Uskuge mind - pole midagi masendavat, kui tulla koju, istuda väsinult diivanile ja avastada, et meie lugupeetud erakanalid näitavad teisipäeviti vaid jäledat kräppi. Kuidas tõuseb kellegi käsi kirjutama sõna "menukomöödia" seesugustele filmidele nagu "Beverly Hillsi võmm" või "Seks-retk". Appi! A-p-p-i! Nii vaatasime lihtsalt fantastilist filmi "Me ei ela enam siin". Aitäh, ETV. Mõnikord ma ei saa nende filmide valikust küll aru, sest midagi väga diipi ei taha ma ka tööpäeva õhtuks. Ent see film oli midagi hoopis teistsugust. Suhetest. Äh, need ongi keerulised. Ma tean. Ma ei peaks üldse siin hädaldama. Ent kui palju on meil ikkagi teineteise jaoks aega - see on miski elupõline küsimus, mis kummitab ja kummitab ja kummitab... Kuidas reelt maha saada? Hüpata? Ja edasi? Keegi tark ütles kunagi, et on valmis hüppama tundmatusse ilma julgestusnöörita. Sest siis on tunne õigem. Ju ma olen liiga arg selleks, et lihtsalt maha hüpata ja vaadata, kuhu (ja KAS) maandun. Brr. Õnneks saab varsti välja. Näiteks Tartusse ja mõne aja pärast Sloveeniasse. Hmm.

"Ilusat kuue sammu mambotamist, teile!" rõkkavad däp-däp-aeroobikatreenerid Terevisioonis. Mai gaad, vähemalt on mul igal kolmapäeva hommikul lõbus. See on saanud meie varahommikuseks rituaaliks töö juures: okei, me kaasa küll ei mambota (ma täna kodus proovisin ja Smaug vaatas mind kui perverti... Jätsin järele), ent naljakas on ikka. Omk!

Kui hajameelne on kõige hajameelsem? Kolleeg T rääkis näiteks loo sellest, kuidas ta pidi teel tööle läbipaistva prügikoti ära viskama, ent avastas alles bussiga Tallinnasse jõudes, et kott tilpneb käe otsas ja jalas on toasussid. Cool! Siniste haiglasussikestega olen minagi pool linna läbi paterdanud, nagu ka ostukorviga... Hmm... Mis hajameelsusi teie teete? :)

Arter tegeleb teemaga "mida fänname, kutid?" Mul meenus eeltiinekaaegne Schwarzeneggeri ja McCulkini fännamine (yuck, hea, et see möödas on!), aga siis läksin ajas veelgi tagasi ja meenutasin Vene mängufilmi "Külaline XXI sajandist" ja Alissa Zelesnjovat. Juhussussuu! Lõbus teema. Igasugu piinlikke fännamisseike tuli kõigil meelde. Aga praegu fännan ma Liisi Koiksoni uut laulu, millega praegu Elisa end promob. Aga kohe tuleb Liska plaat ja vaat siis ma alles kuulan seda... Teadjad teavad teada, et see on Tõnis Mägi laul.

"Fuck you all," kritseldas üks unise moega kodanik hommikusel koosolekul salaja põlvedele laotatud märkmikusse. Kõrvalistujatele tegi selline aus ja avameelne esmaspäevetervitus igatahes nalja. Ehk oleks pidanud hoopis isiklikult võtma? Heh.

Üks hullult armas nädalavahetus on nüüd siis selja taga. Hea küll, laupäeval oli küll varajane ärkamine, ent mis parata! Seda muhedam oli see sügiskrõbe päev, mille veetsime koos taas võõrsile suunduva I-ga. Patseerisime vanalinnas, sõime Tanduuris kõhud punni ja pärast rüüpasime Chocolaterie's asteekide retsepti järgi meisterdatud shokolaadi peale. Eriti armastusväärne oli see, et sealne teenindaja tõi meile hiiglaslikud laualinad kaitseks külma eest. Nii me seal itaaliapärases sisehoovis siis istusime ja oma trühvleid-jooke nautisime. Mmm, dekadentsi tipp. Ja I nägi välja nagu üks antiikne roomlane oma triibulise toogaga. Tahes-tahtmata meenusid I-ga Tartus oldud-kasvatud aastad. Ja nii jõudsimegi tõdemuseni, kui hea on üksteise jaoks jätkuvalt olemas olla. Lahe!

