31.12.11

Õnnelik lõpp. Igatahes.

Milline imeline pühendumus mu isiklikule blogile, minu mõttesõelale - küll olen alles tänavu palju kirjutanud, meeles pidanud ja tallele pannud! (See siin oli iroonia, kui sa veel aru ei saanud). :) Aga õnnelik on see 2011nda lõpp küll. Mitmes mõttes. Minu jaoks oli see suuremaks, targemaks, kogenumaks ja tugevamaks saamise aasta. Lisaks muidugi ühe suure asja ära tegemise aasta. Niisiis, minu aasta emotsionaalseimad märksõnad - ma tegelikult kirjutasin need juba eelmisel nädalal Ilusa Inimese juures paberile, aga siis unustasin jälle ära. No, proovin uuesti:

Sina. Kõiki järgnevaid tähthetki läbiv, neid läbi minu ühendav ja mind elutervena hoidev, laule ja luuleridu valima ja kuulama panev, enda eest seismist ja negatiivse vastu külmaks jäämist õpetav tugiliim. Aitäh. Usutavasti on see vastastikkune.


Gruusia. Seda, miks see mulle eriti oluline oli, on sõnadesse raske panna. Tegelikult - raske on seda avalikesse sõnadesse panna. Sest - kes teavad, need teavad. Teavad, et need inimesed, kellega oli mul au nii jaburlahedalt pähe tulnud seiklus ka päriselt teoks teha, on olnud minu selle aasta säravaimad kaasteelised. Oleme ühiselt palju, väga palju üle elanud ja ära teinud, palju ja ausalt tundnud ja tunnetanud - imeline Gruusia oli kui selle koosmeele kinnitajaks, liimiks, ühtesõlmijaks. Selle ühisnimetaja alla liigituvad märksõnad hotellide pulmasviidid, Puškin, sünnipäevamaasikad ja pidžaama, piknik trammiteel, puulaasimine, Vabandus, Kapp, - "kus tuhatoos on?" - "sinu paremal käel muidugi", -"kes julgeb seda Andrile ütlema minna?" - "Eks ma lähen...". Ja muidugi - v i i s jäätist!


Haara härjal sarvist. 2011 andis sellele "kui ise ei tee, siis kes teine" mõttele hoo. Alguse. Väga palju sõltub minust endast juba lähikuudel, kuid mõne olulise sammu tegin juba tänavu. Tegin kodus remondi. Paigutasin mööbli ümber, tegin selle just niisuguseks nagu mina tahan. Nii istun ma aasta viimasel päeval, mõni tund enne numbrimuutmispeole minekut õndsalt oma kodus, vaatan laual või riiulitel võbelevaid küünlaid, mandariini- ja piparkoogikuhilat, seikluslikku postkaardiseina ja lõbusat VIP-nagi ning teen Smaugile pai. Mulle meeldib oma nurgake. Nii kauaks, kui seda jagub. Mõte on muidugi laiahaardelisem, nagu mainisin, sest eks oma nurgakest otsi me siin elus kõik ka laiemas plaanis.


Minekud. Ehkki mõni sel aastal mu elu mõjutanud minek (või mu enda jaburail hetkedel korda saadetud ja teiste elu mõjutav minek) lõppeb (seni õnneks) alati õnneliku tagasitulekuga, valades südamesse rõõmu sõõmudena tagasi - ning paneb küsima, kas need minekud ja tulekud jäävadki mu elu lahutamatuks ja igikestvaks osaks -, siis mõni minek on lõplik. Ehkki segatud segaste tunnetega, lahkus minu ja mu lähedaste elust tänavu mitu olulist, meid vorminud, kasvatanud ja mõjutanud (ka siis, kui me seda alati tahtnud pole) inimest. Rahulikku ja leppimist täis teed neile kõigile. Nagu ütles Sõber: oleme suureks saanud, nüüd pole meil neist minekutest enam iial pääsu.

Tallinn 2011. Meeldib see kellelegi või mitte - mul kama kaksteist - see oli viimaste aastakümnete Eesti tulemuslikum mainekujundusprojekt, mille tegelik mõju selgub alles aastate pärast. Eestile. Tallinnale. Kultuurile. Turismile. Mul on kõrini maakonnareporterite soigumisest teemal "ma ei näinud midagi, ma ei kuulnud kedagi". Viitsigu siis bussipilet osta ja kohale tulla, mitte ärgu eeldagu, et kultuuripealinna sündmused peaks ühtäkki kõlama Tartus, Elvas, Põlvas või mujal. Küsige oma linnalt, mida ägedat meil korda võiks saata, et kõigil põnevam oleks. Kõrini on ka oma ninast kaugemale mitte nägevate eestimaalaste halast, et äh, mis see siis oli, laulupidu teame me ju niikuinii. Aga Euroopa ei teadnud sellest tänaseni miskit, sest keegi pole (hoolimata juttudest, kuidas kõik jumaldavad meie laulupidu) iial viitsinud siia miljonite lugejatega kõnelevaid ajakirjanikke kutsuda. See kõik on jama ja nii tavapärane reaktsioon.
Nagu hea Sõbraga hiljaaegu arutlesime: oluline on see, mida tehtust õpitakse. Mitte ainult Tallinnas, vaid ükskõik kus mujal Eestimaal. Kuidas oma kodukoht elanikele ja külalistele ägedamaks, armsamaks, "omamaks" muuta. Kuidas suuta kõlada kaugemale kui Eesti meedia, kuidas peibutada oma kodukohta rahvusvahelised loojad, kuidas õppida vastama küsimusele "mis Minu Kodu nii eriliseks teeb". Hala ei vii kuhugi, pigem tunnusta neid, kes sellega hakkama on saanud ja võta õppust. Ka Tallinnal on palju õppida ning nutika tegutsemise korral saaks omandatud professionaalsuse, suhtevõrgustiku, teadmised ära kasutada (praegu tundub, et kõigil on minnalaskmise meeleolu - eh, sai kaelast ära).
Jah, see oli võimas võimalus, mille me meeletult vinge meeskonna ja partneritega ellu viisime. Ja hoolimata sellest, et kogu tegevtiim vaakus emotsionaalse kriisi ja ületöötamise piiril (mind viis see tänavu isegi haiglasse), jäime me ellu. Ja tuleme sellest kõigest välja eeldatavasti vaimselt tugevamana kui eales varem. Liiatigi nimetati mind selle kõige eest aasta parima suhtekorraldaja nominendiks. Ilma häbita - teenisin selle ausalt ära.


Aga raamatu tahan sellest kõigest kirjutada küll.
Õpitu ja Inimesed väärivad seda. See on koht, kus kirjastused minuga lahkelt ühendust võtma on palutud. :)

0 comments: