Keskpäevane äratus: NATO hävitajad linna kohal

Kriban varahommikust peale tööd teha, luristan vaheldumisi kohvi ja punase greibi nektarit ning tunnen end ütlemata mõnusalt. Ühtäkki tekib heli, mis meenutab kas katuse maha rebimist majalt või midagi veel hullemat. Päikese käes peesitav Smaug tardub soolasambaks, arvates tõenäoliselt, et fassaadiehitajad on tagasi tulnud ning üritavad tema elunatukest millegi veel õudsemaga lõpetada. Aga ei hullu - need on kõigest paar pisikest NATO hävitajat, kes keskpäeval üle Tallinna kimavad ja siis kaugusse kaovad, kaks peenikest pruunikashalli suitsujutti taga. Turvatunne missugune! Hetkeks jahmunult tänaval seisatujad ärkavad tardumusest ning jalutavad-jutlevad edasi, justkui poleks neid hävituslennukeid olnudki. Väljavõtteid Näoraamatust, kuhu samasisulise sissekande jätsin:

TR: Võimas oli ju :-)

MU: veits ei jooksnudki ukse taha peitu. Ja jube hea oli vaadata, mis käitumishäired sellises "ehmumise olukorras" tööle hakkavad . :)
TT: Ma ehmatasin just ära, mõtlesin, et sõda!
RM: jumal ma mõtlesin et lennuk kukub mu majja sisse... huligaanid poisid jätke järgi prouad erutuvad..."
EM: Võimas. Õnneks oli Vikerraadio nii operatiivne, et kommenteeris kohe asja:)
MN:Õudne
SL: näh :( miks mina ei kuulnud... hävitajad on ühed mu kõige lemparimad asjad :/
EK:Juuube!!!
RV: a olidki hävitajad ? pirital oli tunne, et 747 lendab kohe aknasse
MP: päris hirmus oli! mõtlesin, et hetk hiljem kuulen, kuidas lennuk majja sisse raksatab!
MP: Postimajas olles pensionärid arvasid, et tramm sõitis kiirustades mööda...
KV: kohalolekut tuleb ju näidata;)

Jaaniaeg läks kui üks lust ja lillepidu - pärast seda, kui varalahkunud Orava rist sai ühes suure rahvamassiga 22. juuni hilisööl vastu 23. juunit avatud ning selle Swarowski kristalli meenutava hiidristi küllaltki tugev marurahvuslik (et mitte ühte vängemat sõna kasutada) maik alla neelatud ja taas meie 700 aasta pikkust orjapõlve, mitte aga pidupäeva rõhutav oratoorium kuulatud, oli aeg võidupäeva auks pealinnast lahkuda.

Lahkuda ikka selleks, et eestimaiste mõisatega (Palmse, Sagadi, Vihula) taastutvuda, seejärel tundide kaupa merekaldal kiikudes Prosecco (see on üks võõramaine jook, millest - selgus! - Varblase terrassi teenindajad ilmaski kuulnud polnud; masendav rumalus), lõkkes küpsenud vahukommide ja maitsva lambapraega maiustada ning vanematele järgmisel päeval õnne soovida (no küll mõni on mõnda juba aastaid üle talve pidanud).
Kui end eile pärastlõunal muidu üsna inimtühjale Härgliiva rannale päikese kätte kõhutama keerasime, pidin sinna saabunud ja ranna oma lamina, lolli jutu ja nilbitsemisega paari sekundiga täitnud jormeestlaste pärast taas silmad peast häbenema.

Tagasitulek pealinna venis - vaja ju kõik Põhja-Eesti liivarannad ja unised kalurikülad oma silmaga ära näha ja üle lugeda ning ka Stenbockide Kolga mõis ära vaadata. Kahju, et nii võimas mõisakompleks on labase maitse küüsi langenud: mõisasse on rajatud kummalise nimega ÄraKardaPubi, selle välisukse kohal tilbendab A le Coqi reklaamtahvel, härrastemaja ühes tiivas tegutseb pudipadipood ning "renoveeritud tallihoone hotelliga" tähendab lamedat odavat euroremonti. Selles suhtes on Palmsel (Virumaa Muuseumid), Sagadil (RMK) ja Vihulal (inglastest omanikud) hästi läinud - need on siiski maitsekalt ellu äratatud.