Väike tripp Rooma

Hea küll! Ma otsustasin, et ma ei pläkuta pikalt oma ülilahedast reisist Rooma. Selle asemel otsustasin hoopis oma fotograafiannet presenteerida. Suur tänu Markole, tänu kellele ma üle pika aja ühe korraliku aparaadiga ringi trampida sain. See linn oli iga kaadrit väärt. Mh, ma tahaksin tagasi. Et mul aga Rooma jaoks lihtsalt aega polnud, siis tormasin esmalt esimesse raamatupoodi ja ostsin oma lemmiksarja "Lonely Planet'isse" kuuluva raamatu. Ning lõin lahti esimese ekskursiooni. Raamatu järgi kestab Centro Storicos bailamine kaks tundi. Ja just nii see oligi. Tüüpiline turist - kui tund aega oli maha vantsitud, soovitas raamatuke ühes ülipopis tänavakohvikus kohvi rüübata (parim linnas, teatas raamat. Yeah, right!) ning loomulikult seda ma tegingi, ise cappucinot rüübates enda lihtsameelsuse üle naerdes. Muahaha! Aga vaat lahe oli! Nii et - lay back and enjoy...

See Piazza della Repubblical asuv kirik kannab nime Chiesa di Santa Maria degli Angeli.

Ehkki praegu veel renoveerimisel, näeb Via Nazionale ääres kõrguv Palazzo delle Espozioni ikka suursugune välja.

Teel vanalinna poole. Ma lihtsalt pidin neid armsaid punaseid postkaste pildistama.

Vanad kiviastmed. Seda treppi mööda pääseb Via del Quirinalele, et siis Palazzo del Quirinaleni jõuda. Viimane oli paavstide suveresidents, nüüd aga presidendiloss.

Kus mul alles vedas! Iga päev kell 15 hakkab Quirinale palee ees vahtkonnavahetus. Ning ega see pole mingi niisama trilla-trulla, vaid ikka korralik mitmesalgaline paraad. Ja Itaalia hümni... Oo, seda kuulis küll palju! :)

Juba Quirinale ees hakkab silma Egiptusest röövitud obelisk, millega kogu linn ühtlaselt kaetud on. Kes "Ingleid ja deemone" lugenud, see teab, kuidas Dan Brown obeliskid ja kuulsa arhitekti Bernini ühendas. Berninit kohtasin sellel Centro Storico turneel ohtralt.

Fratelli d'Italia, l'Italia s' desta / dell'elmo di Scipio s' cinta la testa / dov' la vittoria? Le porga la chioma: / ch schiava di Roma Iddio la cre.

Tip-tip-tip, lossi juurest alla ning otse ees ongi Trevi purskkaev. Popkultuuri ajalukku on see fontään läinud muidugi tänu Marcello Mastroiannile ja Anita Ekbergile ("La Dolce Vita"). Tegelikult filmiti see stseen muidugi Cinecitta stuudiotes, aga kes siis seda enam mäletab.

Rooma suurim purskkaev ehitat 1732. aastal ning väidetavalt viskavad turistid sinna iga kuu ligikaudu 54 000 eurot. Väärt saak päevavarastele. :)

See hoone siin on püsinud juba üle 2000 aasta. Pantheoni ehitas nimelt imperaator Hadrianus aastal 120. Võimas!

Pantheoni võlvlae diameeter on identne ruumi kõrgusega - 43,3 meetrit. Avause laes ehk oculus'e diameeter on aga 9 meetrit. Ja sisse sadav vihmavesi kaob põrandasse raiutud 22 augu kaudu. Neid auke peaaegu et ei märkagi.

Kui Pantheonist edasi kakerdada, jõuab Piazza della Minervale, mille ette on Bernini ühe obeliski elevandi selga toppinud. Väljakuäärses kirikus, Chiesa di Santa Maria Sopra Minervas on aga Michelangelo skulptuur risti kandvast Jeesusest. Kirikus aga laulis üks lõbus turist-segakoor kirikulaule ja kohalikud prouad heldisid. Miskipärast meenusid mulle meie Noortekoori reisid. Hea küll, nende kõhetu dirigendipreili Kadri Leppoja küll ei meenutanud, ent kuidagi helge hakkas ikkagi.

Pärast kohustuslikku kohvijoomist jõudsin samuti "Inglitest ja deemonitest" tuntud Piazza Navonale, kuhu Bernini taas aastasadu varem (1651) ette oli jõudnud. Nüüd oli obelisk sokutatud "Nelja jõe purskkaevu" ehk Fontana dei Quattro Fiumi sisse. Mingisugustest veelahingutest ei saanud praegu aga juttugi olla, sest purskkaev oli remondis ja taraga ümbritsetud. Ent tuvi obeliski tipus oli omal kohal.

