Palju õnne meile kõigile meie kõigi poolt! :)

Vabariigi 90. sünnipäev on nüüdseks selja taga. Just nii vaikselt ja vaguralt mööduski - kana wokitades, vahuveini kokku lüües ning telerist jälgides (aitäh, G!), kuidas ETV ülekanderezhissöör ei suutnud kuidagi pöörata kaameramehe pilku oma dekolteega kimpus olevalt Evelin Ilveselt. Nalja peab ju ka saama, eks ole! Eilset silmas pidades soovin tagantjärele juubelisünnipäevaõnne Maianile (ja aitäh imearmsa kontserdi eest eile õhtul) ning Tuulile, kel oli eile nimepäev. Vaat nii!

Ent et viimastel päevadel hoogustunud tsensuur ei muutuks lämmatavaks, lisan siinkohal lingi eelmise reede Sirbis ilmunud Kaarel Tarandi loole kommertsmeediast. Muidugi, teab ka Tarand väga hästi, et lugu on äärest ääreni täis demagoogilisi võtteid, alustades sellest, et "meedia" mõiste all pannakse ühte patta nii kaasaegne elektrooniline (anonüümne) meedia kui ka traditsiooniline (personifitseeritud) pabermeedia, kuid - jumal temaga. Igaühel on talle kuuluvas / tema kontrollitavas meediumis sõna võtta.

Estri suust pead sa tõde kuulma...

- Jõudsin päris hilja õhtul tagasi Põlvasse. Võtsin oma postkastist ajalehed ja neid mugavas tugitoolis sirvides mõtlesin endamisi, et tegelikult peab kõiki töid austama. Pole vahet, kas oled lihtne kirjakandja, poemüüja, ajakirjanik või poliitik. Kõik tööd nõuavad pühendumist ja hoolikat tegemist.

Ester Tuiksoo intervjuus elu24.ee-le.

Vaat, palju õnne! Isegi ajakirjanikud on salmi sisse saanud. Muud ei oskagi öelda. A võiblat ei taha ka, liiga palju idioote hulgub neil päevil ringi. :)

Miks me joome? Enesekaitseks!

Selline tähtis dialoog meenus. See läks tegelikult edasi (tulenes "Superstaarist"), aga olulisim sai sellega öeldud. :) Nädalavahetuse rokkstaar on aga Heili, kes suutis ennastunustavalt väikeste televaatajate südametesse tantsida. Müts maha! Ja - aitäh, sõbrad, ülitoreda nädalavahetuse eest!


Teise uudise peale tahaksin vaid öelda, et taas on uudis olematust asjast tehtud. Aga elu-selles-va-kahekümneneljas müübki tühjus.


Ja kui korraks meeleoluka nädalavahetuse juurde naasta, siis kõlagu siinkohal üks Sofia Rotaru lugu. Mua-ha-haa! :)

Nüüd siis Eurovisioonist ja vaenu õhutamisest

Mõtlesin, et ei hakka Eurovisiooni teemal oma veebi ristustama, ent täna hetkeks maha võetud aeg ja pisuke ringi vaatamine veebiavarustes pani teisiti mõtlema.

Nimelt võib nii venekeelsest Delfist, lauluvõistluse fännisaitidelt kui ka muudest kommentaariumidest lugeda üha suuremat viha ja rusikate pihkusurumist Kreisiraadio "Leto sveti", kaudselt eestlaste aadressil. Ja see võiks nii mõnegi kodaniku mõtlema panna.

Hea küll, "Leto svet" on nali, "mõnus" meiemehe-huumor, Eesti rahva tahe ja nii edasi. Mõttetu on öelda, et mass on loll ning et ma ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kes hääletas selle loo poolt: mis sest ikka muutub. Jääme selle juurde, et on nali.

Nüüd loeme, mida arvavad serblased. Nad leiavad, et see on nende keele mõnitamine - seda enam, et väljaöeldu pole ei grammatiliselt ega ka häälduselt korrektne.

Olgu siinkohal öeldud, et "Leto svet" ei tähenda "Suvevalgus", vaid hoopis "Suvi Maailm", mis tähendab, et ka eestikeelne tagasitõlge on pehmelt öeldes jama.

Korrektsuse nimel pole isegi pingutatud, sest milleks - see on ju naljakas, hõrk huumor, mida mõistavad ja tunnustavad kõik rahvad. Ja need Eesti, Saksa ja Soome lipud ka on jõle andekad.

