Aisakell, aisakell...

Tulin täna tööle, jõululaulud huulil: "Aisakell, aisakell, kella kauge hüüd..." Hommikul aknast välja vaadates tabas mind aga astridlindgrenlik "Vaata Madicken, lund sajab!" Okei, tegelikult kogus sadu pealinnas tuure juba eile, mil lumelörts ja näkkupeksev tuul linna pahupidi pöörasid. Oli tükk tegu et a) koju saada ning b) auto lume alt välja kaevata ja suvesusside sahinal poodi veereda. Grr! Hea, et nüüd on kõrri lõikav tuul vaibunud ning tegu on enam-vähem normaalse talveilmaga. See tähendab, et jänes tuli teenitud suvepuhkuselt kapist välja kutsuda ja endale pähe sorgata. Ja jälle tuli mulle meelde, kuivõrd raske see ikka on. Kongerdasin tööle, nina kingades kinni, sest pead ülespoole tõsta oli üpris keeruline. Muahaha!

Üleeilne õhtupoolik tõi P!nk'i. Ja veel väga vahva P!nki. Ehkki pool kontserdiaega tuli mul Katsiga sõnumineerida, et lugu ikka lehes oleks, sain vahvamaid lugusid ikka nautida ka. Näiteks mõnusa klaverimänguga alanud "Family Portrait"... Ülimegahea. Minu lõbusaim emotsioon kaasnes aga lauluga "What's Up". P!nk laulis seda sellepärast, et Linda Perry, 4 Non Blondes'i solist oli tema produtsent. Ning kui meie kõrval kontrollimatult karelnud alaealised tibid näisid teadvat kõiki P!nki lugusid peast, siis siinkohal nad vakatasid, vaatasid segaduses enda ümber ning, nähes, et meie kõik lugu kaasa üürgame, turtsatasid: "Päh, mis lugu see on! Kui nõme! Mina seda küll kuulnud pole! See on mingi vanainimeste laul!" Esimene mõte oli, et annaks neile jalaga. Aga siis tundsin võidurõõmu selle üle, et mäletan rohkem kui mõni käblik. Evil me!

Foto: Liis Treimann / Postimees

Reetroosistuu

Laulsin siin omaette seda tohlakat Hansapanga reklaami taustalugu "What a wonderful world" ning sain aru, et kehva häälduse korral võib mõista, et see laul on Reet Roosist. ("I see trees of green........ red roses too") :)

Mnjah. Aga eilne õhtu tõi veelgi vahvama elamuse. Nimelt olin palutud Vene Draamateatri uue restorani Art-Imperia tutvustusõhtusöögile, millega ühtlasi tähistati Odessa vahuveinitehase 110. sünnipäeva. Sain palju targemaks - tean nüüd, et herese, portveini ja madeira asemel valmistatakse seal Krimmi poolsaarel nüüd krõmerest, krõmveini ja krõmeirat. Ning need joogid on tõepoolest jumalikult head. Mnjah, aga võib-olla nautisin ma neid seepärast, et need aitasid mul seedida kaheksat toidukorda, mille otse Odessast kohale lennutatud kokk meile valmistas. Mis siis, et kõik muudkui rõhutasid, et need on poolikud portsjonid. Mingil hetkel oli mul tunne, et äsja konsumeeritud kapsarullid vaatavad juba silmadest vastu. Ning siis, kui kõik juba söödud oli... Siis saabus kanapoeg. Tõeline toiduorgia, tähistamaks hüva rüüpe sünnipäeva ja väga vahvat kultuuri. Aplodisment!

Jagshemash!

