Muuseas, siin on see, mida Mailis Reps väga häbeneda vist võiks :)

Euroopas tuntud teletäht Margarita Drozd avaldab oma saladuse! Margarita Drozd ei riskiks (ju ometi) oma hea kuulsusega näitlejana, andes lubadusi oma meetodi kohta, kui ta ei oleks täielikult veendunud, et teil õnnestub kõhnuda. Drozd garanteerib, et kaotate 3-5 kg nädalas esimese nelja nädala jooksul. Margarita Drozd on osalenud näitlejannana kahes Cannes'i filmifestival auhinnatud mängufilmis.

MA SUREN! :)

We came from the far North
summered in Crimea
deserted the armed forces
had to disappear
made it to the free West
on a chartered flight
so we could see what
we trained to fight

We were in London
Lets do it - lets break the law!
We were in London
Tell it like it is
We were in London
Tell it like it is

Looking for hard work
or credit card fraud
What do you expect from us?
We come from abroad
to get ourselves a new job
on a building-site
They work you so hard
but we trained to fight

We were in London
Lets do it - lets break the law!
We were in London
Tell it like it is
We were in London
Lets do it - lets break the law!
We were in London
Tell it like it is

My father fought in Afghanistan
His widows pension aint worth a damn
My mother works and goes home to cry
I want to live before I die

We were in London
Lets do it - lets break the law!
We were in London
Tell it like it is
We were in London
Tell it like it is

Aargh! Oh, neid hommikusi ärkamisi küll. Päike juba kõrges, niisamuti ka mina. Okei, tegelikult on mul küll tunne, et ma veel magan, aga ... Ehk petab ära :) Tere hommikust! Ja jätku tööle, väike Andri.

Mina, keda paljude kibestunud blogijate arvates küll olemas ei ole, sain siis nüüd vanaks. Juba kakskümmend kuus aastat pole mind vist olemas olnud. Palju õnne mulle :)

Milline hall, külm ja masendav päev, kui pidada silmas keskpäeval Tallinna lahel toimunud kopteriõnnetust. Brr. Mind paneb küll imestama telejaamade suutlikkus teha operatiivseid telesaateid, ent seda enam hämmastab mind nende oskus mõjuda üpris saamatult. Pean siin silmas eelkõige Eesti Televisiooni, kellelt võiks ju oodata kiirust ja ajakirjanduslikku pädevust. Ometi tegi kõige emotsionaalsema teleloo Kanal 2, kõige enam infot pakkuvam oli aga TV 3. Ma ei mõista, mis sel ETV-l selle infovooga küll häda on. Eriti siis, kui siseministeerium on teatanud eeldatatavate hukkunute nimekirja, on ETV otsustanud nimed maha vaikida. See ei ole ajakirjanduslikult ja toimetuslikult pädev otsus. Eestlasi lihtsalt pole nii palju, et toimetused võiksid käsitleda oma rahvuse esindajate hukkumist justkui midagi suvalist ja asjasse puutumatut. Sama küsimus tekkis mul eile õhtul, mil Lennart Meri büroo oli ametlikult teatanud presidendi ajutsüsti opertatsioonist, ent riigikanal selle millegipärast maha vaikis. Täiesti arusaamatu käitumine. Või samas, "Aktuaalse Kaamera" puhul tõenäoliselt igapäevane juhtum. Egas info sellepärast saamata ei jää, et üks meedium vaikida otsustab. See aga seab kahtluse alla kanali usaldusväärsuse mitmekesise info vahendamisel.

Ise olen oma vanaks saamise eelõhtul igatahes jätkuvalt kopsupõletikus. Nämma. Või nagu röntgenoloog kirjutas: "Vajalik dün. jälgimine. Vajadusel konsult. ftisiaatriga" Ma ei teadnud, kes see ftisiaater on, aga kui wap-otsing üksnes tuberkuloosiloendeid ekraanile pritsis, haaras mind kerge paanika. Armas perearst teatas seepeale, et tuberkuloositohtriga tuleks konsulteerida siis, kui antibiootikumid kohe kuidagi ei aita. Brr. Seniks usaldame Alexander Flemingu avastust ja Glaxo Smith Kline'i edasiarendust :)

Aga üks lugu sarjast "Inimesed on imelikud". Tartu kaubamaja parkla on teatavasti tasuline. Pärast ühte tundi tasuta parkimist. Läksin siis kviitungit sebima, ent kurb aparaat teatas vaid: "Aparaat on rikkis. Parkimine ajutiselt tasuta. Vabandame." Minu ees või? Et ma ei pea kohalikele parkimiskontrolöridele raha andma? See on küll kena vabandus. Minu arvates võiks "vabandame" silt seista aparaadil siis, kui see alive and kicking on ning kodanike tengelpungasid ühekroonistest müntidest tühjendab. Imelik.

