Iga aasta üks sama tants... Ja laul

Puhkuse veedame kõik Viljandis! Nii olen ma siin vist juba aastaid rõkanud. Aga mis teha, kui see minu pärisosa on. Nüüd veel vaid Kuldmuna lastega peale võtta ja padavai! minema.

Oi, aga palav on. Oi, kui palav. Mingil hetkel tuleb meil küll tee kõrvale tõmmata ja end kusagil kasta. Kontorirahvast hakkas täna hetkeks majast läbi hüpates ning Assistendile ja Pärimusele õnne soovides kohe kahju, nii ma siis utsitasin neid vähemalt välikontorid mere ääres sisse seadma. :)

Laura laulab: "Meid ootab tee, meid ootab tee, see, milles võid kindel olla..."

Kajakadraama

Uskumatu. Olen siin elanud aastaid, kuid sellist kajakadraamat pole oma kodus eal kogenud. Põhjuseks üks õnnetu paks kriiskav kajakapoeg, kes on a) autolt riivata saanud, b) depressioonis või c) lihtsalt jobu, et lendama õppida. Nii ta lihtsalt paterdab mööda käidavaid-sõidetavaid tänavaid-parklaid, lööb end vastu tänavanurki, hädaldab ja krääksub (ei, siiski kriiskab), tema korralekutsujast linlasest isa (linlasest sellepärast, et see vana linnatüüp kindlasti teab, et mõni tahab äkki magada) istub minu köögiakna vastas laternaposti otsas, pahandab temaga, ning hüsteeriline emakajaks teeb tiire ümber kogu kvartali lootuses a) piirkonda turvata - autod, eksole - või b) see stseen kõigil peast oma rõvekriiskelise paanikaga pühkida. Paraku ei saa mina looduse allüürnikuna kuhugi pageda ega isegi kaasa aidata sellele, et draama lõppeks.

Seda vahvam oli õhtu täiesti ootamatuisse tegevustesse ja hiljem veel ootamatuisse külalistesse unustada. Näiteks otsustada ühtäkki, et tahad proovida midagi sellist, milleks isegi ei usu suuteline olevat - küpsetada kukeseene-peekoni- ja kodujuustu-basiilikupirukaid - samal ajal Facebookis imestavaid-kummastavaid kommentaare saades, ent ühtäkki selles üksindusküpsetuses tohutut poolehoidu hoomates. Või võõrustada kallist, ent keerulistes hiljutistes aegades kadunud Sõpra, ning leida, et mõistame teineteist endiselt - me vajame ainult aega ja analüüsivõimet (uskuge, seda polegi nii lihtne käigult leida). Või olla nii avatud, et ootamatult avada uksed inimesele, kelle kohalolek on samaaegselt äge kui ka kohatu.

Nii saan öelda, et puhkus on hästi alanud. Oi, kuidas räägiks merepäevadega saabunud kommunikatiivsetest väljakutsetest (Liibanoni neljapäev, Krusensterni reede, Sadamarahva laupäev), nende lahenduskäikudest ja lõpptulemustest, samaaegselt arenenud heaolemishetkedest ja nende kaotamistest... Aga ei viitsi. Midagi peab ju raamatu jaoks ka jääma. :)

Pärast haapsallikult torminädalavahetust tahan kummardada Amy ees (Norras juhtunust pole mul lihtsalt jõudu rääkida). Nagu Sõbraga täna tõdesime, oleme 27-klubist lootusetult ilma jäänud. Viimasest pärlist pidanuks kindlasti osa saama. Ja ma räägin meist, kel olnuks võimalusi küll ja veel tema live'iga ammu silmast silma kohtuda. Aga läks teisiti. Nii jään selle väga hea ja mõnusa video juurde, junkie või mitte. (Meenutagem lõputsitaati filmist "Džässis ainult tüdrukud: Well, nobody's perfect! - lause Ameerika filmiajaloo 100 parima filmitsitaadi hulgas nii-umbes 48ndal kohal). :)

Lahkus Inimene

Nii keerukas ja kummaline. Olen selle emotsiooni üle kaua, oi, kui kaua juurelnud; end sellesse hetke, sellesse päeva kujutanud. Et mida siis tunnen, millele mõtlen. See polnud aga pooltki selline nagu olin mõtteis läbi mänginud. Aastakümnete jooksul alateadvusesse ladestunud ning seal omavahelist mõttemaailma pimesikku mänginud emotsioonid, rusikaid täiskasvanunagi vihakrampi ajavad teadasaamised ja lood, samas mälestused suureks saamiseks ja olemiseks nii vajalikest õppetundidest ning tundest, et su eest kanti hoolt, tõstsid ühtäkki korraga pea ja tormasid teadvusesse. Pahinal. Kõndima hakkamise juttudest, oma esimestest mälestustest ja Marati midivuplitest tuhinal läbi kuuendast sünnipäevast ja kukeseentest, jõnglasele nii kummalisena tundunud seebivarudest ja vativirnadest, hirmutavalt nagisevast linoleumpõrandast, porgandisiirupist tehtud "Fantast" või kiiremaks ülesärkamiseks piima ligunema pandud krõbuskitest tänapäeva maailmamõistmise, ilmaasjadest vestluseni, veidrate jänesehaakidena mõtteis siia-sinna seigeldes. Leppimise ja rahuni.