Jagshemash! My name is Borat! I journalist for Kazakhstan. Meeleolukas nädalavahetus tõi selle filmi esilinastuse kobarkinos. "Borat - Kultuurialased õppetunnid Ameerikast abiks suursuguse Kasahstani riigi ülesehitamisel" on tõsiselt lahe vaatamine. Jah, Borat Sagdijevi ehk Ali G ehk Sacha Baron Coheni tekst on esmapilgul alatu, õel ja seksistlik; naisi, seksuaalvähemusi, juute ja paljusid teisi vihkav, maalides kasahhidest ilalõugsete ja kepinäljas liiderdajate pildi, ent mitte mingil juhul ei saa seda filmi võtta kasahhide (või ükskõik millise eelpool nimetatud ühiskonnagrupi) mõnitamisena. Tegelikult irvitab tegelane lihtsameelsete ja silmaklappidega ameeriklaste üle, kes on oma kultuuripildi ainuõigsuses ja ülemuslikkuses enam kui veendunud. Võib ju kesklääne kammitsetud ja kombekate prouade üle naerda, ent ühtäkki muutub komöödia tragöödiaks. Vaesekesed - need ei saa kunagi taipama, et maailm on palju suurem kui Ameerika kultuuriruum. Olgugi, et Sagdijev utreerib vastuolud kultuuriliste erinevuste vahel kohati konflikti piirimaile, on alusidee lihtne: enam kultuurilist tolerantsi, maailm!

Nii lõbus. Bush käib vanureid röövimas

Leidsin ühe toreda uudise sellest, kuidas Bushi maskiga pätt USAs vanainimest röövis. Päris lustakad lood vahetult enne Halloweeni. Huvitav, kas meilgi võiks tirazheerida Halloweeni (või hea küll, kasvõi mardi- ja kadripäeva) eel poliitikute maske, et ma saaksin nendega minna näiteks väikseid lapsi hirmutama. Et neile jääks igavesti meelde - neid nägusid valida ei tohi! Kui keegi on huvitatud, ma võin oma nimekirja soovitud maskidest lisada. :)

Ja torm pole ära viinud...

... Ja seda tahtsin ka rahustuseks öelda, et õnneks pole Eestit laastanud torm meie katust veel paigast nihutanud, ehkki öö oli küll kõike muud kui rahulik. Vaene Smaug kimas toast tuppa ja jõllitas hirmunult aknalaual väljas toimuvat, endal silmad suured kui tõllarattad. Aknaplekid kolisesid, seinad nagisesid ja tuul undas akna taga... Päris spuuki! Aga toas on soe... :)

Nädal lõpeb

Taas laupäeva varahommik. Uuenenud Vikerstuudios on igathahes väga muhe tööd teha. :) Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida . Hoopis Andres Maimiku ja Jaak Kilmi "Müümise kunstil" tahtsin pisut peatuda. Astusin nimelt filmi neljapäevasele esilinastusele. Ehkki mulle tundub, et poolteist tundi on selle doki jaoks pisut liiga pikk - mistap soovitaksin näiteks tele-eetris näidata selle eelmist, väidetavalt tunniajast versiooni -, oli tegu ühe emotsioone täis filmiga, mida tasuks teistelgi tähelepanelikult vaadata.
Filmi keskmes on neli kangelast, koolitustemüüja Peep, ukselt uksele müügiga Ameerikas raha teenida sooviv nooruke Raigo, Tupperware plastnõude müüki prooviv lesknaine Mare ning kaudselt vaatleb film ka Mare otsest mõjutajat ja "müügiguru" Evelini, kelle suurim soov on saada oma tubli töö eest preemiareis Indiasse. Filmi üks karmimaid lauseid tulebki Evelini suust - siis, kui Mare on teatanud otsusest plastnõude parseldamisest loobuda, lisades, et liitus jumalakuulutajatega (taas nutikad müügimehed) ja on taas usu leidnud. "Kõik me siin elus müüme midagi" ning "Kes ühe Tupperware plastnõu on ostnud, on ohver," teatas ta kalgilt. Kui ta seda ise usub, siis on vist hästi. Jah, müügi osas on tal õigus. Minu küsimus on müügitegevuse mõtestatuses; su sisekaemuslikus põhjenduses, mida ja miks ma müün. Ning kas müümine on ikka alati nn win-win situation - võidavad nii ostjad kui ka müüjad?
Poolehoid-vastumeelsus on filmi vaadates kerge tekkima. Nii oli mul kahju pisut totukesena portreteeritud Raigost ("Ma pean ameerikalikku naeratust tegema, aga näe, mul pole isegi hambad korras, need on sellised puseriti; pealegi kuivab suu ära"), kelle mentor, edev kangelane talle pidevalt "emotional rollercoster'ist" jahvatas (selle kuti ... Krt, nimi ei tule meelde... suust pärinevad ka filmi pärlid). Antipaatseim neist on Peep (Vain), kes filmi tutvustuses on miskipärast avaldanud arvamust, et see film tema tegevusele hinnanguid ei anna. See pole sugugi nii. Materjali järjestatus ja loo narratiivne ülesehitus ütleb väga selgelt, mida seesugustest ekstsentrilistest soolapuhujatest arvata. Aga ehk olen ma kade, et temasarnase õhumüügiga raha kokku ei aja? Hmm... :)
Filmi soovitan ära vaadata aga kõigil, kel müügiga otseselt või kaudselt kokkupuuteid on. Ehkki "kõik me müüme midagi" on enam-vähem õige, ei pruugi kõik oma tegevust müügina näha. Ehk tundub see kuidagi... õilist tegevust labastav. Ent ka kõige kõrgemal intellektuaalsel tasemel tegeleme me müügiga, olgu või oma ideede müügiga.

