Nädal lõpeb

Taas laupäeva varahommik. Uuenenud Vikerstuudios on igathahes väga muhe tööd teha. :) Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida . Hoopis Andres Maimiku ja Jaak Kilmi "Müümise kunstil" tahtsin pisut peatuda. Astusin nimelt filmi neljapäevasele esilinastusele. Ehkki mulle tundub, et poolteist tundi on selle doki jaoks pisut liiga pikk - mistap soovitaksin näiteks tele-eetris näidata selle eelmist, väidetavalt tunniajast versiooni -, oli tegu ühe emotsioone täis filmiga, mida tasuks teistelgi tähelepanelikult vaadata.
Filmi keskmes on neli kangelast, koolitustemüüja Peep, ukselt uksele müügiga Ameerikas raha teenida sooviv nooruke Raigo, Tupperware plastnõude müüki prooviv lesknaine Mare ning kaudselt vaatleb film ka Mare otsest mõjutajat ja "müügiguru" Evelini, kelle suurim soov on saada oma tubli töö eest preemiareis Indiasse. Filmi üks karmimaid lauseid tulebki Evelini suust - siis, kui Mare on teatanud otsusest plastnõude parseldamisest loobuda, lisades, et liitus jumalakuulutajatega (taas nutikad müügimehed) ja on taas usu leidnud. "Kõik me siin elus müüme midagi" ning "Kes ühe Tupperware plastnõu on ostnud, on ohver," teatas ta kalgilt. Kui ta seda ise usub, siis on vist hästi. Jah, müügi osas on tal õigus. Minu küsimus on müügitegevuse mõtestatuses; su sisekaemuslikus põhjenduses, mida ja miks ma müün. Ning kas müümine on ikka alati nn win-win situation - võidavad nii ostjad kui ka müüjad?
Poolehoid-vastumeelsus on filmi vaadates kerge tekkima. Nii oli mul kahju pisut totukesena portreteeritud Raigost ("Ma pean ameerikalikku naeratust tegema, aga näe, mul pole isegi hambad korras, need on sellised puseriti; pealegi kuivab suu ära"), kelle mentor, edev kangelane talle pidevalt "emotional rollercoster'ist" jahvatas (selle kuti ... Krt, nimi ei tule meelde... suust pärinevad ka filmi pärlid). Antipaatseim neist on Peep (Vain), kes filmi tutvustuses on miskipärast avaldanud arvamust, et see film tema tegevusele hinnanguid ei anna. See pole sugugi nii. Materjali järjestatus ja loo narratiivne ülesehitus ütleb väga selgelt, mida seesugustest ekstsentrilistest soolapuhujatest arvata. Aga ehk olen ma kade, et temasarnase õhumüügiga raha kokku ei aja? Hmm... :)
Filmi soovitan ära vaadata aga kõigil, kel müügiga otseselt või kaudselt kokkupuuteid on. Ehkki "kõik me müüme midagi" on enam-vähem õige, ei pruugi kõik oma tegevust müügina näha. Ehk tundub see kuidagi... õilist tegevust labastav. Ent ka kõige kõrgemal intellektuaalsel tasemel tegeleme me müügiga, olgu või oma ideede müügiga.

Eriti tore on vaadata ETVst varahommikusi multifilme. Mulle tundub, et need ei olegi mõeldud lastele, vaid minusugustele unetutele töömesilastele. ETV võiks ikka maa peale tagasi tulla ja uurida, millal lapsed neile pakutavat ka tegelikult vaatavad. Esiteks ei tööta enamik eestlasi riigisektoris, mistap EI lõpe nende töö kell viis. Ja laupäeva hommik on sageli ainus võimalus välja magada. Kohtlane programmiplaneerimine, indeed! Häbi.

Corsa Nuevo!

Nagu ma täna kuulsin, pole nii mõnigi Opel Corsa uusi reklaame kuulnud-näinudki. Noh, neid, kus Sean Paul peale räpib ning lõbusad pajalapi-loomad autoga sõitma lähevad. Muahaha! Minu vaieldamatud lemmikud ja hea-tuju-reklaamid praegu. Siinkohal näete nii seda versiooni, mis jookseb Eesti telekanalitel (sama ka näiteks Prantsusmaal ja Inglismaal), kui ka sootuks teist versiooni. C'mon, pajalapi-loomad!

