28.6.07
Kuhu see juuni nüüd kadus?
Maast lahti, unimütsid! Ma ei taha ju jälle ainus olla, kes nii vara silma lahti hoiab ning aju käivitada püüab! :) Mulle tundub, et ma ei jõua kunagi selleni, et pajatada, kuidas me sõpradega Peipsiääre vallas Maliina ja Borissiga tantsu vihtusime, Peipsi järves oma esimesed suvesuplused tegime või kuidas järgmisel hommikul läbi Tartu traumapunkti pealinna põrutasime. Ohohoo! Ja ega ma vist jõua kunagi isegi selleni, mis kaasaegset reklaamitööstust kõige enam painab (toetudes Cannes'is õhku heidetud hädadele) või kuidas särasilmsed Al Gore ja Live Earthi juht Kevin Wall eelmise reede õhtul festivalipalees sütitava keskkonnakõne pidasid. Miskipärast kukkusid kõik delegaadid magama, ehkki kõnes tegelikult mitu iva oli. Aga see võis olla muidugi tingitud varasemate päevade tohututest pidudest Cannes'i luksrandadel (JC Decaux, Grand, Carlton jt). Aga jõudumööda, jõudumööda...
26.6.07
Nalja kah: lennuaeg toob firma varasema sisenemise
Ehkki Cannes'ist, soojast Vahemerest ja taas ühest valgustavast ja vahvast reklaamifestivalist oleks rääkida nii mõndagi, riputan hoopis üles ühe äsja saabunud pressiteate. Lõbus on ikka:
Seoses lennuplaani muudatusega liikus homse pressikonverentsi aeg tunni võrra ettepoole. Pressikonverents toimub homme kl 10, mitte kl 11 nagu varem teatatud. Hea meediaesindaja! Homme, 27. juunil teatab suur rahvusvaheline kinnisvaragrupp oma sisenemisest Eesti turule. Olete sel puhul kl 10 oodatud hotell Olümpia 2. korrusele. /--/Niisiis, et lennuaeg muutus, siseneb ka kinnisvarafirma varem turule. Aitäh, Aive Levandi!
20.6.07
Kuuma päikese eest merre sukeldun ma...
Üritan juba pikemat aega ühte olulist sissekannet teha, aga kuidagi ei õnnestu. Aega ei ole. Täna näiteks ärkasin 30 kraadi kätte keset Cannes'i linna. Aeg varbad korraks Vahemerre pista ning seejärel Festivalide palees toimuvale reklaamifestivalile tatsata. Või vastupidi - eks me näe. Igatahes näib siinsel Lasuurrannikul olevat igikestev suvi. Mõnus.
14.6.07
Alkoholivaba Vana Tallinn, tõepoolest!
Tallinna linnapea Edgar Savisaare pöördumisest loeme:
Samas, miks siis ainult alkoholist mittealkohol teha. Vastupidi võiks ju ka. Pakuks siis napsisõpradele alkoholi müügiajal ka suvenapsiks villitud Limonaadi või Kellukest. Ja kindlasti meeldiks mõnele Viina-Malviinat limpsida.
Minu meelest võiksid kaupmehed ja tootjad oma pead tööle panna ja sellest keelust pigem kasu lõigata - miks mitte hakata tootma nt alkoholivaba Vana Tallinna jooki ja seda müüa üle linna ööpäev läbi?Tõepoolest! Minu meelest võiks linnapea rohkem tegeleda linna juhtimise kui alkoholifirmade tootevaliku jabura laiendamisega. Ta võiks näiteks avalikult tunnistada, et mitte Mati Songissepp ja Andres Harjo ei ole ära teeninud trahvi Laagna tee sulgemise eest, vaid et linnapeana see ta enda kraesse kirjutada tuleks. Aga miskipärast ei tunta Tallinna linnas poliitilise vastutuse terminit.
Samas, miks siis ainult alkoholist mittealkohol teha. Vastupidi võiks ju ka. Pakuks siis napsisõpradele alkoholi müügiajal ka suvenapsiks villitud Limonaadi või Kellukest. Ja kindlasti meeldiks mõnele Viina-Malviinat limpsida.