Eriti tore on vaadata ETVst varahommikusi multifilme. Mulle tundub, et need ei olegi mõeldud lastele, vaid minusugustele unetutele töömesilastele. ETV võiks ikka maa peale tagasi tulla ja uurida, millal lapsed neile pakutavat ka tegelikult vaatavad. Esiteks ei tööta enamik eestlasi riigisektoris, mistap EI lõpe nende töö kell viis. Ja laupäeva hommik on sageli ainus võimalus välja magada. Kohtlane programmiplaneerimine, indeed! Häbi.

Corsa Nuevo!

Nagu ma täna kuulsin, pole nii mõnigi Opel Corsa uusi reklaame kuulnud-näinudki. Noh, neid, kus Sean Paul peale räpib ning lõbusad pajalapi-loomad autoga sõitma lähevad. Muahaha! Minu vaieldamatud lemmikud ja hea-tuju-reklaamid praegu. Siinkohal näete nii seda versiooni, mis jookseb Eesti telekanalitel (sama ka näiteks Prantsusmaal ja Inglismaal), kui ka sootuks teist versiooni. C'mon, pajalapi-loomad!

Seiku ajakirjandusest

JÄRGNEVAT LÕIKU JA LINKI NÕRGANÄRVILISTELE EI SOOVITATA! LUGEMINE OMAL VASTUTUSEL!

Tänane SL Õhtuleht avaldab üpris jõhkratoonilise loo endise USA sõjaväelase vägitegudest New Orleansist, tema jõhkrutsemisest ja vägivallast oma naise kallal. Hommikul unise peaga lehti lugedes järgnevat lõiku silmates, võttis kujutluspilt seest õõnsaks...

Kiri valmistas politseinikud küll hirmsaks pildiks ette, kuid paari korteris nähtu osutus veelgi hullemaks ja meenutas õudusfilmi. Nimelt leidsid nad pliidilt poti, millest vaatas vastu naise kõrbenud pea. Teises potis oli mõrtsukas keetnud tema käsi ja jalgu. Praeahjus lebasid pannil küpsetatud sääred. Külmkapist vaatas vastu jäsemeteta ja peata keha.

No comments! Postimehe Tarbija-portaal jätkab aga oma üllatustega. See screenshot on tehtud küll laupäeval, ent näitab ilmekalt, miks pole pelgalt märgusõnade järgi automaatselt lahterdav süsteem hea. Hoopis piinlik on.

Lugejakiri

K sai kirja. Lugejalt. Jälle. Kuigi tegelikult on mul tunne, et ega ta midagi väga lugenud polegi. Ta lihtsalt saadab selliseid kirju. Leidsime, et selle haige inimese Anne Pallavi värsiridadest saaks lõbusa regilaulu. Ja, nagu heale laulule kohane, lõpeb see kokkuvõtva nendingusõnaga. Mitte enam "amen!", vaid "vihkan!" Cool! Palju õnne ka kõigile teistele haigetele inimestele, aga mina loodan, et see laul võetaks peatselt Eurovisiooni valikkavva. Mõni loominguline kollektiiv võiks ju selle proovida viisistada. (Nii nagu Kanal 2 "Ärapanija" võttis laulda "Roheliste niitude" viisil fraasi "Kusagil struktuurides on kallutatud jõud...") :)

