Ei, ega mul norskajate vastu midagi ole. Ausõna, ehkki nii mõnigi kord on mul seetõttu uneaega loovutada. No näiteks siis, kui mullu kolleegidega Soomes Eurovisioonil käisime ning kõik peaaegu ühes suures rendikorteri toas magasime. Võinoh, ma võiks meenutada ka hiljutsemaid öid, aga see pole üldse oluline - kui ikka korralik uni on, siis saab ikka magada. Aga lisaks muule kipuvad norskavad inimesed öösel ka endamisi rääkima - ma ise jaurasin väiksena sageli, et puder on kuum, puder on kuum, ning meie vanas kodus nari teisel korrusel tukkunud Õde aina itsitas hiljem, et mida see väikevend seal alumisel riiulil omaette jaurab :) No nüüd ma üritangi oodata selle hetkeni, kui minu vastas põõnutav vanahärra omaette rääkima või vähemalt midagi häälimagi hakkab. Ihihi. Nojah, kes kuidas pikad bussireisid endale meeldivaks teeb... :)
Lugesin kadedusega just Mattiase blogi, kuidas põnnil on suur häda purihammaste tulekuga. No mina ei tea - mis häda see ka on. Hädad algavad hoopis meie eas, kui hambad end kord jälle minekule sätivad. Sestap olen asunud suurde võitlusesse "Andri vs hambad" ning ma tean, et võitjaks jään selles lahingus mina. Ja tegelikult hambad ka. Ainus kaotaja on rahakott. No aga pole hullu - varsti säran kui Blendamedi Poola reklaaminägu ja haukan krõmpsuga endale kurku suure tüki rohelist Hollandi õuna (no umbes nii suure tüki, et suren hoopis lämbumissurma, mitte kaariese põhjustatud põletikesse).
Ja eile oli lõpuks ka Suusil aeg seal maal, et minuga hüvasti jätta. Henrik ütles tegelikult juba ammu, et mis sa hull seda äraaetud hobust ikka piinad, näed ju, et ta tahab rahulikult surra. Mina aga muudkui piitsutasin ja piitsutasin... Nüüd leidis ta endale siis (loodetavasti) hea kodu kusagil Kohilas, kus vähemalt üks märksa Suuside-teadlikum tüdruk ta kodustas. Ma loodan, et ta kohe minu vanurit maha ei müü - sain teada, et poiste seltsis üles kasvanuna suudab ta ka vanad äraaetud kronud üles putitada ja kasuga edasi müüa. Ta teatas, et on üpris lühikese ajaga juba kuus vanurit terveks teinud, ent kinnitas siis, et tal pole kavatsuski Suusit müüma hakata - mõni võiks ju tallegi jääda. Seda oli kohe hea meel kuulda. Muidugi, las jääda see vaid minu mäletada, kui võrd jaburnaljakas oli romu hoovist ära saamisega - tundide pikkuse aktsiooni refrääniks vaid paduvihma ladin ja tühjaks jäänud autoaku hädine korin.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
0 comments:
Post a Comment