Kui me kell kaheksa hommikul Stockmanni jõudsime, oli hullus juba alanud - sajad inimesed tunglesid piletimehe ümber ning püüdsid paremaid positsioone... Eks kõik ikka selleks, et Finnairi ostukampaaniaga võimalikult soodsalt reisile pageda. Oleme ausad, kui möödas oli paar tundi ja nii mõnigi pidi juba kooli minema, olin kindel, et jään oma tagasihoidliku sooviga kevadel NYCi põrutada hüüdjaks hääles kõrbes.
Tunne oli muserdavam seda enam, et päris paljud minu ees piletikassasse jõudnud pidid oma ideaalkuupäevadest loobuma, sest lennud olid lihtsalt täis. Ent Eesti mees ei jäta jonni, eks ole! Kolm tundi ja kümmekond minutit hiljem seisin ühtäkki Finnairi-Sirje ees (vaeseke, ega tal ka kerge pole!), kes hoiatas, et soovitud kuupäevi ei saa tõenäoliselt enam keegi. Ohe. Ja siis: "Ma ei usu oma silmi, mõlemale lennule jagub pileteid," teatab ta. Rõõmuohe.
Ning pärast seda, kui olin oma kukrut 18 000 krooni võrra kergemaks luhvtitanud, võisingi sadadele teistele järjekorras seisjatele kuratliku irvega otsa jõllitada ning pead kuklasse lüües hulludelt päevadelt lahkuda. Meie võit! Tere tulemast, New York! :)
Viimased nädalad on ülikiirelt mööda vuhisenud. Nagu eile Postimeest külastades kallitele sõpradele tunnistama pidin - töötuna on tööd palju rohkem! Muudkui aga kohtumised, orgunnid, kohtumised, orgunnid. Ja kultuuriprogramm samuti - "rambo", ERSO kontsert ja "Detsembrikuumus". Üritan neist hiljem rääkida.
Nüüd võib vist rahulikumalt hingata, sest ees seisab suur töö. Eks näis, kuidas uues kohas minema hakkab, ent mul on sesse päris palju usku.
Ning jää hüvasti, Urmas!
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
0 comments:
Post a Comment