Üle Tallinna rullub mõnusalt karge ja kosutav vihmasagar. See ja üks telefonikõne tõi naerunäo taas ette. Tegelikult polegi ju palju õnneks - okei, õnnelikuks olemiseks - vaja. See ei tähenda, et minu sees mäslevad mõtted (need seal allpool täheldatud) kuhugi kadunud oleks. Need on sees olemas ja ulbivad aeg-ajalt pinnale. Siis, kui ma väga väsinud ja viimase piirini viidud olen. Eks lõppude lõpuks annab aeg arutust. Vahepeal tuleb lihtsalt tubli ja tugev olla ning loota parimat.
Kohutaval kombel tahaks ujuda - just selle äikesega...
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
0 comments:
Post a Comment