Veel üks remark. Mõne aja eest käis külas üks poolakast sõber. Seltskond pani "Kõige suurema sõbra" laulud peale ja üürgas "Nõuniku laulu" ja teiste omaaegsete lastelavastuste lugudega kaasa, naeru lagistamisest rääkimata. Poolakas vaatas meid nagu kohtlaseid ja ütles pead vangutades: "What a perverse childhood you had". Niisamuti pole seni tabanud isegi lääneeurooplastest tuttavad "Siin me oleme" või "Mehed ei nuta" huumorit. Tõlkes kaduma läinud...

"Leto sveti" huumoriloogikast ja Juhan Paadami tugeva identiteedi loogikast (Postimees, 4.02) lähtuvalt on siis järjelikult normaalne ja iseenesest mõistetav, kui serblane, venelane või kes tahes muu slaavlane üksnes oma huumorimeelele viidates meie õuele hüplema tuleb lauldes "siinu jeema on tjuura, anna hljeeba ja voodkat". Ning lehvitab natuke taustaks meie lipuga. Või siis äkki põletab? Võib-olla tõesti on mõnel mehel naljakas. Samast loogikast lähtuvalt pidanuks olema iseenest mõistetav, et tugeva (usu)identiteediga moslemid üksnes itsitanuks tunnustavalt taanlaste avaldatud Muhamedi karikatuuride peale. Aga näe, ei itsitanud. Panid hoopis saatkonnad põlema.

Okei, tont tondiks, ütleme endiselt, et on nali; et meil on demokraatia ja et kõik on ikkagi lubatud; et Eurovisioon on mäng, palagan ja nii edasi. Nüüd naaseme korraks venekeelse Delfi juurde, kus kommentaatorid lubavad Kreisiraadio kuttidel näo üles peksta, sest peavad nende laulu serblaste, sealt edasi aga kogu slaavi ühiskonna, keele ja kultuuri häbiväärseks mõnitamiseks. Venekeelsest Delfist pole palju maad Vene riigimeediani ja provokatiivse populismini (vrd aprillirahutused).

Palju õnne, aga enam ei ole naljakas. Seda enam, et selle lauluga justkui ei tahetudki midagi öelda. Et sõnumit ei olegi. Et olla lihtsalt pullitegemine.

Tegelikult on sõnum tugevam kui mõelda osati. Seni on vaid Iisrael oma mulluse "Push the Buttoniga" läinud nii kaugele, et võiks hakata rääkima vaenu õhutamisest. Kuid seegi lugu jätab viited õhku ega tee seda laulusõnas elik ei lähe kellelegi "näpuga näitama", võõrsümboolikat kasutama - omamaisest sümboolikast rääkimata - ja rahvuskuuluvuse alust, keelt, lörtsima.

Jätame Rolfi laulu kõrvale, tuleme selle sama tähelepanu pälvinud homo- või sõpruse lipu teema juurde ning tuletame hoopis meelde Paadami sõnu: mis tahes manifest pole lubatud (Postimees, 23.01). Näib, et rahu manifesteerimine (selleks tegelikult ette nähtud kohas) on asendatud/asendunud rahvaste vahelise vaenu manifesteerimisega.

Tuba nimega Kuluaarid telemajas

Haa-haa, Mari-Leen Albers kirjutab SL Õhtulehe veebis järgmist:

Eile õhtul toimus ETV-s Eesti "Eurolaulu" finaal, kus favoriitidena olid juba nädalaid Kreisiraadio, Iiris Vesik ja Birgit Õigemeel. SL Õhtuleht oli kohal nii green-roomis kui mujal telemaja kuluaarides.

Mul hakkas jälle väike muuvi peas ringi käima - et SL Õhtulehe noorreporter jalutas mööda koridore ja paotas pidevalt uksi, ustelt viksilt silte lugedes: JUHATUSE ESIMEES, NAISTE WC, SUITSURUUM, ESIMENE STUUDIO, KULUAARID. Viimases toas istuvad näost end tuhkhalliks suitsetanud teletöötajad ja muudkui aga räägivad... :)

Eurolaulust ei viitsi midagi rääkida. Piisavalt juba sõnu tehtud. Parem panen siia lõbusa pildi, mille autoriks André Altjõe.