Aga arvestades, et selle filmi (ja ühtlasi lavastuse) autor on keele- ja ajalooteadlane, teenekas näitleja ja kogenud stsenarist Alan Bennett (pildil keskel), siis ei peagi väga imestama. Tuleb lihtsalt aeg maha võtta ja kõlavaid keelemänge ning autori andekat loogikat - olgugi et tihtipeale on põhjus ja tagajärg peapeale pööratud - nautida.Teine teema, mis on mind aeg-ajalt kummitanud ning mis eilses telefonivestluses M-iga taas päevakorda kerkis, puudutab teaduse ja praktika igikestvat, ehkki vajalikku ja paratamatut vastuolu. Üks küsimus on selles, kuidas teadust praktikas kasutada (vastupidi on see niikuinii, sest sotsiaalteadused tuginevad praktikale, nn reaalsele elule) ning mil moel kuulutada teaduslike uuringute tulemused ülemaks ajakirjandusvabadusest, aga ka ajakirjanduse kohustusest oma auditooriumi teavitada ja harida. Teisisõnu, kui mõne konkreetse sootsiumit raputava, mõjutava, puudutava sündmuse puhul meedia teab, et avalikustamine võib (aga ei pruugi) põhjustada kumuleeriva järellainetuse, siis kas jätta see info enda teada?
See algas väitest, et Postimees (ega ka ükski teine meediaväljaanne) poleks pidanud kajastama nn Soome koolitulistaja järellainetusena ühe Tallinna kooliõpilase plaani oma kaasõpilased õhkida.
Tema väide kõlab ju pealtnäha loogiliselt: kui meedia räägib konkreetsest (ja pealegi ebaõnnestunud, kui arvestada, et kõnealune lugu hoiti avalikustamise tõttu ära) juhtumitest, siis leidub varem või hiljem neid, kes tahaksid seda korrata, järgi teha, isegi lootuses õnnestuda - tegu on nn copycat'idega. M tugines mõjustamispsühholoogia loenguis tutvutud D. Philipsi ja tema uuringutele:1. Bollen, K. A., & Philips, D. P. (1982). Imitative suicides: A national study of the effects of television news stories. American Sociological Review, 47, 802-809;Veebis ringi jalutades leidsin, et viimati on Philipsi uuringule osundanud Maailma Terviseorganisatsioon, andes 2000. aastal välja ka oma juhised meediaprofessionaalidele, s.o minusugustele. WHO käitub diplomaatiliselt, öeldes, et meedia ei tohiks jätta olulisi sündmusi, eriilmelisi enesetapujuhtumeid enda teada.
2. Philips, D.P. Lesnya, K. Paight, D.J. (1992). Suicide in media. In: Maris, R.W., Berman, A.L., Maltsberger, J.T. eds. Assessment and prediction suicide. New York, Guilford, 499-519
WHO lisab, et uuringutest hoolimata pole siiski piisavalt tõendeid, et siduda ajakirjanduses ja televisioonis avaldatud enesetapulood enesetapjate hulga suurenemisega. Kuid organistasioon rõhutab, et iga üksiku juhtumi puhul tuleb toimetusel endal arutleda, kas ühe või teise loo avaldamine on õigustatud. Just nii on Eesti ajakirjandus seesuguste piirjuhtumite (enesetaputerroristid, koolitapjad, pedofiilid) puhul ka käitunud.
Ent küsimus teadlaste ja praktikute vastuoludest jäävad endiselt. Meediateadlasena saan ma sellele kaasusele ühtmoodi, praktilise ajakirjanikuna paraku teistmoodi läheneda. Ja nii ongi.
0 comments:
Post a Comment