda. Sellise lahenduseni jõudis nimelt eilne "Kahvel", üritades ehteestlaslikult lahata probleemi "islam versus Lääs". Olgu selle kolmanda maailmasõjaga, kuidas on - pealegi, tuginedes Huntingtonile, on see rahvusvaheline kultuurikonflikt juba ammu käes; nüüd on vaid aja küsimus, mil see Iraagi sõda ja piirkonna väidetav "vabastamine" kogu islamiilmal lõplikult ära viskab, sest oma adumatu sõnavabaduse kisa ja Muhamedi karikatuuriilmutustega on Taani lühinägelik Jyllands-Post seda soovi veelgi õhutanud. Küll aga ei saa ma mööda vaadata Kiuri-Hannese hämmastavast pealiskaudsusest oma intervjuude ülesehitamisel. Alati on sildistamine ju kõige lihtsam: siis on igal viimsel kui idioodil ka selge, et see on Selline, sina suhtu nüüd temasse Selliselt. Palun väga, koos Eesti Päevalehe peatoimetaja Priit Hõbemäega andis Aarma-Võrno ees justkui "aru" keegi moslem Kristi Ockba, üks äärmiselt sümpaatne ja erudeeritud piiga, kelle ainus tituleering oligi: moslem. Justkui ei teeks see Krista mitte midagi muud, kui suhestuks ühiskonnaga ööpäevaringselt moslemina. Huvitav, miks siis Hõbemägi "pääses" ametinimetusega, mitte ei leidnud ma tema nime alt tiitlit "kristlane", "pagan", "ateist" vms (ma tõesti ei ole kursis EPLi peatoimetaja usuliste veendumustega). TV 3 "Seitsmesed uudised" püüdsid mõne aja eest vähemalt natukenegi laiendada Dajan Ahmeti sotsiaalset rolli, rääkides ikkagi muhameedlasest näitlejast jne. Kuigi ega seegi intervjuu eriti põhjendatud ei olnud.
Mis sellel meedial küll nende valverollide ja stereotüüpidega on. "Tere, sina oled Kristi. Sina oled moslem. Räägi meile nüüd, mis neil seal viga on. Vastuta nende eest." Ega Hõbekal ses mõttes ju paremini ei läinud: "Tere, sina oled Priit. Sina oled lehejuht. Mis neil taanlastel viga on. Vastuta nende ajakirjanike eest." Äkki peaks "Kahvli"-suguste ajakirjandusvõhikute jaoks andmebaasi koostama - valveARST, valveMOSLEM, valveHULL, valveHETERO, valveHOMO, valveKURIKAEL jne. Nemad muudkui aga kutsuvad ja esitavad samas stiilis küsimusi: "Teie olete homo/pätt/ahisatav/neeger, no, rääkige nüüd kõik südamelt ära, esindage nüüd endasuguseid, te ju olete kõik ühesugused, eksole..." ja nii edasi.

Sellist kräppi ma tõepoolest Eesti ajakirjanduses näha enam ei taha. Lisaks kaldub mu isiklik poolehoid viimases lahvatanud tülis tahes-tahtmata islamiusuliste poole, sest nende aastatuhandete pikkused usulised veendumused ja tõekspidamised on tugevam argument, kui mingi ajalehe kultuuritoimetuse soov pisut avalikkust provotseerida. Saate aru - kultuuritoimetus, kus võiks ju selles küsimuses eriti haritud inimesed töötada. Elagu kultuuriajakirjandus, kellele on "kunsti nimel" kõik lubatud - ka kaaskodanike halvustamine? Hea, et näiteks BBC juhtkond on avalikult välja öelnud, et sõnavabadus ei tähenda kõige, mis sülg suhu toob, avaldamist, vaid annab sulle vaid võimaluse ja loa seda teha. Nüüd on toimetuslike (ja inimlike) valikute küsimus, mida siiski publitseeritakse. Nii palju praeguseks ajakirjandusest, religioonist ja kultuurikonfliktist.

Hmm...

Meil on antud ajahetkel ilmselgelt väga igav. Ei, mitte et tööd ei oleks. Aga vaadake õue - selline unine-lumine neljapäev... Nii pole imestada, et jutu sisse lipsavad uued sõbrannad Bussi-Pirjo ja Sääse-Tõrje. Ehkki tegelikult on väga tore päev. Täna on A sünnipäev. Meie poolt, kes me teist Tallinnasse maha jäime, soovime sinna Lõuna-Eesti metsadesse palju õnne! :)

Ja kui mul oleks natuke rohkem aega, siis sõimaksin siinkohal IM Arvuteid, kes - oo, üllatust! - Mac'i ainsa maaletoojana on unustanud ühe tagasihoidliku faktori äris: kliendi. Justkui oleksid need vähesed kliendid - mina sealhulgas - süüdi, et nad Apple'i eelistavad. Urr-urr!