12.6.07
Uudis- ja unareineid Haldjast
Käisin ajapuudusel taas kohvikrestoranis (mnjah!) Haldjas söömas. Ei ole mõtet hädaldada selle üle, et kuus aastat järjest on seal pakutud täpselt sama toitu, üksnes nende nimetused vahetuvad (eriti on meeles tsunami-aegne maailm, mil Haldjas meile reipalt Jaava lihapada pakkus). See selleks. Ent täna ootasid meid ees sootuks põnevad road:
LOOMALIHA KÖÖGIVIGAGAHead isu!
KÜLITSUPP "SUVI"
TAIMET OIT
Paberiteta emane otsib kodu
Täna tiirleb meilboksides ketikiri sellest, kuidas üks kiisupoeg kodu otsib:
"2-kuune paberiteta emane briti lyhikarvaline kassilaps otsib head ja hoolitsevat kodu. sööb ise, käib liivakastis, mängib, ronib kaissu ja on muidu ka väga sotsiaalne ja eriti nummi..."Et praegu on nii muusikal "Tutvumiskuulutus" kui ka Krista juhitud "Maamees otsib naist" (mitte segamini ajada riäälitishõuga "Maimets otsib naist") väga aktuaalne, arendasime mõtet "paberita emasest" edasi. Noh ikka sellisest, kes ronib kaissu ja sööb täiesti ise. Ja ärgem kastil käimist unustage!
Lugemissoovitus: Maria Kirschbaum-Pljuhhanova
Tänu empsi soovitusele ostsin Loomingu Raamatukogu sarjas hiljuti ilmunud Maria Kirschbaum-Pljuhhanova raamatu "Mälu hoiab meid eluaeg koos", milles naine meenutab Eesti elu 1920ndatel ja 1930ndatel, mil üks Venemaal natsionaliseerimise tagajärjel varanduseta jäänud perekond Eestis end taas jalgadele üritas saada. Et ei ole raamatut veel lõpuni lugenud, ei taha anda hinnangut autori nägemusele eestlaste, venelaste, sakslaste ja juutide omavahelistest suhetest minevikus. Ent juba nüüd on selge, et see, kes tunneb huvi ühe lihtsa inimese ja tema lihtsa loo vastu omaaegses Revelis, saab siit vinge lugemiselamuse. Liiatigi heidab see omaaegsele Eesti pealinnale ja alles tärkava riigikese argipäevale hoopis teistsuguse, intiimsema pilgu kui mistahes ajalooõpik.
Nädalavahetus tõi aga ülipika raadioprogrammi (nüüdsest siis laupäevane Vikerhommik kella 5.30-11.00!), sünnipäevapiduse laupäeva (armas Rait, kuigi teie maja ja -pidamine on lihtsalt ülivahva, ei mahu mulle pähe, misjaoks te ikka tsivilisatsioonist nii kaugele kolisite) ning veidra reality-strike'i öises Tallinnas, mis tulenes sellest va kuu algul sisse seatud suitsetamise keelust. Kuigi eelmine sissekanne sai päris mitu kriitilist kommentaari (noh, et elu ikka ilma suitsuta on hea jne - millele ma muuseas üldse vastu ei vaidle!), on tõelus see, et ööklubid on nüüd suitsuvabad (ja lehkavad lihtsalt veidralt), ent selle asemel on kogu lõbutsev suitsetajaskond kohvikute-klubide ees tänavatel.