Need "neli jõge" on Niilus, Ganges, Doonau ja Plata, mis tähistavad toona tuntud nelja kontinenti. Piazzat ennast kasutati aga antiikroomlaste rahvamängudeks. 15. sajandil sai sellest linna populaarseim turuplats.

Jättes Navono selja taha, jõuan mööda imekitsast passaazhi edasi jalutades kuju Pasquino juurde. Tegu on "rääkiva monumendiga", mida iseenesest mõistetavalt ka Bernini väga hindas. Et 16. sajandil levis lihtrahva hulgas kirikuvastaseid ideid, ent neid loomulikult publitseerida ei tohtinud, otsustas üks Pasquino-nimeline Vatikani rätsep hakata selliste kujukeste alla oma kriitilisi avaldusi jätma. Peagi sai sellest väga populaarne liikumine. Tegevus ise sai ajaloos tuntuks paskvinaadi nime all.

Ega ma muidugi aru ei saanud, mida need tekstid ütlesid, ent mõte on ikkagi selge.

Centro Storico jalutuskäik lõppeb Michelangelo valmis ehitatud Palazzo Farnese ees. Selles renessansipalees asub nüüd Prantsuse saatkond. Samanimelisel väljakul on aga kaks hiiglaslikku purskkaevu, mis pärinevad tegelikult Caracalla termidest. Seal kasutati neid muidugi vannide-basseinidena. :)

Taas üks "Inglite ja deemonite" verstapost, Sant' Angelo kindlus. Selle eest avaneb mõjus vaade Vatikanile, Tiberi jõele ja Sant' Angelo sillale.

Tiber. Koos tiibu sabistava linnuga.

Väike eelvaade Vatikanile ja Peetruse katedraalile. Nagu näete, paistab Peetruse väljakulgi üks järjekordne obelisk. No, ime, et mõni obelisk üldse Egiptusesse jäi. Selle siin lohistas koju kaasa Caligula ja Bernini oli jälle väga õnnelik. :)

Purkkaev väljaku keskosas, taamal pühakute kolonnaad.

Muide, see väljak on üks maailma suuremaid avalikke kogunemiskohti.

Tigedad Shveitsi kaardiväelased. Tigedad sellepärast, et nad pidid pidevalt neid pildistama tulnud turiste eemale peletama. Hmm, kas ikka pidid?

Vatikanil on oma pank (ja raha) ja muuhulgas ka oma postkontor.

Usklikke ootavad tühjad toolivirnad.

Muide, Vatikan sai iseseisvaks 1929. aastal, mil säärase kokkuleppe, Laterano lepingu, sõlmisid paavst Pius XI ja Mussolini.

Piazza del Popolo rajati 1538. aastal kolme suurtee ristumiskohta. Väljakule viiva värava ehitas muidugi Bernini ise (et tähistada Rootsi kuninganna Christina katoliiklaseks hakkamist), väljaku keskel tervitab taevasse kõõritavat turisti taas üks obelisk. Sedapuhku lohistas selle Egiptusest Heliopolisest ära Augustus.

Siin me kõik oleme. Need, kes Rooma sisse peitunud "Roomat" oma silmaga näha võisid.

Cinecitta ehk Kino linn, Euroopa suurim filmistuudiote kompleks, mis laiub 40 hektaril. Filmistuudio nr 5 oli aga kõikide Fellini filmide sünnipaigaks. Siin on valminud näiteks ka "Ben Hur", "Spartacus", "Cleopatra" ning kaasaaegsed "Andekas härra Ripley", "New Yorgi jõugud" (selle dekoratsioon on jätkuvalt üleval) ja "Kristuse kannatus".

Meie lõbus seltskond Rooma öös. Ees on Hispaania trepid.

Hotell Impero siseõu. Ehkki asukoht on soodne - keskjaama Termini lähedal -, ei taha ma selles hotellis enam olla. Toit oli jube, toas puudus vannitoalambil elektripirn ja nii edasi.

Meil ikka õnnestub: viimasel päeval otsustasid transporditöölised streigi korraldada. Sõitsid vaid rongid ja taksod. Ülejäänud liiklus seisis ja linn oli hullumas. Sedapuhku oli raudteejaama lähedal asuv ööbimispaik muidugi luksus. :)

Koju...

Piran

Sellises hotellis me peatusimegi. 4-tärnine Histrion on üks kolmest Bernardini hotellist.

Piran pole sugugi kaugel - üksnes paariminutilise tee kaugusel mööda mõnusat rannapromenaadi. Nagu näha, pääseb üliromantilisse linnakesse üksnes teemaksu tasudes.