LOOMULIKULT EI OLE SEE NORMAALNE MIDA SINUSUGUSED LITSID TEEVAD JA RÄÄGIVAD JA SELLES MÖTTES EI OLEKS NAGU SINUSUGUSTE ABSOLUUTSELT TYHISTE ELAJATEGA MÖTET TEGELEDA, AGA MULLE EI MEELDI, ET SINUSUGUSED PALJUNEVAD JA SELLE NIMEL TULEB MIDAGI ETTE VÖTTA: SURMA SINU PEREKONNALE, HÄDA JA ÖNNETUST SINU JÄRELETULIJATELE; VALU, VAEVA, MURET, VALU, PISARAID SINU SUGUVÖSALE. NEEDUST, NEEDUST JA VEELKORD NEEDUST SINU, SINU TUTVUSRINGKONNA, SINU KODAKONTSETE, SINU LÄHIKONTSETE PEALE. HÄVINGUT SINU SÖPRUSKONDA. SURMA, KATKU, HAIGUSI SINU TÖÖKAASLASTE JA PERE PEALE.
VIHKAN!

Reede

Just selle kuramuse toidumürgituse tõttu suutsin end eile tööle vedada ajaks, mil Tom juba lahkumispidu pidas. Kui me päev varem Kumusse sõitsime, pidas ta minu komplimenti kaasaegse ajakirjanduse vaimseks isaks olemisest pisut ülepakutuks. Ent see on tõsi. Sest selleks peab teda kogu noorem ajakirjandusgeneratsioon, mina kaasa arvatud. Ja pealegi, näidake mulle ühte iidoliteta tööpõldu! Kujutan ette, et see võiks üks hirmigav ala olla, kui siht või eesmärgi ideaal puuduks. Lahkumispeotuhina tegi eriti lõbusaks fotograafide ühisotsus grupipilti tegema hakata. No, püüa sa küünikuid-tindisolkijaid ühe pildi peale saada!

Kui tervis õhtu hakul taastus, otsustasime J-ga külastada Hed Kandi avaüritust Prives. Tegime pisut Moskvas aega parajaks, ent kui mingi mõttetu ettekandjabeib erinevalt oma kolleegidest irisema hakkas, et siin ja seal suitsetada ikka ei tohi, siis viskas kopa ette. No, pane enda kohvikusse siis sildid laudadele, kus võib ja kus mitte - ma ei pea teie pleissi reegleid teadma, sest ma tavaliselt ei käi seal. Viimane piisk oli tema köögitädilik vinglause: "Ei, kohe, kustutage kohe ära! Kohe praegu!" Päris põneva attitude'iga peletavad kliente. Siia sekka võib arvata ka veel teist päeva tööl olnud piiga, kes lõi mu arvele mingeid carbonara'sid lisaks ja oli hästi õnnelik, et tal arve tegemine üldse välja tuli. Kaardimakse oli muidugi nii keeruline, et ta pidi endale abiväge kutsuma. Ühesõnaga - Moskva, parandage oma teeninduskultuuri ning veenge mind selles, et te olete külastamist väärt!

Prive lubas uste avamist küll kell 23, ent kõiki viibis... Tänu uksele tulnud Helenile saime õnneks järjekorrata sisse lipsata. Pärast kolme Martini Rossot ja ühte D-Lighti (no, on alles jube jook!) algas ka Jaanus Orgussaare show. Selleks ajaks olime küll juba hirmväsinud, ent moedemmi vaatasime ära: modellid hiiglaslike kerajate peaehetega, mõni neist neelamas modelli kogu keha, oli võimas vaatepilt. Show nimi oli "Inimene mullis" ning esimest korda nägid seda need, kes sattusid mõne nädala eest Tartu Kaubamaja moepäevale.
Seejärel lubasime endale luksust lahkuda ega näinudki litrite kogupauku, mis uue saluudimasinaga ööklubi koristajale täna kindlasti meeletut peavalu valmistab.