Varahommikul Sauna tänavast mööda jalutajat ootas ees küll kentsakas vaatepilt: kolmest sel tänaval asuvast ööklubist paariks suitsuks õue tulnud seltskonnad sõbrunesid lärmakalt omavahel ega kippunudki pimedasse klubikeskkonda tagasi. Milleks, eks! Kindlasti tuleks endale vanalinnakorteri ostnud jõukureid liigse raha eest peksta ja nüpeldada, aga miskipärast hakkas mul neist, kes ses piirkonnas elavad ja magada üritasid, lihtsalt kahju. Liiatigi pole klubide ees piisavalt tuhatoose, mistap on tulemuseks koniläbune munakivisillutis. Ilus? Võib-olla. Peaasi, et klubid puhtad oleksid. Eks? :)
Pühapäeval ärkasin pahuralt ja viskasin peaaegu kogu riidekapi sisu prügikasti. Pärast oli hirmus piinlik hoovi autot võtma minna, sest prükkarid olid jõudnud tunni ajaga endale kiire moedemmi teha, minu parimad hilbud endale selga tõmmata ja siis elavalt vadistades minema kongerdada. Loomulikult jäi "kehvem kraam" siia-sinna vedelema. Kurat, küll tulid nüüd peened poisid välja - kõik ka selga ei sobi! Ja seejärel vurasime juba Pärnusse, et superstaari-Birgit ja superstaari-Luisa oma silmaga üle kaeda. Ei taha küll kuidagi uhkustada, aga ehkki isiklikult hindan Luisas peituvat äksi ja kuraasi, olin Birgiti võitjaks hääletamises enam kui kindel. Kui ennustada tulnuks, pakkunuks talle isegi suuremat toetusprotsenti kui 56,2. Aga näe, nii tasavägiseks läks. Muidugi, Birgit Õigemeele "Bring Me To Life" oli lihtsalt fantastiline.
Eraldi võiks kiita aga reklaamipauside ajal Pärnu kontserdimajas passivat publikut rõõmustanud warmupper'it Tõnis Millingut, kes oma reipusega suudaks vist karud ka tantsima panna. Öine tagasisõit pealinna mind küll eriti ei rõõmustanud - ise tuli ju roolis olla. Grr! Hea, et debiilikjobud, kes kõigist kontrollimatult mööda tuhisevad, selleks ajaks juba teelt kadunud. Loodetavasti end juba surnuks sõitnud.
Nädalavahetus tõi aga ülipika raadioprogrammi (nüüdsest siis laupäevane Vikerhommik kella 5.30-11.00!), sünnipäevapiduse laupäeva (armas Rait, kuigi teie maja ja -pidamine on lihtsalt ülivahva, ei mahu mulle pähe, misjaoks te ikka tsivilisatsioonist nii kaugele kolisite) ning veidra reality-strike'i öises Tallinnas, mis tulenes sellest va kuu algul sisse seatud suitsetamise keelust. Kuigi eelmine sissekanne sai päris mitu kriitilist kommentaari (noh, et elu ikka ilma suitsuta on hea jne - millele ma muuseas üldse vastu ei vaidle!), on tõelus see, et ööklubid on nüüd suitsuvabad (ja lehkavad lihtsalt veidralt), ent selle asemel on kogu lõbutsev suitsetajaskond kohvikute-klubide ees tänavatel.
Varahommikul Sauna tänavast mööda jalutajat ootas ees küll kentsakas vaatepilt: kolmest sel tänaval asuvast ööklubist paariks suitsuks õue tulnud seltskonnad sõbrunesid lärmakalt omavahel ega kippunudki pimedasse klubikeskkonda tagasi. Milleks, eks! Kindlasti tuleks endale vanalinnakorteri ostnud jõukureid liigse raha eest peksta ja nüpeldada, aga miskipärast hakkas mul neist, kes ses piirkonnas elavad ja magada üritasid, lihtsalt kahju. Liiatigi pole klubide ees piisavalt tuhatoose, mistap on tulemuseks koniläbune munakivisillutis. Ilus? Võib-olla. Peaasi, et klubid puhtad oleksid. Eks? :)
Pühapäeval ärkasin pahuralt ja viskasin peaaegu kogu riidekapi sisu prügikasti. Pärast oli hirmus piinlik hoovi autot võtma minna, sest prükkarid olid jõudnud tunni ajaga endale kiire moedemmi teha, minu parimad hilbud endale selga tõmmata ja siis elavalt vadistades minema kongerdada. Loomulikult jäi "kehvem kraam" siia-sinna vedelema. Kurat, küll tulid nüüd peened poisid välja - kõik ka selga ei sobi! Ja seejärel vurasime juba Pärnusse, et superstaari-Birgit ja superstaari-Luisa oma silmaga üle kaeda. Ei taha küll kuidagi uhkustada, aga ehkki isiklikult hindan Luisas peituvat äksi ja kuraasi, olin Birgiti võitjaks hääletamises enam kui kindel. Kui ennustada tulnuks, pakkunuks talle isegi suuremat toetusprotsenti kui 56,2. Aga näe, nii tasavägiseks läks. Muidugi, Birgit Õigemeele "Bring Me To Life" oli lihtsalt fantastiline.