Aastaid on mu raamaturiiulil puutumatuna seisnud raamat "Saksa mõtteteri eesti vastetega", kingitus mu 25ndaks sünnipäevaks. Nüüd avasin selle huupi. Ning pilk tabas kaks järjestikust tera: "Eine Lüge schleppt zehn andere nach sich." "Eine Liebe ist der anderen wert."

Puhka rahus.

Ma tean, mis maa see on

Hammustasin endale täna huulde. Kaks korda. Vihkan seda. Nüüd häirib mind see paistes huul väga kaua ja on pealegi vastikult valus. Samal ajal habet ajades kuulsin peas kõlavat arsti häält, kes ütles, no mis sa hädaldad, võta siis valuvaigistit. Huvitav, kas arstid ütlevad seda alati. Ütlevad ka siis, kui näiteks hingel on valus? Ehk teisisõnu, kui on valus, siis ära muretse - kõige vastu on ravi. Aga miks oskavad inimesed pigem ravida kui ennetada?. Ehk pidanuks olema hoopis hoolikam ja mitte huulde hammustama. I'm obviously driven by Grey's Anatomy here. :)

Laulupidu ei lähe peast. Täna heitsin pilgu Youtube'i, kust sai eileõhtuseid emotsioone uuesti kogeda. Tegelikult polnuks mul "Mis maa see on?" klippi isegi vaadata; piisas pelgast mõttest sellele, kuidas Siiri Sisask, endal nutuklomp kurgus, tuhandete ees ja eest laulma hakkas, siis tundsin taas pisaraid silmisse saabuvat. Otsustasin, et ei šokeeri meie praktikanti ja panin laulu kiiresti kinni, asudes kiirelt järjekordset kom.strateegiat harutama ning eesseisvaid Tallinna Merepäevi planeerima.

Aga rahvas ja maa on meil ägeda väega...

Mul on aega maa ja ilm...

Maa ja ilm
Muusika: Olav Ehala
Sõnad: Viiu Härm

Minu päralt on terve ilm,
minu oma on üksainus maa.
Siin on kõike maa ja ilm –
sellest rohkem ju olla ei saa!

Minu päralt on terve ilm,
minu oma on üksainus maa!
Mul on aega maa ja ilm
seda tunda ja tajuda…

Siin tulin ilmale, valguse sisse
ilmatu ammu – ja alles, ja nüüd.
Maa võttis mu omaks. Kas omaks maailma
peaksin minagi võtma siis nüüd?

Küsida tahaksin ilmast ilma,
miks on just nii, mitte teisiti?
Omaks ma võtan oma maailma
– suure ilma teen teisiti!

Minu päralt on terve ilm…

Ilmale tullakse ilmast ilma –
ammuilma ju kannab meid maa!
Ilmavalgust vist nägid mu silmad,
armas, et sinuga kohtuda!

Tean ju, neid laule on maa ja ilm
sinust ja minust ja meist,
sellest, et peegeldub silma sees silm,
vaadates teineteist
ilmatu pikalt, ilmatu kaua,
kuni uduneb pilk…

Ilmateid käies meeles on ikka
see meie silmapilk.

Minu päralt on terve ilm…

:,:Maapõue tuli, see iginoor,
lahvatab leegina siin,
kui ma ta südames siia toon
ja pilvede piirini viin.:,:

Olemisrõõm on ilmatu…
Mismoodi saakski ilma ju
laulda ja tantsida?
Ei, ilma ei saa!
Ei, ilma ei saa!

Minu päralt on terve ilm,
minu oma on üksainus maa.
Siin on kõike maa ja ilm –
sellest rohkem ju olla ei saa!

Kuulaku pealegi maa ja ilm –
õnn on olla nii noor, nii noor,
tantsida, laulda ja hõisata,
hõisata kooris ja üheskoos!

Meie kohal on ilmaruum.
Olemisrõõm on ilmatu suur!

Jah, see on üks väega lugu; lugu, mis teeb tuju heaks ja hinge uhkeks - oma kodu, sõprade, suve ja paljude, väga paljude teiste suuremate ja väiksemate asjade pärast. Ma olen üks päris õnnelik inimene. :)