Kes iganes ütles, et mul on veel ohtralt pilte võrku panemata (Maris, vist) - sel oli vägagi õigus. Ma leidsin Tartust kataloogide viisi fotosid aegadest, mil ülikoolilõpp käega katsuda jne... oeh. Ühesõnaga, ehkki ma pole kindel, kas eelpool nimet' reklaam tegelikkuses ka teoks saab või ei (Kalmeero, miks sa vaikid), siis teatan siinkohal, et ohtrad digipildid, mis puudutavad hiljuti toimunud iseseisvuspäeva ja mõne aja eest juhtunud bakalaureuse kaitsmist, on nüüd siis lõpuks ka virtuaaltarbitavaks muudetud. Tere, tore puhkepäev. Nüüd saavad kõik oma pinnapp-pildid ohtratele välismaistele jututoatuttavatele edasi saata. Kraaps. Aa, link ka, ometi.

Aa, reklaam ka: reedesel hommikupoolikul-keskpäeval kõik Aura veekeskusesse. Ujuma. Kambakas.

Palju toredaid inimesi! Ma leidsin, et puhata on ikka jõle mõnus. Mitte veetes seda teadmisega et oh-nüüd-ma-ärkan-üles-ja-hakkan-ilgelt-aktiivselt-puhkama, vaid lihtsalt - Tartus chill'ides, armsate inimestega kohtudes, kohvi rüübates või kooki pugides, sotsialiseeruda, suhelda, jalutada, mõelda. Mulle päris meeldib pealinnast ära käia. See on üks minu vanu kahe tiirleva ketta teooriaid. Ja välimisel kettal on nii mõnigi kord hea jalgu puhata ja elu üle järele arutleda. Täna esitasin minagi maksuametile oma tuludeklaratsiooni, röögatasin väidetavalt saadud rahasummade peale ("kus see kõik on siis, palun!") ja pugistasin naeru e-maksuameti tobudele lausetele - noh, üks on see lollilõks, mis soovitab tagastamisele kuuluva raha mitte välja võtma, vaid järgmisele aastale arvele panna, sest "äkki on siis miinuses ja tuleks muidu tagasi maksta..." No, kuulge! Ja teine on muidugi juba Siimugi poolt tsiteeritud lause, et "enam deklaratsiooni muuta ei saa. aga kui te tahate, deklaratsiooni muuta, siis vajutage lingile deklaratsiooni parandamine." Hmm...

Üks löbus öhtu... oleme Elise juures, kes köik, muuu .... (muu, muuseas, tegi Konn!) aga "kas on selllist otselülitust ikka vaja," röögatas Anneli. Elis, muidugi, suutis valada kogu oma alkohoolse meroprijatij köikide arvutite sisse, aga ... noh, mis teha... :)

Noh, vabariik, va vana mees - kaheksakümne viiendamal sünnipäeval soovivad Sulle õnne lapsed, lapselapsed ja lapselapselapsed peredega. Ja sõdurpoiss Alfred Sinimägedest. Teate ju küll, nagu Vikerraadio neid iga hommik kümneid ja kümneid eetrisse paiskab. Siinkohal meenus mulle meie kunagine kõnetehnika õppejõud Tiiu Aunapuu, kes sundis meid ilma naermata õnnitlema Aliide Pehki Varesekülast. Kõik oli vaid nii kaua pidulik ja tõsine, kui varesest varas sai ja kui mängu saabusid kõikvõimalikud pensionäride klubid, seltsingud ja koorid a la "Härmalõng", "Hõbeniit", "Õnnelaegas", "Kullaketrajad" jne... Meel läheb kohe helgeks kui ülikooli esimeste kursuste peale mõtlen :) Aga hetkel olen taas Tallinna sudu Tartu vaikuse vastu vahetanud. Päris lõõgastav on mõelda, et nädalaks ajaks olen puhkusele saadetud. Ja hommikul, igatahes, patriotismist meelestatuna, valima. Ja pidupäeva puhul sugukondlikku lõunasööki järama. Koos riigiviina ja muu sinna juurde kuuluvaga...