Seiku ajakirjandusest

JÄRGNEVAT LÕIKU JA LINKI NÕRGANÄRVILISTELE EI SOOVITATA! LUGEMINE OMAL VASTUTUSEL!

Tänane SL Õhtuleht avaldab üpris jõhkratoonilise loo endise USA sõjaväelase vägitegudest New Orleansist, tema jõhkrutsemisest ja vägivallast oma naise kallal. Hommikul unise peaga lehti lugedes järgnevat lõiku silmates, võttis kujutluspilt seest õõnsaks...

Kiri valmistas politseinikud küll hirmsaks pildiks ette, kuid paari korteris nähtu osutus veelgi hullemaks ja meenutas õudusfilmi. Nimelt leidsid nad pliidilt poti, millest vaatas vastu naise kõrbenud pea. Teises potis oli mõrtsukas keetnud tema käsi ja jalgu. Praeahjus lebasid pannil küpsetatud sääred. Külmkapist vaatas vastu jäsemeteta ja peata keha.

No comments! Postimehe Tarbija-portaal jätkab aga oma üllatustega. See screenshot on tehtud küll laupäeval, ent näitab ilmekalt, miks pole pelgalt märgusõnade järgi automaatselt lahterdav süsteem hea. Hoopis piinlik on.

Lugejakiri

K sai kirja. Lugejalt. Jälle. Kuigi tegelikult on mul tunne, et ega ta midagi väga lugenud polegi. Ta lihtsalt saadab selliseid kirju. Leidsime, et selle haige inimese Anne Pallavi värsiridadest saaks lõbusa regilaulu. Ja, nagu heale laulule kohane, lõpeb see kokkuvõtva nendingusõnaga. Mitte enam "amen!", vaid "vihkan!" Cool! Palju õnne ka kõigile teistele haigetele inimestele, aga mina loodan, et see laul võetaks peatselt Eurovisiooni valikkavva. Mõni loominguline kollektiiv võiks ju selle proovida viisistada. (Nii nagu Kanal 2 "Ärapanija" võttis laulda "Roheliste niitude" viisil fraasi "Kusagil struktuurides on kallutatud jõud...") :)

LOOMULIKULT EI OLE SEE NORMAALNE MIDA SINUSUGUSED LITSID TEEVAD JA RÄÄGIVAD JA SELLES MÖTTES EI OLEKS NAGU SINUSUGUSTE ABSOLUUTSELT TYHISTE ELAJATEGA MÖTET TEGELEDA, AGA MULLE EI MEELDI, ET SINUSUGUSED PALJUNEVAD JA SELLE NIMEL TULEB MIDAGI ETTE VÖTTA: SURMA SINU PEREKONNALE, HÄDA JA ÖNNETUST SINU JÄRELETULIJATELE; VALU, VAEVA, MURET, VALU, PISARAID SINU SUGUVÖSALE. NEEDUST, NEEDUST JA VEELKORD NEEDUST SINU, SINU TUTVUSRINGKONNA, SINU KODAKONTSETE, SINU LÄHIKONTSETE PEALE. HÄVINGUT SINU SÖPRUSKONDA. SURMA, KATKU, HAIGUSI SINU TÖÖKAASLASTE JA PERE PEALE.
VIHKAN!

Reede

Just selle kuramuse toidumürgituse tõttu suutsin end eile tööle vedada ajaks, mil Tom juba lahkumispidu pidas. Kui me päev varem Kumusse sõitsime, pidas ta minu komplimenti kaasaegse ajakirjanduse vaimseks isaks olemisest pisut ülepakutuks. Ent see on tõsi. Sest selleks peab teda kogu noorem ajakirjandusgeneratsioon, mina kaasa arvatud. Ja pealegi, näidake mulle ühte iidoliteta tööpõldu! Kujutan ette, et see võiks üks hirmigav ala olla, kui siht või eesmärgi ideaal puuduks. Lahkumispeotuhina tegi eriti lõbusaks fotograafide ühisotsus grupipilti tegema hakata. No, püüa sa küünikuid-tindisolkijaid ühe pildi peale saada!

