Vaikus... Eks ikka seepärast, et kiire on :)

Jõuad sa siis kõike jälle kirja panna. Seda enam, kui tuhat sõna jäävad alati õnnetumalt hüüdjaks hääleks kõrbes kui üks pilt. Viimaseid näeb igaüks (peagi) seal, kuhu võõra ja võika silm ei ulatu. Aga videopilt räägib ju veel rohkem ning sellepärast siis see lugu ... :)



Alexile väikese hilinemisega hiphiphurraa! Ja aitäh sulle, sõpradele, Moet&Chandonile ja puhvetirahvale selle hiljutise ja tormiliselt toreda nädalavahetuse eest (olgu, viimase aja vaidlusaluste institutsioonide jäätunudlibedast treppidest ehk ei peaks kallite inimeste suurpeol alla padisema, aga mis teha!). Võib-olla aitas London ka kaasa, aga ega ma niisama heast peast ja ilma sõbraliku toeta poleks vist reedeshampanjast smokingutuuri kunagi ette võtnud. Lahe! Oh oleks sääraseid pidusid siinmail rohkem, siis hakkaks isegi mõtlema, et miks mitte endale viimaks täisvormi soetada. Ning miks mitte endale viimaks aru anda, et meediast võib nii mõnigi tee edasi viia. Hea on, et hea on.

Hea on, et hea on sellestki hoolimata, et pühapäevasel purgaapäeval sai taksopuudust trotsides mööda tormist pealinna ringi jalutatud. Küll ühes, küll teises suunas - mitte midagi nähes ja pelgalt mõni väljas oldud sekund hiljem ühtegi kuiva hilpu mitte omades - ning ennastületavalt end isegi linnahalli liumäest üles veetud. Tjah, nii ekstreemset muusikaliteatrielamust polegi kümne aasta jooksul ette tulnud. Palju õnne! Vähemalt oli üdini lõbus - Tallinna kesklinnas hästi elavate inimeste luksus, eksole! :) Kuigi, oleme ausad, merest möödumine oli sel õhtupoolikul üpris ohtlik: olin veendunud, et igal järgmisel hetkel pühib mind ilmavana tige luud Admiraliteedi basseini, kus ma siis koos muu olmeprügiga lihtsalt eufoorilist ja tormist kistud loksumist oleks jätkanud.

Seksist, linnast ja identiteeditutest koopiatest

Nüüd on see siis nähtud. Ma pean silmas palju kära tekitanud "Seks ja linn", mille USA (nagu ka kogu maailma) esilinastus on alles täna. Tore ju, et Cosmo-tshikid filmi Kobarkinos päev varem ette kandsid.


See tüüpiline Hollywoodi naistekas on täpse, nutika ja terava huumoriga sarja hale vari. Kahjuks. Kui sarjaformaat eeldab tõsiseid pingutusi, et valida, milline nali sisse panna ja milline välja jätta, või otsutada, milliseks arendada süzheeliin, siis filmi puhul on mindud lihtsama vastupanu teed ning jäädud lootma sellele, et küll kuulus nelik rahva kinno meelitab. Oojaa, meelitas küll - Merle Liivaku hinnangul oli kohal 500 filmisõpra.

Ning end iga hinna eest nende naistega samastada püüdev naiskond (huvitav, miks on bravuursed neljakümneaastased Eesti naised veendunud, et nemad ongi Samanthad? Haa-haa!) õgis ekraanil toimuvat pilkudega: saaks sest isegi osa, saaks kord isegi niimoodi elada, et Manolo Blahniku kingi kanda, Vivian Westwoodilt kingituseks pulmakleit saada või Manhattanil penthouse'is elada. Ent sellest samastumissoovist ja identiteediihalusest lihtsalt ei piisa. Mitte filmielamuseks.

Pigem suutsin ma nüüd portreteeritud filmineliku peale vihastada - for god's sake, te saate filmi lõpuks viiekümneseks ning käitute nagu arutud kahe- või kolmekümnendatest plikad, kellel puudub igasugune elukogemus, õppimisvõime ja arusaam, kuidas mingeis tüüpsituatsioonides käituda. Aga nagu ütlesin, naistele-neidistele see film kindlasti meeldib. Kohe nii väga, et kui me R-iga korra saalist väljas käisime (ma ei suutnud ilma kiire tualetitiiru ja sigaretita enam edasi vaadata) ning tagasi jalutades ütlesin, et pane tähele, nüüd kõik löristavad nutta! - siis nii oligi.

Milano moekevadel on ERKIga sarnasusi

Ehkki ilmakaardid kinnitavad, et Milanos on praegu sama soe/jahe kui Eestis ning eks sealgi aeg-ajalt sajab, oleks ma parema meelega praegu seal. Vähemalt on valgem ning sajuvõimalus on väiksem. Sel nädalal võiks Milanos olla juba sellegipärast, et alanud on meeste moenädal, kus disainerid ja brändid tutvustavad oma 2007/2008. aasta talvekollektsioone. Eelmisel laupäeval Salme kultuurikeskuses ERKI moeshow'd näinuna oli huvitav jälgida, et paljud (siinsete) noorte (hullud) ideed on ka suurte brändide kollektsioonideks vorminud. Ehk teisisõnu - kuigi vaevalt nüüd Kirill Safonov või rootslane Daniel Ivarsson DSquared2-ga koostööd teeb, on nende kollektsioonides midagi sarnast. Esimene on fotojäädvustus Safonovi tööst "Veider laps - MAKI" (autor Artur Sadovski), teine DSquared2 show'st (põhjalik ülevaade nähtav Vogue'i koduleheküljel ning kolmas taas ERKI moeshow'lt, mil viimase disainerina esitles oma tööd Ivarsson (autor Artur Sadovski / montaazh).