Kummalised sissekanded ja lõbus lugemine

Kodusesse konnatiiki tagasitulek on alati põnev - mis sind seekord ees võiks oodata. Sedapuhku kuulsin, et mingi appi-tõttab-debiilne-duo oli mind otsustanud mingisugusse lapseohtu omaloomingusse pista ja isekeskis kodus kahekesi naeru kihistades kentsaka pingerea koostada. Mnjah, nö avalik-õigusetul internetiajastul ei saa ju ühtegi hullu keelata. Nii et las debiilikud lammutada, normaalsed inimesed üritavad ka siinses konnatiigis ära elada. Vähemalt on tegu nö vaiksete hulludega, kes seni kaaskodanike peal vaid vaimset vägivalda proovivad. Mis siis, et tegelikult pole neil halli aimugi, kes on need inimesed, kelle kallal nad mögisevad või mis elu nad tegelikult elavad. Thank god, tugevamatel isenditel on sellisele totrusele võimalik vaimselt ka vastu panna. Aitäh, internet, et sa peldikuseina ja antidepressandi rolli enda kanda võtsid. Vastasel juhul jääks üle vaid palvetada, et debiilduo enda iga hinnaga kuulsaks teha tahtes kirveste ja kaigastega tänavale koogerdama ei tormaks. Sest siis pole keegi kaitstud.

Aga lõbus lugemine tuleb ajakirjast Hippokrates, mis mõeldud arstidele ja patsientidele (ja mida aastate eest sotsiaalreporter olles isegi pidevalt jälgisin - huvitav lugemisvara!). Nimelt on nad avaldanud hüpohondriku käsiraamatu, mis kirjutab no näiteks anestesioloogide kohta järgmist:

Anestesioloogi psüühika sarnaneb kirurgi omaga. Anestesioloog on teoinimene, kes peab end asjatundjaks kõigil erialadel. Kahjuks seisneb tema igapäevatöö igavas ja tüütus patsientide uinutamises ("Nüüd jääb proua Larsson magama" või "Ärgake üles, proua Larsson, ärgake üles!"). Kõigele lisaks saab ta kirurgide pideva sõimu ja kriitika osaliseks. "Kurat võtaks, ma ei saa ju edasi lõigata, patsient hakkab üles ärkama!" kirub ta. Või: "No nii, kell on juba üheksa, kaua ma pean veel ootama, miks patsient ikka veel ei maga?" Anestesioloogi selline pidev irisemine loomulikult ei rõõmusta. Küll aga rõõmustab teda see, kui olukord äkki ohtlikuks ja dramaatiliseks muutub, näiteks kui teda kutsutakse vastuvõtuosakonda kedagi elustama. Siis muutub ta äkki draama peakangelaseks, säravaks rüütliks, kes mitte küll valgel hobusel ja mõõk käes, vaid valgetes puukingades ja intubatsioonitoruga sündmuskohale lendab. Nüüd tunneb ta end nagu kala vees. Äkki oleks tal justkui neli kätt: ta paneb üles tilguti, teeb südamemassaazhi ja annab hapnikku. Need on hetked, mille nimel anestesioloog elab. Tema elavneb siis, kui keegi teine hakkab ära surema.

Mul on nüüdki seda lugedes igatahes väga naljakas.