Kui tervis õhtu hakul taastus, otsustasime J-ga külastada Hed Kandi avaüritust Prives. Tegime pisut Moskvas aega parajaks, ent kui mingi mõttetu ettekandjabeib erinevalt oma kolleegidest irisema hakkas, et siin ja seal suitsetada ikka ei tohi, siis viskas kopa ette. No, pane enda kohvikusse siis sildid laudadele, kus võib ja kus mitte - ma ei pea teie pleissi reegleid teadma, sest ma tavaliselt ei käi seal. Viimane piisk oli tema köögitädilik vinglause: "Ei, kohe, kustutage kohe ära! Kohe praegu!" Päris põneva attitude'iga peletavad kliente. Siia sekka võib arvata ka veel teist päeva tööl olnud piiga, kes lõi mu arvele mingeid carbonara'sid lisaks ja oli hästi õnnelik, et tal arve tegemine üldse välja tuli. Kaardimakse oli muidugi nii keeruline, et ta pidi endale abiväge kutsuma. Ühesõnaga - Moskva, parandage oma teeninduskultuuri ning veenge mind selles, et te olete külastamist väärt!

Prive lubas uste avamist küll kell 23, ent kõiki viibis... Tänu uksele tulnud Helenile saime õnneks järjekorrata sisse lipsata. Pärast kolme Martini Rossot ja ühte D-Lighti (no, on alles jube jook!) algas ka Jaanus Orgussaare show. Selleks ajaks olime küll juba hirmväsinud, ent moedemmi vaatasime ära: modellid hiiglaslike kerajate peaehetega, mõni neist neelamas modelli kogu keha, oli võimas vaatepilt. Show nimi oli "Inimene mullis" ning esimest korda nägid seda need, kes sattusid mõne nädala eest Tartu Kaubamaja moepäevale.
Seejärel lubasime endale luksust lahkuda ega näinudki litrite kogupauku, mis uue saluudimasinaga ööklubi koristajale täna kindlasti meeletut peavalu valmistab.

Kuninganna Elizabeth II

Kuninganna Elizabeth II on nüüdseks Eestist lahkunud. Tänu saatkonna lahkel kutsele osalesin neljapäevaõhtusel vastuvõtul Kumus, kuulasin filharmoonia kammerkoori (hea küll, Toivo Tulevi vastuvõtu puhul kirjutatud "Rejoice, Rejoice, Rejoice" jäi muusikaliselt võib-olla tõepoolest pisut kaugeks - nagu keegi mainis, vaene kuninganna peab taluma sellist enda auks kirjutatud piina -, ent see-eest Arvo Pärdi "... which was the Son of ..." ja Cyrillius Kreegi "Õnnis on inimene" kõlasid imehästi) ning imestasin heade kolleegidega ühiselt selle üle, mida küll meie vastne presidendiproua Evelin Ilves endale (SL Õhtuleht via Postimees) selga (The Times) on tõmmanud. Samas, õhtu täht polnudki ju tema, vaid ikkagi Elizabeth II.

Ehkki Briti suursaadik Nigel Haywood instrueeris meid kõiki sellest, et vaevalt nüüd kuninganna külalistega jutustama tuleb, selgus hilisemal ülesrivistusel (meedia- ja kommunikatsioonitöötajate laud "J", grupijuht Toomas Sildam:)), et tema kõrgeausus tahab ikka kõik ükshaaval läbi kätelda. Saadiku saatel tutvus ta igaühega meist eraldi, uuris, mida üks või teine teeb (Ingridi juhitud Kroonika kohta teatas Haywood, et "This is the Estonian version of Hello! magazine but much more liberate"), pistis siis oma pisikese musta kindaga käe pihku ning päris minu eneseesitluse järel, et kas need teie Eesti noored ikka üldse loevad ajalehti.
Tõdesin, et eks internet ole muidugi märksa populaarsem, misjärel rõkkas kuninganna "Isn't this internet fascinating!" ja vudis järgmise laudkonna poole. Oo, mu kolmkümmend kuulsusesekundit! Enne seda tuuritas meie juurest läbi ka särasilmne briti välisminister Margaret Beckett, seejärel aga Edinburghi hertsog Philip.
Ütleme nii, et emotsionaalselt oli väga võimas kohtumiselamus - olgem ausad, millal ikka avaneb võimalus kätelda-jutelda - olgu see või smalltalk - Briti impeeriumi liidriga?