Kerlil väga hästi, nagu näha ja kuulda, rootslaste Eurolaulu eelvoorus ei läinud. Aga Alcazaril ka ei läinud. Mingi mõttetu Fame lasti edasti Stockholmi. Ja, oleme ausad, kui rootsi keelest aru ikka ei saa, siis tundub tulemus päris kole olevat. Süsteem igatahes on neil keeruline. Üks finalist valitakse veel .... ühesõnaga, ei midagi toredat. Lihtsalt üks kämp üritus: tädid valges, maitsetus rõivis lae all tolknemas (Carola) ja mida-kõike-veel. Ihihi. "Nad ikka väga ei taha võita," muigab Henrik. Käisime filmi "Catch me, if you can" vaatamas. Muhe. Mitte kõige parem, aga piisavalt muhe. Eriti see koht, kuidas pangapettur tippmodelliga ülikallis hotellis teadagi mida teeb ja FBI alamakstud agent samal ajal pesumajas oma roosasid särke masinast välja tirib ja unega võideldes mingite vanamuttidega pesu pärast jageleb. Kind of a twisted humor.

...ja nüüd nädalaks ajaks viim'seid talverõõme nautima...

Kodulehekülg, avastasin, on hea võimalus märkida enda tarbeks üles asju, mida pika aja peale unustama võiks kippuda. Näiteks painab mind alates Tartus kaetud Jüri Lumiste autorietendusest saadik üks aaria Puccini "Toscast". Võimas oli. Nüüd siis tean, et tegu on aariaga, mida kõige paremini on esitanud Luciano Pavarotti, "E lucevan le stelle". Huvitav, kas tõlkes võiks see rääkida midagi helendavatest/heledatest/säravatest tähtedest...?
Pavarottist veel nii palju, et laadisin mõne aja eest endale arvutisse mõnusa albumi "Pavarotti ja sõbrad". Seal teeb ta aega parajaks ja rahva tuju rõemsaks selliste artistidega nagu Annie Lennox, Aqua, George Michael ja mis-selle-savage-gardeni-mehe-nimi-oligi, Darren Hayes, Skunk Anansie, Enrique Iglesias, Tracy Chapman... Hea plaat. Hea plaat.

Henrikult: lugesin öösel läbi ühe raamatu, kus on 101 lühijuttu. mõned neid tõlkisin ära. Lõbusad, igatahes.

Antropoloogia
Armastasin üht antropoloogi. Ta läks Mongooliasse geisid uurima. Alguses hoidis ta suhted nendega ametlikud, kuid lõpuks otsustas, et ta välipraktikale tuleks assimilatsioon kasuks. Ta nägi kõvasti vaeva, et saada nii nende suguseks kui vähegi võimalik ning lõpuks võeti ta vastu. Mõne aja pärast lõpetas ta meie suhte kirja teel. Ainuüksi mõte temast nendes jäistes mägedes jakke karjatamas, nahkmütsi nokk silmi lõikava tuule eest varjamas ning lenkstangi-vuntsid ülahuult soojendamas, murrab mu südame.

Tuhk
Mu tüdruk suri ära. Me polnud just kaua koos olnud ning ma olin tema suhtes üsna ükskõikselt end tundnud. Ta jättis mulle oma tuha. "Mis ma sellega tegema peaksin?" küsisin tema perekonnalt. "Ta tahtis, et sina otsustaksid." Mul polnud tõesti sooja ega külma. "Te olite nii armunud; me laseme sinul otsustada, kus tema viimne puhkepaik olema saab." Nad olid uskmatult kaastundlikud ning surve oli tohutu. Järgmiseks leidsin end helikopterist, puistamas tema tuhka aasale, kus ta lapsena poniga ratsutanud oli. Tema perekond vaatas hüvastijätupisaraid nuttes pealt, kuidas väiksed hallid helbed maa poole langesid.

Beebi
Mu tüdruku rasedus kestis üle kahe aasta. "Äkki on arstil õigus?" ütlesin mina. "Äkki beebi ei tulegi." Aga ta ei kuulanud. Ta muudkui ostis mähkmeid, kindaid ja villaseid mütsikesi ning igasugu väikseid asju lastetoa jaoks. Ühel õhtul koju tulles nägin, et ta hoiab käte vahel väikest pampu. "Vaata," ütles ta. "Lõpuks ometi ta tuli. See on poiss ja tal on sinu silmad." "Tubli," ütlesin mina. "Palju õnne." "Sulle ka palju õnne. Ega sa ju iga päev isaks ei saa." "Ega jah. Aga sina oled muidugi kõige raskema osa tööst teinud."