Õhtu hakul vurasime aga juba Pudisoole, kus R oma kolmekümnendat kokku arvutas. (Appi, keegi võiks Peterburi maanteega midagi ette võtta! Ja ruttu!) Aitasime meiegi kaasa. Oli jälle teistpidi armas olemine. Ühte ma aga tean - ma ei salli üliaktiiveid ja ülikorraldavaid inimesi. Nende sahmimine ja pidev planeerimine ajab pea ringi käima ja muidu hulluks. Vastik. Aga noh, see oli õnneks tühine mure, sest armsaid inimesi oli rohkelt. Mis siis, et hommikul pea kandiline oli - niipea, kui sügistormleva mere äärde jõudsime, läks olemine paremaks. ("Nagu pulmas," rõkkasid kõik läbisegi.) Värske õhk ikka! Sõbrad on toredad. Kahju, et meil kõigil alati nii vähe aega on... :( H on oma blogis kirjeldanud pühapäeva varahommikust rasket avariid me koduristmikul. Jube värk. Nagu ka tõdemus Märtini üliraskest avariist, mis tagasiteel pealinna ajju tungis. Brrr.

Kui aga meie ristmikust veelgi rääkida, siis see läheb iga päevaga üha populaarsemaks. Valmiv sünagoog ju ikkagi. Ma ei saa midagi teha, et iroonilised mõtted pähe tulevad, kui ehitajad praktiliselt 24/7 seal müdistavad ja maasse vaiasid tambivad, nii et ümberkaudsed majad lihtsalt värisevad. Ja voodid samuti. Eilsest on kant üleüldse politsei järelvalve all, sest täna saabus sinna nurgakivi ladustama Iisraeli riigi juhtkond. Turvaline.

Tee tööd, tee tööd. Ära ole niisama. Usinal töömesilasel napib aega muretsemiseks. Aitäh, palvuseonu Algis Astmäe. Kui see poleks varem salvestatud, läheks ma talle kallale. :) Tere hommikust!

"My life is brilliant," laulab James Blunt kõrva. Ja mõtleb seda väga tõsiselt. Tegelikult mina ka ju. Kui uni ära magada ja töö l-i-h-t-s-a-l-t ära teha või selle tegemisel mitte mõelda, miks ma midagi teen ja kui kaua veel... Siis pole hullu. Kahe viimase päeva jooksul olen põkkunud kahe ülimeeldiva teenindajaga. Ma kujundan ümber oma arvamuse keskmisest teenindajast. Sest need neiud olid ülikõvad oma töös. Näiteks.

Lähen Stockmanni pangakontorist läbi, et pisut sissemakseid teha. Kell on veerand tunni pärast üheksa õhtul elik kontorit hakatakse peagi sulgema. Tellerineiu praktiliselt tukub oma arvuti taga. Ta avab arvutis mu arve ja küsib üle: "Oot, kas üheksasada oli või?" Mina vastan: "Ei, k-a-h-e-k-s-a-sada." "Ma vabandan, ärge palun ainult karjuma hakake," vastab neiu piinlikult-püüdlikult. Mul on tunne, et tahan teda kallistada. "Ei, ma ei hakka karjuma, ma olen nii väsinud lihtsalt, vabandust, kui hääl tundus liiga vali," ütlen. "Mina olen ka väsinud - kaksteist tundi jalul... Lihtsalt, täna on nii paljud inimesed lihtsalt karjunud mu peale," vabandab tüdruk õnnetult. Ma tahan teda veel rohkem kallistada. Temast õhkab armsust ja viisakust, püüdlikkust ja professionaalsust. Sellise telleri peale ei tohi karjuda ega oma hädasid välja valada. See lihtsalt ei ole õige. Räägime vaiv viivu tööst, vahetame oma uniseid lauseid ja kissitame kunstvalguses silmi. Hea meelega kukuks mõlemad, nii teller kui klient, sinnasamasse pikali ja jääks magama. Tehingut lõpetades küsin nokkivalt: "Ei noh, tegelikult peaksite te ju mulle veel igasuguseid lepinguid müüma ja tehinguid pakkuma. On ju nii?" "Oeeh, ega te seda tõsiselt ei mõtle. Ei, ma võin küll müüa. Tahate?" Naerame mõlemad, sest see stseen tundub meie varakapitalistlikus ühiskonnas lihtsalt nii jabur. Tema esindab ju panka. Mina esindan ju klienti. Aga meil mõlemal on lõbus. Hoolimata laksavast unest. "Ei, ei ole vaja. Ma lihtsalt niisama norisin." Tunnen, kuidas uni hetkeks taandub. Viieks minutiks polnud maailmas muud, kui meie jaburnaljakas dialoog. Tänan, soovin talle head ööd ja lahkun...