Pärast vastuvõttu tuli mul ja Ilmar Raagil veel kobarkinosse kihutada, sest filmi "Jade Warrior" esilinastuski tuli ära vaadata. Mnjah, jäägu see, kuidas me liiklussulgudest läbi saime, ajaloo hõlma, ent kinno jõudsime me siiski õigeaegselt.
"Jade Warrior" ise jäi mulle pisut segaseks. Hoolimata sellest, et olin Soome, Hiina, Hollandi, Eesti ühistöö stsenaariumiga kursis ja nautisin selles filmis ohtralt kasutatavaid eriefekte, pole see siiski selline mängufilm, mida ma ikka ja jälle uuesti vaadata tahaksin. Liiga aeglane. Liiga põhjamaine. Elle Kulli oli muidugi tore soome keeles rääkimas näha.
Filmijärgne vastuvõtt Domina hotellis sai mulle igatahes saatuslikuks. Ma arvan, et see oli see kala, mis mind järgmisel päeval voodisse naelutas ning vaid aeg-ajalt, kiirete sööstudega, tualetti sundis kimama. Brr!

Aitäh, "Terevisioon"!

"Ma olen kindel, et see uus promenaad aitab iivet tõsta," teatas Saaremaal uue jalgrattapromenaadi eest vastutav mees. Cool! Aitäh, "Terevisioon", nii toredate uudiste eest varasel hommikutunnil. :)

Lennukas nädalavahetus

Nädalavahetus justkui lendas. Kõigepealt lendasin Vikerraadio hommikuprogrammist Tartusse (intervjuust Juhan Ulfsakiga võiks rääkida nii mõndagi - näiteks sellest, kuidas Von Krahli alarahastatuse tingimustes leidis intervjueeritav, et teatripoliitikat juhivad Eestis tropid), rabasin rindu ema tehtud kukeseenekastme (superhea, arvestades seda, et mul on juba viimased nädal aega käinud neelud seente järele :)) ning seejärel jõudsin austet Miina Härma 100. juubelisünnipäevale. Jutt käib siis Miina Härma Gümnaasiumi, vanima eestikeelse keskhariduse andja juubelipeost Vanemuise kontserdimajas.
Lust ja lillepidu, ehkki nii mõnigi kortsutas kulmi ja päris, mida ma küll selle võõra kooli peol teen. Mis siin ikka pikalt seletada, peaasi, et paljud õpetajad on jätkuvalt veendunud, et ma 1997. aastal just MHG lõpetasin. No, tegelikult see ju nii oligi. (Ma jäin selle versiooni juurde, et lõpetasin D klassi individuaalõppes. :)) Ehk, nagu ütles Silja: "Andri, kus mujal sa tänasel õhtul olema peaksidki!" Stiilipunktid sellise vastuse eest. Tervitan kõiki, kelle patriotism kooli vastu nad spetsiaalselt selleks õhtuks Tartusse tõi. Eriti austust väärib Kersto samm - tema tuli pelgalt selleks peoks korra kodumaale käima. Vinge! Kokkuvõtteks:

"Vilistlaste valss" Heli Läätse (Andri klassiõde) esituses on muidugi alati liigutav, aga kahjuks mõned rääkisid nii kõva häälega samal ajal uuematest ilutoodetest, et "Tuljak" jäi kuulmata. Alati kui ma arvasin teadvat, et mis salm on, tuli kohe välja, et ei olnud see salm.
Jaak Aaviksoo mainis oma kõnes, et tema esimene märkus tuli selle eest, et ta "viskas tahvlilapi raadio peale"...
President olla Beethoveni ajal nihelenud, aga selle anname andeks.
Kalmer tegi tanstupõrandal indiapäraseid liigutusi. Eriti õlgade töö.
Lokol on ilmunud uus raamat "Kommunistina kuningriigis".
Vilistlasbändid rokkisid ja vilistlastest DJ-de disko samuti. Saalipõrandal võis näha nii mitmeidki paare jalast võetud moekaid kingi, mis selliseks tantsuvihtumiseks lihtsalt sobilikud polnud.

Lubatud Kuldtrumm

Avaldan siinkohal Mark Tungate'i ettekande, mille ta pidas reklaamifestivalil Golden Drum 2. oktoober kell 14.30 MEDIA MEETING PROGRAM'i raames Portorozhis. Tänavuse meediaprogrammi teemaks oli intuitsioon: tunne, et see, mida sa teed, on õige. Kõrva taha on siin nii mõnelgi üht-teist panna. Ning mõelge, kuis on lood Eesti areneva 'blogosfääriga' ja siinsete 'trenditabajatega'. :)

The Anatomy Of Cool: Using the media to create trends
Mark Tungate, Ajakirja Campaign Euroopa korrespondent

Kaasaja reklaamitööstuses on olulisel kohal mõisted:

• Trendspotting
• Waffling chancers

Miks brändid kasutavad neid?