Ilu
Mu tüdruk on nii ilus, et tal pole kunagi vaja olnud endas isiksust välja arendada. Inimestel on alati metsikult hea meel teda näha, isegi kui ta ei tee suurt midagi muud peale paigal istumise ja suitsetamise. Ta läheb, muide, kogu aeg ilusamakas. Viimane kord kui ta väljas käis, põhjustas ta kuus autoavariid, kaks südameatakki, umbes kolmkümmend kodutüli ning kuussada tahtmatut ja piinlikku erektsiooni. Ta endal tundub üsna ükskõik olema sellest hävingust, mida ta kõikjal külvab. "Ma lähen poodi suitsu tooma," ütleb oma lopsaka läikiva suuga haigutades. "Ma arvan, et sa võiksid vist kiirabisse helistada või midagi."

Sidumine
Ma leidsin oma tüdruku peksmas kiviga meie kaheaastase lapse varbaid. Ma palusin tal lõpetada. "Mida sa teed?" karjusin ma üle beebi agooniakisa. "Sa ei saaks aru," ütles ta, vedades sideme kõvasti üle purunenud varvaste. "See on naiste asi. See tuleb tal poisi leidmisel kasuks." "Aga kallis, kas sa ei mäleta, mis arst meile ütles? See on poiss." "Tõesti?" Ta oli üsna üllatunud. "Oh jah. Mehed näevad ka väiksemate jalgadega kenamad välja. Ma usun tegelikult niikuinii, et temast saab gei. Tal on kohe selline pilk, näed?" Ma pidin tunnistama, et ta jutus oli iva.

Pime
Mu tüdruk kasutas minu pimedaksjäämist ära vabandusena, et lohakalt riides hakata käima. Kui ma veel teda näha võisin, nägi ta oma viimase moe disainerrõivastes alati eeskujulik välja. Nüüd on tal kõrgete kontsade asemel tossud, siidisukkpükste ja lühikeste seelikute asemel teksad, kenade pluuside ja figuuri järgi sobituvate jakkide asemel lohmakad kampsunid. Ma ei ole veel midagi selle kohta talle öelnud, aga niimoodi hakkab mul varsti häbi temaga koos liikuda, tema sellisena õrnalt minu kätt hoidmas ning mind juhtimas, et ma ei komistaks ega millegi vastu põrkaks.

Bülletään
Mu tüdruk on nii armas, et mul on kõigist tema endistest poistest lihtsalt kahju. Kindlasti veedavad nad kogu oma aja temale mõeldes ning juureldes, mis temast küll saanud on. Seetõttu saadan ma neile iga kuu bülletääni, kus on täpselt kirjas kõik need armsad asjad, mis ta öelnud ja teinud on. Mõnikord panen ma kaasa paari kasutatud sukkpükse või kulmupliiatsi kontsu. Ma tunnen, et pean tegema kõik, mis ma vähegi saan, korvamaks neile selle, et nad on kaotanud tüdruku selliste pehmete pruunide juuste ja nii väikeste jalgadega, et neid peaaegu polegi näha.

Tasu
Mu tüdruk hakkas minult seksi eest raha võtma. Ta ütles, et peab mõtlema oma tulevikule ja kõik tema sõbrad võtsid seksi eest raha, miks siis tema ei võiks. Mul ei olnud selle vastu eriti midagi, sest tema põhitariifid olid suhteliselt mõistlikud, kuigi eriliste asjade eest tahtis ta alati jootraha saada. Ükskord, kui ta parajasti minu antud rahatähti valguse poole hoidis, et nende ehtsuses veenduda, küsisin, kas ta läheks raha eest ka kellegi teisega voodisse. Ta sai maruvihaseks ja küsis, et milline tüdruk ta minu arvates õigupoolest on. Ma ütlesin, et ta on naervate silmadega ja kenade pikkade tumedate juustega tüdruk.

Vee-ruu, Vee-ruu, miks nii nõrgalt paned sa-aa! :) Muuseas, kolleeg Urmas pakkus hommikul huvitava kodulehekülje aadressi. Et kui te ju-hus-li-kult tahate Mehhiko kaitseministeeriumi koduleheküljele minna, siis valige aga www.sedena.gob.mx ja surfake rõõmuga. Ja kui Val di Fiemme lumemänge tahate on-line'is kaeda, siis külastage FIS-i kodukat. Väga kiire teenendus. "Mis seis on, kolm-null või," päris telefonivestluse lõpetanud Marko.

uniuniuni.

oioi. esinemine telemaja avarustes ja lõpututes koridorides (tegelikult küll kinosaalis) läks hästi. b-hepatiidi vaktsineerimisest suutsin ka pääseda. ja alkohol teeb ehk kurgule head, aga mitte moraalile ja töökultuurile:)