Teine lugu sarjast "Inimesed on imelikud". Perearstikeskused on lõbusad asutused. Seal kohtad sa kõikvõimalikke inimesi oma äärmiselt erinevate hädadega. Noh, peaasjalikult istuvad koridori nahkpingikestel siiski eakad mutikesed, kes ühe või teise paberi järgi tulnud või tohtrile oma tervisehädasid kurtma saabunud. Aga üks pealt kuuldud kõnelus pani mind hoopis inimsoo kelkimistele mõtlema. Millega me kõik ei kelgi... Puberteedieas kehalise kasvatuse tunni järel riietusruumis riista pikkuse või suurema muskliga, hiljem muidugi ilusama tüdruku või shefima seksikogemusega. Täiskasvanumaks saades rõhume välimusele. Ostame auto? Maja? Veel ilusama auto? Käime shikaarselt riides, kimume kuuba sigareid ja külastame vaid peenemaid kõrtse? Aga millega küll vanuigi kelkida? Mille muu kui tervisega muidugi. Et kes ikka elumere lainel tervemaks jäänud ... võib-olla hoopis, kes haigemaks jäänud. Ei ma tea. Igal juhul oli naljakas kuulata, kuidas eakad sõbrad-sõbrannad tohtrikabineti ukse taga kokku said ja üle koridori kaikus ühe moori sõitleva vanahärra tige lause: "Ei, kusejuhadega on mul küll kõik korras, mis sa ajad siin nüüd teistele puru silma...!" Vaat nii, kallid sõbrad. Palju õnne, ma saan kohe kakskümmend kuus. Huvitav, millega ma siis nüüd kelkima peaks kukkuma, peale selle, et parem kops rögiseb samuti kui kuus aastat tagasi, mil K-ga elu eest (igas mõttes) Londonisse otsustasime kimada, et Hyde Parkis end siruli visata ja pea sajaprotsendiliselt varjuvat päikest kiigata. Imelik. Imelik on see elu.

Kurb on. Sellepärast, et puhkuseks tehtud plaanid köh-köh ja palaviku pärast tõvevoodis tuleb ära kustutada. Sellepärast, et tädi Ruth läks ja jäigi igavikku.

Ja sellepärast, et suvega näib kodune ilmaelu täiest lolliks läinud olevat. Et kaasaegne ja avardunud meediaruum on võimaldanud kohalike valimiste eel aktiveerunud poliitikutel sisuliste küsimuste asemel asunud tegelema teemaga "kel üldse on õigus meid kontrollida".
Selle asemel, et selgitada, mille kuradi pärast peaksin ma kohalikel valimistel ühe või teise poliitiku poolt hääletama (ja miks ma ÜLDSE peaksin valima minema), peksavad poliitikud oma ajaveebides ajakirjandust, tekitades sellega ajakirjanduses mõttetu vastureaktsiooni ega viies arutelu lõppude lõpuks mitte kuhugi.

Miks? Esiteks on kontrolli termin kaasaegses demokraatias niikuinii iganenud, (õigemini, tegu on terminiga pisut iganenud leksikast) teiseks teab igaüks, et demokraatias kuulub õigus enamusele. Ja selleks, et (seni veel täiesti adumatu) enamus välja selgitada, tehtagu uuringud. Miks ei räägita mõõdetavatest suurustest, vaid sellest, et "mulle tundub...", "minu sõbrad arvavad et..." jne. Kolmandaks (ja olulisimaks!) hädaks on avaliku sektori default-veendumus, et kogu rahvale läheb korda see, mida nemad millesti arvavad. Nii nagu ei lähe minu arvamus paljudele korda, ei lähe paljude teiste arvamus mulle ka korda. Ja mis see tulemus siis on? Anarhia? Nii palju siis ühisest (rahvuslikust) asjaajamisest.