• Ebalojaalsed tarbijad: nad muudavad oma harjumusi liiga kiiresti
• Tarbimistsükli lühenemine
• Mood, „see, mis on moes“ ei liigu enam suunal ülevalt alla („meie ütleme neile“)
• To „stay ahead of the curve“
• Et luua tooteid, mida me (veel) ei tea, kas me ikka tahame; kas see on kasulik
• Et mõista ja manipuleerida „buzz’i“ (ehk „kumu“; seda, millest räägitakse)

Identifying ‚cool‘ = adding value to the product

Kes need trendspotterid siis on?

• Style bureaux nagu Nelly Rodi (nellyrodi.fr) or Peclers (peclersparis.com)
• Uudiskirjad nagu Cool Hunting (coolhunting.com) (nad teavad midagi, mida sina ei tea; sa vaatad neile alt üles)
• Blogijad nagu The Sartorialist (thesartorialist.blogspot.com) (See on bloog, kuhu üks kutt postitab pilte inimestest tänaval. Style.com ja Vogue kasutavad tema pilte, sest ta on rohkem tänaval ja inimeste, tänavamoega kontaktis)
• Võrgustikud nagu Trend Watching Agency in Amsterdam (trendwatching.com). Neil on üle 7000 üleilmse informaatori, trenspotteri.
• WGSN (wgsn.com) jt veebiküljed – Fashion Trends, tema raamat. (140 milj naela – eBay ostis endale WGSN-i)

Eesmärk suurendada sidet mainstream-meedia, blogijate ja trendspotterite vahel (head näited Style.com ja the Condé Nast website (condenast.com)

Reklaamiagentuurid on trendtrack’erite tõenäolised kliendid

• WGSN oli kohal Cannes’i reklaamifestivalil
• Marian Salzman, uute buzzword’ide ehk kumusõnade autor, executive vice president of JWT
• DDB ja Lowe on loonud endale trendiüksuse (trend units). Näiteks DDB-l on 13 000 töötajat üle maailma ning nende kliendid kõikjal ilmas saadavad neile „märke“, „kultuurilisi jm näiteid enda regioonist“

Trende on võimalik luua. Moetööstus on teinud seda juba aastaid. Üks autentseid stiilibüroosid Nelly Rodi Pariisis loodi just selleks – et luua trende. Alguse sai see 1960ndail, mil esimesed moebrändid tahtsid oma kaubast lahti saada. Nii nad otsustasid oma teavet jagama-vahetama hakata.
Nad kutsuvad kord aastas kokku tekstiilitööstuse eliidi koos disainerite, sotsioloogide ja tarbijatrendide uurijatega. Räägivad tehnoloogilisest innovatsioonist, vaatavad üle kunstinäitused ja populaarsed filmid, räägivad popkultuurist ja tänavariietest. Nad uurivad tänavafotograafiat kõikjal maailmas.
Selle tulemusena ilmuvad põhjalikud trendiraamatud (trend books). Need maksavad mitu tuhat eurot ja neid ostavad moemüüjad (fashion retailers) ja disainerid. Lisaks ostavad sisustuskunstnikud, auto- ja mobiilikomapniid. Neil kõigil on vaja neid trendinõu andvaid raamatuid.
Trendinõustajad jagavad samal ajal ühte nõu kõigile. See tähendab, et eri valdkondade disainerid töötavad ühes samas „ruumis“, inspiratsiooniallikas on neil ühine (share same inspirational source). Sellepärast ongi nii, et poodides on samad lõiked ja värvid. Nii hajutub moetööstuse risk, sest kõikjal on see „moes“.

Blogijad on trendimanipulaatoritele tõeliseks kingituseks. Nad on intelligentsed, tehnikateadlikud (‚technosavvy‘) ja oma lugejate ja kaasblogijate poolt hinnatud. Nad on arvamuse loojad (‚opinion formers‘). Nende vaated loovadki internetis kumu (‚buzz‘). Brandid seovad ennast blogijate võimuga. Näiteks andis Nokia ühele blogijale tasuta uue telefoni, öeldes – lihtsalt ütle, mis sa arvad; ütle, mis sa tahad; kirjuta midagigi. Kasutage neid nippe: tasuda mobiiltelefonid, kutsed pidudele?