Eesti endine peaminister Mart Laar arvustas täna The Wall Street Journalis ilmunud artiklis Prantsusmaa presidenti Jacques Chiraci, kes oli eelnevalt palunud ELi kandidaatmaadel Iraagi küsimuses vait olla.
Laar võrdles Chiraci nõukogudeaegse Moskvaga, kes ütles oma satelliitidele, et tuleb olla vait. «Aga me ei taha olla vait ja me ei ole,» kirjutas Laar. Laari sõnul on ka väikeriikidel õigus oma vaateid väljendada. [--]
«Kuid uus Euroopa ei pöördu kunagi vana Euroopa vastu,» ütles Laar. Uus Euroopa tahab laienemise kaudu anda kogu Euroopa uue impulsi ja see pole mitte ainult uute liikmesmaade huvides, kirjutas Laar.

Ma kujutan täpselt ette, kuidas ta pehmed-ja-karvased-kombel talle omase peene häälega seda välislehtedele raius...:)

Mängisime kolleegidega "Kes tahab saada miljonäriks". Internetis. Jõudsime miljon-dollar-küsimuseni, kuid näedsa! ikka läks valesti. Kõige lõbusam oli see, et 500 000 dollari küsimus oli "kes ei kuulunud Power Puff Girl'ide hulka". No, kes see ikka seda teab, kui mitte mina :D

Ma kohe ei saa vaikida toimetuse rõdult avaneva vaate koha pealt. Kui Stockmanni pool asuv punastest tellistest Hobby Hall'i maja räästad juba vesiselt tilguvad ning pisut vaat' et soojendavgi Päike SAS Radissoni peegelklaasidel silma sirab, siis tunned, kuidas hinge voolab mingi kahtlane õnnetunne. Imelik, kas pole? Ja üldse ei häiri, et teisel pool Stockmanni parklat Eiki "tööd ja lapsi" Nestori portree kulmu kortsutades minu poole piidleb. Üldse ei häiri. Muidugi oleks ehk kaugel eemal linnakärast saabuvat kevadet õigem oodata, vaikust endasse ahmida, aga ... jõuab, eksju. "Saw you leaving in the morning, on the early train...," laulab Phil Collins.

Aga õues on kevad. Lumeräätsud on küll kõikjal, kuid mind nii lihtsalt ei peta. Ma tean, et ta on "out there". Hommikul enne kella kaheksat ärgates on juba valge ja seegi on näitaja. Omamoodi tähelepanuväärne on ka see, et ma täiesti vabatahtlikult jalutan tööle. Sest õhk lõhnab juba kasepungaselt... Oh, mul rõõmus on meel.

Ja veelgi uudiseid: Mina Arnold Okmaa (sünd 17.08.1979) olen väga imestunud [--] pressiteatest, Bns.le et välja kuulutatud Eesti Muusikaauhinnad 2003, pole minu nime. Ma olen enda möödunud aasta karjääri tehes. lootnud et saan ka Eesti Muusikaauhinna 2003 gategoorias mõne tiitli. Aga mind pole isegi mitte nominentide seas. Ma saan aru küll et võin olla Eesti Popmuusika Aastaauhinna "Kuldplaat 2003" gategoorias uue tulijana, aga miks ma teie nimekirjas pole, sellest ma küll aru ei saa. Aga loodan kui sama edukas karjääris Eesti muusikas jätkan ,siis võin ehk tuleval aastal teie nominentide seas olla. Kas on ka võimalik tulla teie galale. Lugupidamisega: Arnold Oksmaa

Nüüd tuli meelde, miks ma ei saa kuidagi Isamaaliidu kasuks lähenevatel valimistel otsustada. Täna, aastal 2002. võtsid mitmed isamaalased Hillar Palametsal õiguse saada Tartu aukodanikuks. Nagu oleks ajalugu moonutanud. Jesus Christ, kõik ju teadsid, mida ja kuidas tekste lugeda tol ajal. Andres Sööt poleks saanud oma kuulsat "511 paremat fotot Marsilt" üldse teha, kui poleks sõnumit ridade vahele peitnud. Rääkimata erinevatest teistest kunsti/kultuuri alaliikidest. Vaadates, kuidas ajalooharidusega noorpoliitikud lähiajalugu reipalt ümber võõpavad ja üksteist toimunust sisse-välja kirjutavad, jääb Palametsa ees küll ainult kummardada. Peale selle oli ta mingil perioodil mu ajalooõpetajaks. Seda võib küll öelda, et nii huvitavat ja nüansirohket, aga ka värvikat ja üllatavat jutustust minevikust pole ma eales kuulnud. Nii mõnigi me klassist mäletab, kuidas ta nurrudes klassi ees silmad sulges ja minevikku meenutas. Ning vahepeal, justkui enesekindluse kontrolliks piilus, kas õpilased teda ikka jälgivad. Kõik olid lummatud. Vot nii.

