Lõpuks ometi midagi innovaatilist, midagi sellist, mis mulle meeldib – mitte just mind ees ootav bussisõit Tallinnast Tartusse (aastate jooksul on see maantee tõeliselt tüütavaks muutunud; tõenäoliselt on põhjus selles, et seda maanteed ei ole tänini neljarealiseks ehitada suudetud. Ja ometi kuuleme me igalt uuelt valitsuselt, kuidas just see on kaubavedu ja inimeste liikumist arvestades tee-ehituse prioriteet), vaid hoopis see, et saan korralikus ja puhtas Sebe bussis oma sülearvuti välja võtta, vooluvõrku ühendada ning internetti minna. Tõsi, nende ridade kirjutamise hetkel pole mul veel «kohalikku» võrku õnnestunud minna, aga ma loodan parimat. :) Sümpaatne bussijuht teatas just kõrval istuvale piigale, et vähemalt vool saabub siis, kui buss sõitma hakkab.
Ent lühidalt möödanikust. Paar sõna näiteks oma imetoredast sünnipäevast, mida ma esiti küll pidada polnud plaaninud, ent mis lõpuks üüratult vahva välja kukkus. Et mul kõigi meiliaadresse lihtsalt käepärast pole, tahan oma blogis tänada kõiki neid, kes viitsisid esmaspäevaõhtust (ma arvan, et ma olin üks väheseid, kel polnud järgmisel päeval tööpäeva) ühele pisikesele peole kulutada. Okei, kes mind teavad ja tunnevad, siis need võivad juba kindlad olla, et üks kõige tagasihoidlikum kohviõhtu minu kahekümne üheksas just polnud. Aga ega tõenäoliselt seda minult keegi ootagi. Ja pidu lõppes muidugi siis, kui kogu minu majapidamine oli peapeale pööratud, viimnegi vorstiviil alla kugistatud ning väiksemagi alkoholisisaldusega vedelik (liialdan, Sanpellegrino mulliveed läksid esimestena) kurku kallatud. Ning selles nendingus polnud kübekestki pahameelt – mul on siiralt hea meel, et mul on just niisugused sõbrad, kellega aeg überlahedalt lendab...
Järgmisel päeval oli Smaugil sõna otseses mõttes pohmell. Ta, vaeseke, ei saanud ju enne kella seitset varahommikul sõbagi silmale; tal tuli kõik see aeg üksnes Kassirahva õiguste eest võidelda ning kõiki teda okupeerima tulnud külalisi veenda, et hoopis tema on majas peremees. Nagu Kristel täna tabavalt küsis: «Kas me mitte ei teinud sel õhtul Kassirahvale sama, mida Venemaa Gruusiale?» Kui Smaugil oleks oma massimeedia, siis süüdistaks ta mind tõenäoliselt ammu agressioonis, anekteerimises ja genotsiidis. Viimast muidugi tema toidu kallal, sest järgmisel hommikul keeldus ta millegipärast just punaveiniga segatud joogivett suu sissegi võtmast. Polnud midagi teha, mul tuli oma väed tagasi tõmmata, sõjajäljed koristada ning Kassirahvale nende puhas joogivesi ja värske toit tagasi anda. Õhtuks oli ta mulle isegi pisut tänulik.
PS. Nagu näha on internetiühendus Tallinna-Tartu maanteel saavutatud. Tubli-tubli, viis!
1 comments:
Mhh, ma kohe ei saa märkimata jätta, et vähemalt taldrikud ja õõnesanumad said enne lahkumist ära pestud :p Ja taaragi suures osas ära viidud. Kui te seal edasi rokkasite, on muidugi iseasi :)
Aga tegelikult: tähh mõnusa õhtu, öö ja varahommiku eest! Muahh!
Post a Comment