Ehk et kogu minu üpris segase mõtteavalduse mõte on see, et kas keegi viitsib selgitada, kuhu mingisuguste vastastikkuste mudaloopimistega jõuda tahetakse. Et trükiajakirjandus lõpetaks ilmumise, raadio vaikiks ja teler samuti? Et ainsaks infoallikaks oleksid poliitikute ja "mõttehiiglaste" ajaveebid (jutumärke kasutan seetõttu, et tihtipeale ei suuda paljud ajaveebijad isegi eesti keele reegleid järgida, mistap annab see juba aimu nende pädevusest sõnu ritta seada), sest nemad ju väidetavalt teavad, kuidas tegelikult on.
Mis siis, et klassikalisest ajakirjandusest pole enamusel aimugi. Poliitikute teave on tavaliselt lihtsalt ühe allika keskne (lähtudes sellest, et "meie idee on ainuõige") ning paljud ajaveebijad ei pääse ühelegi allikale ligi selleks, et oma mõttelendudes mingitki objektiivsust või transparentsust saavutada. Nii jäävad nad oma ideede avaldamisel paraku pelkadeks refereerijateks - correction, meediaruumis levivate ideede subjektiivseteks refereerijateks.

Ma ei usu ideede ainuõigsusse. See saab toimida autokraatlikus rezhiimis või sootsiumis, mis on üheliikmeline. Kas argument, et saan ennast täie õigusega Eesti üheks vanemaks ajaveebijaks pidada, võiks anda mulle pädevuse kutsuda inimesi üles arutelule, mille kuradi pärast me/te blogite ja mida me üldse laieneva meediaruumi tingimustes peetavast diskussioonist saada tahame? Õigust pole niikuinii kummalgi poolel, ehk on kompromiss võimalik? Või - hüvasti faktipõhine ajakirjandus ja tere tulemast hinnanguline veebianarhia?

Tehnikaajastu on jõudnud ikka igale poole... Hetkel istun ma Viljandi lossimägedes Kaevumäe lava taga ja surfan muretult mööda maailma. Taustaks mängimas Tiit Kevad ja Indrek Kalda. Nämma! Äsja lõppenud krokodill Gena tõlgendus pani palava päikese käes pinkidel istuva rahva igatahes (äratundmis)rõõmust rõkkama. Mul on tunne, et raadiosaatjate puudumise tõttu ongi minuga kõige mõttekam e-maili teel suhelda. Või IP-telefonitsi. Hull värk! Folk on pihtas (, kuid mitte põhjas!) ja meeleolu kergest unekast hoolimata lõpphea-kõikhea. Kuigi ilmaennustus muudkui aga nõiub õhtuks sulatormi, ei kavatse ma (veel) meelt heita. Ja kui palju tuttavaid, häid ja armsaid nägusid publikumi seas kohtab... Ei, elu on ikka ilus. Kui nii võtta. Aga võib-olla on see sellepärast nii, et ilu on ikka elus. Tõesti, kuidas siis ikkagi võtta!? Oh...

Hmm, Tallinna bussijaamas istudes wifi peale justkui ei mõtlekski. Selle paigaga assotsieerub ikkagi viimane, enne bussi astumist kimutud koni, aeglaselt mööda seina ääri ja prügikaste voolavad asotsiaalid, lehk ees ja taga, väsinud moega pirukamüüja sissepääsu ees, räpase kitliga tüse mammi tasulise tualeti pääslas räbaldnud kroone kokku kaapimas, endal küünealused oi-oi kui mustad, ja kaugusest ninna immitsev kusehais ... Ent nüüd näib olevat see (vaevalt nüüd et nostalgiaks nimetatav) kadunud. Lõpuks ometi, jääb mul üle vaid tõdeda. Äsja vitsutasin ära kõik E murelid, saatsin ta Tartu bussile ja ootan oma edasisi liikuvsamme filjandi poole. Ilm kisub päikeseliseks (viimaks!), ent tuju kurvaks. Urr, et kõik korraga nii urr! tundub. C'est la vie!

Puhkus on lahe. Eriti selleks, et istuda Tartus Raekoja platsil ja näha asju, mida muidu väga ei näe. Näiteks seda, kuidas klutid mööda platsi ringi tormavad ja agaralt Postimeest müüvad. Masendav - esmalt saabub üks ja lunib kõrval seistes, et ostku ma viimane Postimees ära. Siis tuleb teine, kellel on ka üllatus-üllatus! viimane. Kui see ei aita, tormavad nurga taha ja tulevad uuesti, näod õnnest säramas, ja röögivad, et Postimees Juhan Partsi autogrammiga. Ning kinnitavad uskmatutele, et Parts ise istub oma vennaga nurga taga ja andis autogrammi. Hehe. Kui kurb, aga ma ei läinud ikka õnge. Ja kuhu see päike siis nüüd kadus? Mida ma siin puhkan, kui ainus mõte peas on auto-auto-auto ja päikest ka ei ole. :) Ent ikkagi on hea pealinnast mõneks ajaks eemal olla. Peagi hakkab folk. Oo, ülehomme ju!