Selline vaade siis Piranile. Hing lausa hõiskas...

Nüüd oleme jõudnud juba Pirani tillukesse lahesoppi, kus loksusid jahid ja kalapaadid.

Kuidagi ei ütleks, et see võiks Sloveenia olla. Midagi Vahemere-laadset, midagi itaaliapärast. Väike tuhnimine ajaloos paljastab, et see praegune Sloveenia kuulsaim ja populaarseim turismilinn kuuluski minevikus Rooma impeeriumile.

Vaade Pirani keskväljakule, Tartini väljakule. Väljaku keskel kõrgub siin sündinud viiuldaja Giuseppe Tartini (1692-1770) ausammas.

Muuseas, kui Pirani lahte ja selleäärset poolsaart kaardilt vaadata, siis see meenutab kuju poolest Aafrikat. Tartini väljakul avati esmaspäeva õhtul aga ka kogu festival ja suur näitus.

Linnakese lõpust, päris kalda äärest leidsime restorani Pavel&Pavel. Nämm-nämm!

Ljubljana Aerodroom

Varahommikused tervitused Ljubljana Aerodroomilt. Et saabusin siia teiste eestlastega ühise transfeeriga (huvitav, kas sellele on eestikeelne vaste ka? Hmm, mõtlen sellele hiljem), ent et Prahasse sõitmise asemel teen kohaliku lennufirma Adria Airways'iga põike Rooma, siis tuleb mul siin omajagu passida. Marika ja Brillianti-kutid (ei olnud neil eileõhtusel esimesel auhinnatseremoonial edu) tuhisevad juba Praha poole, aga minu kohalik aeroplaan lahkub siit alles kell 10. Kui mul iBook'i kaasas ei oleks, istuksin end siin vist küll lolliks.

Siinne lennujaam on küll üks nuhtlus. Ta on jõle pisike, vana, väsinud ja ühe pisikese maksuvaba-kaupluse ja kohvikuga. Ehkki siinsamas suitsunurgas hooletult (aga võib-olla just hoolikalt) laialipillutatud rohelistest reklaambroshüüridest võib lugeda lennujaama direktori Vinko Mozhe õnnist lugu sellest, kuidas nad 2005. aastaks ikka lennujaama kaasaegseimaks ehitasid. Eriti lõbus lause on see: "Airports are no longer just transit stations. Air travel has become a way of life, and airports that wish to play a prominent role in the future must also adapt to this through suitable arrangements and additional services." Mnjah, tulgu seda rääkima mulle, kes ma oma silmad kell 3.45 lahti lõin ning Portorozhist siia loksudes suurt sõba silmale ei saanud. Minu elustiiliga kohalik aerodroom küll kokku ei käi.

Mõelge, kui Tom Hanksi krakozhialasest tegelasel Viktor Navorskil tulnuks filmis "The Terminal" New Yorgi JFK lennujaama asemel aastake hoopis Ljubljana Brniki (see on kohake umbes paarkümmend kilomeetrit linnast väljas - no, Tallinna mõistes oleks lennujaam kusagil Tuhala kandis:)) aerodroomil veeta. Ma küll ei usu, et ta oleks seda nautinud. Muahaha, mul läks peas film käima.

Pildid Portorozhist

Portorozh ongi tegelikult üks suur hotellikompleks. Okei, midagi on veel.

Hotelli rõdult alla kiigates leidsin ühe mammi peesitamas.

Hotelli Histrion siseõuel kõrguv tornike.

Vaade Aadria merele ehk Pirani lahele.

Kuldtrumm

Ehkki Sloveenia internetigeeniused teevad tõenäoliselt kõik selle nimel, et reklaamifestivali Golden Drum kohalik wifi pidevalt maas oleks, saan ma vähemalt teada anda, et oleme juba teist päeva siin, enam kui 20-kraadise päikese all Aadria mere rannikul kohal. Okei, hotell ja ilm on viimase peal ning enne eilset avapidu sain isegi mereveega täidetud hotelli basseini vupsata, ent siiski meenus mulle eile ülikooli esimene kursus, mil tuli pidevalt loengust loengusse vupsata, et ikka midagi kõrvust mööda ei läheks. Loengud kestsid kogu päeva. Pärast toimetamist ja kiirkirjutades pooleldi ingliskeelseks jäänud materjali eestikeelseks tõlkimist panen ettekannete kokkuvõtted siiagi üles.
Nagu mullugi, tõden ma jätkuvalt, et kui teil pole võimalust või tahtmist Cannes'i reklaamifestivalile sõita, siis mõelge vähemalt Portorozhile. Siinses märksa intiimsemas ja õdusamas õhustikus võid sa mõnel gurul lihtsalt nööbist kinni haarata ning temaga reklaami- ja turundusmaailma lahata. Mul õnnestub täna einestada koos alles kaks nädalat avatud olnud Berliini loovjuhtide kooli presidendi Michael Conradiga. Väga ei nurise.