Igaüks võib saada trendspotter'iks. See pole mingi kristallkuuli pealt ennustamine. See on pidev jälgimine ja arusaamine asjadest, mis on juba juhtunud (‚understanding things that are already happening‘). Säästa raha sellega, et hakka ise trende taga ajama (‚trend tracking‘). Looge ise uusi kumusõnu ja avaldage sellega klientidele mõju.

Näpunäiteid trendspotting’uks

• Loo e-võrgustik oma informaatoritest: kolleegid, lapsed, sõbrad, pere
• Mõtle vanuse, soo ja klasside üleselt
• Loe erinevaid ajalehti iga päev
• Loe iga päev ühte uut blogi
• Osta ajakirju, mida sa kunagi varem ostnud pole: avasta uusi valdkondi
• Lõika/trüki välja kõik see, mis su pilku püüab, silma jääb; hoia alles, kogu infot
• Kanna märkmikku alati kaasas

Seejärel

• Reasta materjal regulaarselt parima/kasulikuma teabe järgi
• Loo kolleegidele, klientidele, ajakirjanikele iganädalane e-uudiskiri oma avastustest
• Tee see visuaalselt ahvatlevaks, kuid oma avastused toestage numbrite, faktidega
• Kui tuju tuleb, proovi uute kumusõnade loomist.

Tungate ise pakub kahte enda välja mõeldud kumusõna ehk buzzword’i:
Hiderotherapy: checking into a monastery or retreat to escape from stress
Textosterone: excitement, that comes from receiveing a sexy SMS

Jah, see võib olla naljakas, aga võtke või Marian Salzmani* [update:**] loodud ‚übersexual‘ (EURO RSCG) Selleks, et teha oma agentuur tuntuks, hakka juba täna trenspottijaks.

* Väljavõte Salzmani koduleheküljelt:
POPULIZER OF BUZZ WORDS. Named among the top five futurists in the world by publisher VNU (youngest by more than a decade), Salzman identified such trends as wiggers, "It’s America Online!," millennium blue, metrosexuality, globesity, and most recently, brand sluts and ubersexuality.

[** Pikemalt sel teemal avaldatus tuhnides ei saa siiski mööda briti esseistist, Morrissey biograafist Mark Simpsonist, kes rõhutab, et just tema oli see, kes termini "metroseksuaalsus" välja mõtles ning see originaalis sootuks muud tähendas:

"In my original, early Nineties definition the metrosexual was a young, probably single man living in or within easy reach of the metropolis, “because that’s where all the best shops, hairdressers and gyms are, who might be gay, might be straight, might be bisexual, but this is utterly immaterial as he has taken himself as his own love-object”. But he can live anywhere now. Because the metropolis has swallowed everything with cable TV and satellite and the Internet and mail-order brochures. Even where I live now, to some degree. I don’t know if there ever was such a thing as “real masculinity”, but there sure isn’t any more. [--] An American marketing woman ‘picked it up and put her own spin on it’." Intervjuu siin.]

Ja pea meeles:
Three of anything is a trend!

Appi! Miks näitab rahvustelevisioon mingit jubedat Energiakeskuse meest ja Kaileen Mägi videomikroskoobi taga peki ja singi lõikumiskohti uurimas. Seejärel lätserdavad juustuga, loobivad seda põrandale ja ohivad kui poisikesed, et oo, vaata, see on palju ilusam pilt kui minu hallitama läinud hommikusöök. Ja siis selline dialoog: - "Kuule, kas ma võin pasteeti vaadata?" - "Noh, muidugi vaata pasteeti! Meil on ju pasteeti!" Ja pärast mõningast tillerdamist teatab saatejuht: "Pasteedi kuulutame ebahuvitavaks!"
Esiteks ei soovi ma hommikuti telerist (hommikusöögi kõrvale) mingit suurendatud hallitusröga vaadata. Teisalt on piinlik, et ETV toiduga mängib. Huvitav, kui paljud inimesed mõtlevad, et saaks midagi hamba alla - pole ammu näiteks sinki söönud - ning siis lükkavad "Terevisiooni" käima, et näha, kuidas mingid idioodid toitu mikroskoobi alla topivad. Nõmedad!