Eraldi võiks kiita aga reklaamipauside ajal Pärnu kontserdimajas passivat publikut rõõmustanud warmupper'it Tõnis Millingut, kes oma reipusega suudaks vist karud ka tantsima panna. Öine tagasisõit pealinna mind küll eriti ei rõõmustanud - ise tuli ju roolis olla. Grr! Hea, et debiilikjobud, kes kõigist kontrollimatult mööda tuhisevad, selleks ajaks juba teelt kadunud. Loodetavasti end juba surnuks sõitnud.
Labels:
isiklik,
kirjandus,
muusika,
sotsiaalkriitika,
teeninduskultuur
5.6.07
4.6.07
Hüvasti, suitsuvine! Tere tulemast, higi ja peer!
Mis seal salata, mu vennal on õigus. Kui nüüd natuke järele mõelda, mis odöör vallutab kõik kodumaised ööklubid hetkest, mil suitsuhais tantsupõrandate ja baaride kohalt kaob. Higi, peer, maha kukkunud ja kergelt tekstiilis moorima jäänud alkohol, sajad ja tuhanded õhtused lõhnaõlid, deodorandid, puudrid, näokreemid, huulepulgad... Palju õnne kõigile (m)(n)eile, kes alates homsest ööklubisid külastavad.
Sellest hoolimata ü r i t a n (see oli väga suure rõhuga sõna) suitsetamist piirata. Ehk suisa sellest loobuda. Mis sa ikka kogu aeg nagu leeprahaige mööda seinaääri kongerdad ja suitsetamiskohta otsid. Aga ma kardan, et seadus mind küll sellest loobuma ei pane.
Sellest hoolimata ü r i t a n (see oli väga suure rõhuga sõna) suitsetamist piirata. Ehk suisa sellest loobuda. Mis sa ikka kogu aeg nagu leeprahaige mööda seinaääri kongerdad ja suitsetamiskohta otsid. Aga ma kardan, et seadus mind küll sellest loobuma ei pane.
Ja Postimehe (ja kogu regulaarse ajakirjanduse) sünnipäeva eel lisaksin siia mõtte, mis pärineb geniaalse mõtleja Arnold Rüütli suust ning avaldati 18. veebruaril 1977. aastal ajalehes Edasi. Põhjus oli lihtne - Tartu sai endale 100 000. linnakodaniku:
Nii palju oli tänasest rahvusraamatukogu külastusest kasu ka. Lõbusaid lugusid oli muidugi teisigi. Näiteks siis, kui Juri Gagarin 1961. aastal orbiidile lennutati:"Inimesse on programmeeritud elujaatus, see tähendab jaatada loomist ja arengut. Lapsed on meie elu ja töö jätkajad. Sellepärast on ema suurim rõõm, vanemate armastus suurim armastus. Tervitades 100 000. tartlase sündi, tervitame oma kodulinna elu edasiminekut."
"On alanud kosmoselendude ajajärk. Nõukogude inimene kosmoses – neid sõnu korrati eile väga palju. TASSi vastavat teadaannet jälgiti Tartu ettevõtetes ja koolides ning rajooni majandites, seda kuulasid Kohtla-Järve ja Donbassi kaevurid, Saaremaa ning Vaikse ookeani kalurid – kõik inimesed meie suure kodumaa igas paigas."
Subscribe to:
Posts (Atom)