Ja täna, kui tundsin, et sügiskülmas sõrmed krõbisema kukkusid, astusin taas Stockmanni, et endale kindad osta. Teate ju küll, sellised õhukesed sügiskindad. Olidki olemas. Tatsan siis leti äärde ja löön kindad lauale. "Oi, juba ostate kindaid," pärib Seppäla müüjatar. "Kas õues on siis nii külm?" Muigan ja tunnistan, et mis teha, hakkas külm, vanainimese asi, et vereringe enam ei käi läbi vist. "Hehe, mis see siis nüüd tänavu on, kõik räägivad, et on kuidagi vanaks jäänud," muigab neiu, samal ajal mu krediitkaardi ja kaardikeskusega asjatades. Ma ei saa teisiti, kui pistan naerma. "Einoh, mitte nüüd seda..." Sest seegi on elujabur hetk: mõelda, ma ju kogu aeg hädaldan, et vana ja vana ja vana. Tühjagi. "Ja kindamüüja lisab tehtud tõsidusega: "Teate, nii paljud on juba kindaid ostmas käinud. Vanadus vist jah..."

Ei, James Bluntil on õigus. Seda enam, et täna hommikul käisin juuksuris. Ikka oma lemmikkohas. Ja juuksurinaine tõi salaja oma kolleegi küpsetatud kooki, kel oli sünnipäev olnud. Ta lihtsalt tahtis, et ma prooviks, kui hea kook võib olemas olla. Tema enda kliendi retsept olla olnud. Ja vaat see viis küll keele alla. Kook, ma mõtlen. Ma pean selle retsepti välja nuhkima. :) Reede...

Tänu kolleeg K-le on mul sõnavaras uus sõna: peokärbsed. Kasuta seda lauses? "Rahvast oli vähe, aga peokärbsed olid kohal" (iseloomustamaks ühte esitlust). Hehe. Kuigi tööd on palju, muutun ma iga päevaga üha mõtlikumaks. Et oma bloginime õigustada, eks? Põhjuseks K ülipikk sissekanne, kus peamisteks substantiivideks või verbideks sõbrad, tööaeg, ületöötamine, puhkus, mitmel rindel rabamine, väsimus. Väsimus, väsimus, väsimus. That's all I feel for now. Kusagil on inimvõimete piirid, eks? Mul on tunne, et need pole minu puhul teps mitte kaugel. Saaks septembri ja oktoobri ühele poole, siis EHK võiks korraks rahulikult hingata. Aeg on lihtsalt selline, mis lõppeb lausega: asendamatuid pole. :S

Hommikust-hommikust! Nagu ikka, pole ma jätkuvalt normaalne. Juba kella neljast üleval ja nii reibas, nii reibas. Okei, see oli tegelikult huumor. Pole ma midagi reibas - seda enam, et esimest korda suutsin ma täna sisse magada... Brr! Ei, ega aru saanud sest keegi, sest ma jõudsin stuudiosse täpselt kell 5.30, mil päeva äratas hümn. Ausalt öeldes olen ma tükk aega mõelnud, et millal on siis minu kord sisse magada. Igaühel, kes hommikut teeb, on kunagi esimene kord. Vat-vat. Ah, ei maksagi elu maha magada. Teeme parem tööd.

Mmm... Meil lõppes hetk tagasi suur vaarikatest. Igatahes meenutasid kõik helge sõnaga pelmeeni-, burgeri- ja jäätisetesti ning leidsid, et pelmeene uuesti ei prooviks. Vaarikad olid aga head... Alguses... Seejärel läksid läägeks. Ja kuigi osad niutsusid piima taga, käis sillerdav vaadivesi ka väga hästi. Oh, mis lõbus neljapäev. Palju õnne, Marko.

