See tüüpiline Hollywoodi naistekas on täpse, nutika ja terava huumoriga sarja hale vari. Kahjuks. Kui sarjaformaat eeldab tõsiseid pingutusi, et valida, milline nali sisse panna ja milline välja jätta, või otsutada, milliseks arendada süzheeliin, siis filmi puhul on mindud lihtsama vastupanu teed ning jäädud lootma sellele, et küll kuulus nelik rahva kinno meelitab. Oojaa, meelitas küll - Merle Liivaku hinnangul oli kohal 500 filmisõpra.
Ning end iga hinna eest nende naistega samastada püüdev naiskond (huvitav, miks on bravuursed neljakümneaastased Eesti naised veendunud, et nemad ongi Samanthad? Haa-haa!) õgis ekraanil toimuvat pilkudega: saaks sest isegi osa, saaks kord isegi niimoodi elada, et Manolo Blahniku kingi kanda, Vivian Westwoodilt kingituseks pulmakleit saada või Manhattanil penthouse'is elada. Ent sellest samastumissoovist ja identiteediihalusest lihtsalt ei piisa. Mitte filmielamuseks.
Pigem suutsin ma nüüd portreteeritud filmineliku peale vihastada - for god's sake, te saate filmi lõpuks viiekümneseks ning käitute nagu arutud kahe- või kolmekümnendatest plikad, kellel puudub igasugune elukogemus, õppimisvõime ja arusaam, kuidas mingeis tüüpsituatsioonides käituda. Aga nagu ütlesin, naistele-neidistele see film kindlasti meeldib. Kohe nii väga, et kui me R-iga korra saalist väljas käisime (ma ei suutnud ilma kiire tualetitiiru ja sigaretita enam edasi vaadata) ning tagasi jalutades ütlesin, et pane tähele, nüüd kõik löristavad nutta! - siis nii oligi.
2 comments:
Miskipärast ma ei uskunud su kommentaari väga.. Mitte nii palju igatahes, et vaatamata jätta. Ja ausalt - mul ei ole väga ammu elus nii igavalt ja mõttetult veedetud 2.20 olnud
Vähemalt oli mul pisutki õigus. :)
Post a Comment