Turvalise interneti päev

Täna on muide turvalise interneti päev, mida Euroopa Liidu võrgustik Insafe tähistab üleilmse blogatoniga (sõnast 'maraton', eksole!). Rõõm, et ka Eesti ametkonnad on tänavu sellest osa võtnud. Soovitan lugeda Linnari sissekannet, sest see on oma heas mahlakas keeles mõeldud lugemiseks ja mõistmiseks kõigile. Teiste siinmaiste sissekannete eesmärk jääb mulle mõistetamatuks.
Esiteks peaks kõik sissekanded olema suunatud siiski arvuti tavakasutajatele: neile, kellele see turvalise interneti päevgi. Palun vabandust, aga üldhuviajakirjanikuna tean, et infosüsteemide sertifitseeritud audiitori Jaak Tepandi jutt infoturbest ja ja infotrurbe intsidentidest jääb kaugeks ning ei puuduta kedagi. Liiatigi ei saa kodanik X, keda tõesti huvitab teave interneti turvalisusest, aru, mida tahab oma looga talle öelda kolmas eestikeelne postitaja Valdo Praust.
Võib-olla ei tahagi kumbki midagi põhjapanevat öelda ning võib-olla oligi neil siiras soov lihtsalt üks turbealane essee kirjutada... Aga küsimus "kellele?" jääb ikka vastuseta. Omavahelisi mõtteavaldusi ja tarkusepärlite pillamisi võib teha ka suletumates foorumites.
Ning väike urin veel: erinevalt Linnari kirjutisest on ülejäänud kolm (siia hulka kuulub ka Eesti laste seas tehtud tõeliselt lahe küsitlus, milline on nende kokkupuude interneti turvalisusega, ning kus Sander (16) kirjutab: MSN-i kohta nii palju, et eks aegajalt ikka mõned Argentiina ja Türgi perverdid sind addivad ja küsivad ega sa ennast veebikaga näidata ei taha. Tavaliselt panen siukesed ilma mõtlemata blocki) pelgalt eestikeelsed. Ometi ei ole need sissekanded vaid kodupublikule mõeldud.

Ajaveeb 2006

Ahjaa, alanud on Eesti esimene ajaveebide konkurss. Näis, milline on viimaste aastate jooksul üpris omasoodu ja isereguleerumise teel arenenud kaasaegne meedium ning milline on eestlaste huvi selle infokanali vastu. Ülevaate osalemise täpsematest reeglitest, aga ka teavet ühest väga laiapõhjalisest zhüriist saate siit. Mina soovitan kõigil teil, kel bloogiilm südamel (aga ka teoksil), igatahes kandideeruda.

Lumeskulptuuride festival

Lahe - kuulates BBC Raadio 2, sain teada, et praegu on Sapporos, Jaapanis, hiiglaslike lumeskulptuuride festival. Igatahes on nad käivitanud ka iga minuti järel uueneva webcam'i. Küll on kahju, et omaaegsed Tallinna (ja muidugi teiste linnadegi) lumelinnad on nüüdseks ajalukku jäänud. :)

What a day...

Kui veel eile mõtlesin, et tahaks siia üht-teist sapist ja sügavalt isiklikku kirjutada teemal "Eesti Eurolaul", siis täna mõtlesin - ah, las ta jääda. Ei viitsi enam. Selle asemel meenutan muigvelsui reedel toimunud Kroonika sünnipäevapidu. Või B-osa pidu A juures Kalamajas. Hea, et elu positiivseid emotsioone siiski rohkem pakub - nii unub ümberringi pritsitav sapp peagi. :) Niisiis, Sandra Oxenryd (naine, kelle perekonnanimi kõlab eesti keeles küll nagu karm kurguhaigus), edu sulle Ateenas.

Ärge minge Mmuah'i sööma

Tallinnas on Mmuahh, eks ole. Kaubamaja külje all ja muudkui aga kutsub külastama. Okei, olen ma ju seal ka varem käinud ja hubaselt aega veetnud, ent pärast tänast enam ei taha. Pean oluliseks ka teisi selle paiga iseärasustest teavitada. Tellisin reipalt ligi 60-kroonise broilerisalati ja värskelt pressitud apelsinimahla ning jäin sõbrannaga seda lauda istudes ootama. Ma ei hakka siin üldse rääkima sellest, et uimase näoga ettekandjatibi ütleb meile tellimust esitades: "Küsige, palun..." ja kaob siis, kui olen suu lahti teinud, kibekiirelt tagaruumi. Einoh, tore. Jäägu see. Ent siis saabub salat: ma ei liialda, kui ütlen, et taldrikul naeratab viis salatilehte, kaks paprikalõiku ja peotäis broilerikuubikuid. Ometi mäletan ma selgelt, et menüü lubas ka mingit mainekat kastet. Küsin ettekandjalt, et kas siin mitte kaste ei pidanud ka olema. Kohmetult naeratades kaob neidis kööki, räägib kokaga, siis avab külmiku ja võtab sealt dipi välja, et see mulle väikeses potsikus lauda tuua: "Kokk unustas," teatab ta siis. (Huvitav, kas oleks võinud küsida ka, et ega kokku juhtumisi toitu taldrikule panna ei unustanud...) Pärast viiendat-kuuendat suutäit läheb mul aga isu sootuks ära: midagi raksatab hambusse. Mmm, kui "mmuahh" - kõigest peotäis kerget mulda ja pisikesi kivikesi. Näe, kokk on vist unustanud salatilehti pesta, mõtlesin ma. Ja needsin end mõttes, et sellise koha kohtumispaigaks üldse kokku leppinud olen. Hambad valutavad siiani. Enam ma sellesse veidrasse puhvetisse ei lähe. Esmalt mitte selleks, et rahast ruttu lahti saada; teisalt selleks, et mitte hammastest lahti saada. Vaat nii.