Kohtumine läks suurepäraselt. Meie reklaamidirektoril Marikal oli sellal loodetavasti sama vahva kohtumine Gunn Report'i juhi Donald Gunniga. No selle mehe äriidee on küll vaimustav: võtta valikuliselt kokku võistlustel edukamad reklaamikampaaniad, nendele siis hinded anda ja selle põhjal oma raamat ehk Report välja anda. Ja raha muudkui tuleb. Geniaalne. :) Conrad andis aga ülevaate oma koolist, ideedest creativity-äris ja muud. Seltskond oli samuti vahva: üks kergelt dräägilik ninahäälega härra Pariisist ("I do this and that, and are also working in fa-a-shion," teatas ta.), üks proua Frankfurdist, lustakas ja aktiivne piiga Kiievist, teine samasugune Sloveeniast (linn ei jäänud meelde) ning kaks tagasihoidlikku tudengit Itaaliast. Täitsa tore. Kõht on ka täis.

Eestlasi on seni saatnud vähene edu. Shortlist'i pääses kindlasti Brilliant oma tee-endale-postmark-kampaaniaga. Kaali meteoriidi ja Saku kuldse reklaamid nii edukad pole olnud. Nagu ka Otepää golfiraja oma. Aga - elame-näeme.

Kultuuriministri valed

Huvitav on lugeda kellegi Raivo Palmaru alusetuid süüdistusi enda aadressil. Et tal ka aeg lugejakirjade kirjutamiseks otsa ei lõpe, mõtlen kohe. Et talle ka kultuuriministeeriumi avalike suhete osakond ei ütle - aitab nüüd küll, Raivo, teeme nüüd natukene tööd ka! Mõtlen seepeale.
Rääkimata sellest, et selgusetuks jääb, miks kasutab üks minister isiklike asjade ajamiseks teisel eesmärgil ellu kutsutud teenistust. Aga eks kasutan minagi oma kanalit, ütlemaks, et kultuuriminister lihtsalt valetab selliseid avaldusi tehes. Andri Maimets ei ole iial diskrediteerinud ega kuritarvitanud oma ametiposti, pannud kellelegi sõnu suhu, mõtet väänanud või midagi fabritseerinud. Ma olen piisavalt kaua Eesti ajakirjanduses töötanud, et minu allikad minu sõnade õigsust võiksid kinnitada. Vastupidist väites tuleb süüdistajal seda tõestada.
Kui selle juhtumi juurde tagasi tulla, siis esiteks tõendavad tema käes olevad "autentsed" e-kirjad, et minu poolt kirja pandud Margus Allikmaa ja Andres Jõesaare tsitaadid on pädevad. Seda kinnitas minu pärimise peale ka ringhäälingunõukogu esimees Jõesaar. Teiseks hämmastab mind, millisele seadusele tuginedes see härra nõuab kolmandatelt osapooltelt välja kirju ilma minult kui retsipiendilt luba küsimata. End meediadoktoriks kutsuda armastava inimese poolt on säärane teguviis täis küsitavusi.

Heh, üks asi tuli meelde. Tegin eile PM Online'ist kiire screenshot'i, sest uudis, mis räägib koolipoiste tülist, oli väga kummaliselt illustreeritud. Jah, pilt suuremaks klõpsates võis aru saada, et tegu on kaamerasse rusikalööki demonstreeriva noormehega. Ent sel moel esiküljel olnuna meenutas see küll midagi muud.


Hääd laupäeva!
Foto: Toomas Huik / Postimees

Ma ei hakka...

Ma ei hakka siinkohal üldse Eesti ajakirjanduse online-keskkondade välimuse üle pikemalt mõtteid vahetama, aga selles väga halvasti navigeeritavas uuenenud Äripäev Online'is tabas mind säärane uudis:

Keskerakonna esimees Edgar Savisaar ütles täna antud intervjuus, et Rüütlit residendivalimistel reetnud valijamehi otsima ei hakata, sest tegemist oleks lootusetu üritusega.

Residendivalimiste termin mulle meeldib. See on vist see, kui Kadriorgu otsitakse uusi elanikke. Loogiline. Võib-olla midagi tõsielusarja sarnast? Hmm... Peaks proovima kunagil ikka casting'ul osalemist.