Ma lihtsalt ei satu Tartusse. Mitte et ma ei tahaks. Ma lihtsalt ei jõua end kuidagi sundida sinna minema. Sest laupäevad on tööelevandi ainsad enda ja koduga olemise päevad. Ja pühapäevad lähevad nii kiiresti, et juba tulebki mõelda sellele, mis järgmisel nädalal ees ootab. Viimasel ajal pole laupäevi-pühapäevi muidugi endalegi jäänud, sest needki on olnud tööga seotud.
Seda suurem oli mu rõõm, kui end laupäeval üle pika aja viimaks kokku võtsin (tervis lihtsalt nõudis, et end Tartusse viiksin) ning läbi suvise Eesti kodupaika vurasin, samas liikluskaamerate vaateväljas püüdlikult spidomeetrit haarata püüdes - äkki olen jälle ühe kilomeetertunnikese järjekordsele fotosessioonile lähemale lipsanud. Suutsin end vist ohjata.
Ent Tartusse sõitsin rõõmuga kas või ainuüksi selleks, et oma ema ja õega aega veeta. Sest nad on minu kallis ja väga lähedane perekond. Ja mul on hea meel selle üle, et meie perekond nii tihedalt läbi käib, end teineteise tegemistega kursis hoiab ja hoolib. Isegi siis, kui end aeg-ajalt kaugele pealinna kadunud rongapojana tunnen, teavad nad, et olen alati olemas - rohkem ajast küll täpselt nii kaugel kui lähim telefon, sel nädalavahetusel aga täiesti füüsilisel kujul ja kombel.
Ja kokkuvõte - lihtsalt fantastiline! Lisaks õetütre Anni ärasilmamisele ja asjaolule, et suutsin talle salaja kõrva sosistada, et just mina olen tema lemmikonu (eat that, venna!), jõudsime isegi ühiselt Eesti laulu peo 100. aastapäevale pühendatud kontserdile Maarja kirikusse (okei, EPA võimlasse), kus Mamma täiest hoost laulda hõiskas, trumm mürtsus ja pasun üürgas. Ma ei tea muidugi, mida arvata Mattiase otsusest kultuuriminister Laine Jänese kõne ajal väsinult, ent siiski enesekindlalt "blaa-blaa-blaa-blaa!" teatamast, aga muus osas oli üks ütlemata lõbus rahvusromantilise naivismi vaimus veedetud õhtupoolik, mille lõpetas niisama kodusolek, hea vestlus ja maitsev vein.
Emme (koertega) ja Mattias (rattaga).
Pühapäeva aga värskendas ema ja minu ühine otsus pisut Tartu kohvikuid külastada. Piinlik tunnistada, aga minu äraolekul on Tartust saanud vist Eesti kohvikukultuuri koht number Üks ning mina ei teadnudki seda. Nüüd aga tean, et suvel võib kunagises kodulinnas ilmselt ülimõnus olla - väliterrassidel veini rüübata, mõistliku hinnaga praade pugida. Kui oskaks vaid tänavused üliogarad sääseparved endast eemal hoida...
Eks teinekord kohtun ka sõpradega... :) Panen siia ka ühe fotomeenutuse ühest mõnusast sõprade õhtust - seda küll mitte Tartus, vaid päikseloojanguhurmas Tallinnas.
0 comments:
Post a Comment