Ehkki Just! on küll lõbus (mis peaasi, konkurentsivõimeline) klantszhurnaal, on neil vaja endale veel küljendusreegleid selgeks teha. Lugejahuvi ja harjumusi silmas pidades ei ole võimalik fotoga artiklit "lõigata", tekitades nii kaks veergu ja sundides lugejat artikli mõistmiseks pidevalt üle pildi hüppama. Aga samas, võib-olla oli see nende siiras soov ja tahtmine, mistap on Annely Peebo lugu nende esitluses selline (nurksulgudes lisan soovitavad puuduolevad kirjavahemärgid):


Viini Rahvusooperi metso-Peebo, kes elab juba mõnda aega [,] ootab väidetavalt last [,] kinnisnimega Sasha (pildil). Paari lähedalt sõnul on Annely kolmandat kuud [.] Just! helistas ja uuris [:] ooperidiidused vastavad tõele. Peebo ehmus [-] tuks, kuid mõnda aega end kogunud, suguseid kuuldusi ei maksa ka tõe siiski ei lükanud armastatud laulpäris ümber: "Ma ei ütle, et see pole pole kindlasti teema, millest ma ta ajakirjale rääkida."

Muahaha!

Heh, ma avastasin, et Celine Dioni "Je lui dirai" on väga mõnus hommikuärataja. Okei, natuke võib-olla The Corrsi moodi, aga ikkagi. Ise ma seda täna küll mängida ei saa - noh, et hilisöises pleilistist juba oli, siis kaua need lood ikka korduvad :) (minu isiklik väike huumor. naeran. haa-haa-haa.) Hommikust!

Krt, kui veel eile oli mul meeles mitmeid sõnu ja sõnapaare, millega meie kaunist emakeelt rikastada (õigemini, millega see juba ka rikastunud on), siis nüüd on kõik kui peoga pühitud. Nii teen kiirelt ühe ülestähenduse tänasest Nädalast, kus Vahur Kersna räägib mõistest "unistuste ootelist". Jabur kombinatsioon. :)

Aga kõik-kõik-on-uus-septembrikuus jääb tänavu ütlemata, sest ega siin millegi uuega hõisata küll pole. Töö, töö, töö. Inna Zhivotnikov (okei, nüüdse nimega Roos) on muidugi nädala beib, siin pole midagi öelda. Lapsesuu ajab leheveerul sellist p...a suust välja, et lausa valus hakkab. Ma ei olnud ainus, kes soovis teatud tsitaadi lugemisel oma näitlejaist sõpradele helistada ja küsida, noh, kuidas teil siis seal läheb - ehk toetan natuke rahaga või midagi. Mõelda, mind pole ka keegi kunagi Status Clubi enda pekke siluma saatnud, selle kinni maksmisest rääkimata. Aga ikka olen miskipärast rõõmus. "Kas ta juba mingeid rohtusid võtab," küsis kolleeg K äsja, ise artiklit lugedes ja naerust puksudes.

Ja linn on valgeid põlvikuid, juuksetutte, lillesülemeid ja tordikarpe kandvaid nublusid täis. Ei tea, sel päeval tahaks ma alati olla Tartus. Mitte nublude pärast, vaid seetõttu, et näha, kuidas armas kodulinn kui paugust taas elama lööb. See on sheff. Tartlased teavad. Sest vaid selles linnas näeb niisugust "loodusnähtust" nagu mitmekümnete tuhandete noorte üheaegne kesklinnas ringisibamine, vanade tuttavate nähes rõõmust lakke hüppamine või siis Marksu-maja nurgal häbelikult võõraid uudistavate rebaste silmavaade. Jah, eks igaüks jää oma sünnilinna patrioodiks, aga ärgu aetagu mulle möla, et sellist asja juhtub 1. septembril kõikjal Eestis. Tunnen häämeelt, et olen tartlane. (See oli siis minu uhkusest-paisub-mu-rind-minut.)

Nüüd siis asiste tegude juurde tagasi siin ümberkaudsest ehitustolmust lehkavas pealinnas. Mis on lihtsalt mu ma-olen-sellega-harjunud-ja-rahul-kodulinn. :)

Sügis!