Kuidas hoida oma vaimset tervist ja teisi inimesi hulluks ajada:

1. pargi auto lõunaajal teeserva ja osuta mööduvatele autodele fööniga, et näha, kas nad aeglustavad sõitu.
2. uuri välja, millisest poest ülemus riideid ostab ning osta endale täpselt samad asjad. Kanna neid alati päev peale seda, kui need ülemusel seljas olid. Eriti hästi mõjub see juhul, kui ülemus on vastassoost!
3. saada töökaaslastele meile selle kohta, mida sa parasjagu teed. Näiteks: "Kui kellelgi mind hetkel vaja peaks olema, siis leiate mind WC-st."
4. ümbritse oma kirjutuslaud moskiitovõrguga
5. Nõua, et sulle antaks meiliaadress a la "FiregodXena@adidas.com" "KingElvis@adidas.com"
6. Kui keegi sult midagi palub, küsi, kas ta soovib seda friikartulitega.
7. Ürita veenda kolleege sünkroontoolitantsu eelistes.
8. Sea prügikast kirjutuslauale ning kleebi sellele silt "sissetulev post"
9. Harjuta endale külge loomulik hirm klammerdamise ees.
10. Täida kolme nädala jooksul kohvimasin kofeiinivaba kohviga. Niipea kui kolleegid on kofeiinisõltuvusest vabanenud, jätka ekspressoga.
11. Kui teed panga ülekandeid, kirjuta neile "seksuaalteenuste eest"
12. Keera oma ekraan nii heledaks, et terve tuba särab. Seleta kõigile, et sulle just nii meeldibki.
13. Ära kasuta punkte ja komasid.
14. Kui võimalik, hüppa, selle asemel, et kõndida.
15. Küsi inimestelt, milline on nende sooline kuuluvus.
16. Kui sa McDrive'ist ostad, ära unusta lisamast, et sa ei einesta kohapeal, vaid võtad tellitu kaasa.
17. Laula ooperietendusel kaasa.

Ilm läheb üha ilusamaks... kevade lõhna ei tunne ma niikuinii, isegi kui see õhus heljuks, sest nohu on mu taas oma kütkeisse kammitsenud. Läbi akna on ikkagi ilus vaadata. Muuseas, vastlapäev on hoopis märtsi alguses. Äh.

Teate, ma pole kunagi olnud mitte millegi ja kellegi suhtes allergiline. Eile hilisööl läksin ootamatult üleni kupuliseks - nägu, kael, käed, jalad ... kõik oli täpiline. Päris ära ehmatasin. Aga hommikuks olid vaevused kadunud. Mõtlema võttis küll, aga ma siiski ei tea, mida organism mulle öelda üritas. Näiteks, joo vähem või eee... maga rohkem? Söö rohkem/vähem/ära üldse söö või ... hmmm.

"Algab päev, algab päev, algab päev ... Päiksetõusust sünnib see..." Milline ülimeeldiv nädalavahetus, kui sõbrad Anneli, Maris ja Elis päälinna tulevad, Pepeljajevi "Luikede järve" vaatama lohistavad, mu'ga koos pitsat ja keeksi küpsetavad, veini mekivad ja üldse hästiarmsad on. Huvitav, kuidas on "hästi armas" eesti keeles ja ainsuses? Elis teab kindlasti vastust. Kas võib tõele vastata, et homme on vastlapäev? Ilm on igatahes superilus.

Kontsert oli muidugi koomiline. Von Krahl pole eluilmas nii palju inimesi mahutanud, kui sedapuhku. Nahkades karvikud piidlesid neetides ja megameigis beibesid ning vastupidi - Vanilla Ninja meets Claire's Birthday oli tõsine kämbiklassika. Tütarlapsed tõmbasid endale vee peale, sest ei suutnud otse laulda. Kasutasid fono, mis paraku seisma jäi. Ja siis peagi, kui tütarlapsed kohmetult oma aeroobika lõpetada olid jõudnud, käivitus samast kohast uuesti. Neiud muidugi nii kiirelt ei reageerinud, et loole sappa võtta... Ihihi!

Tere ilusat s-õ-b-r-a-p-ä-e-v-a teile. Välja käidi stiimul palgatõusuks - reportaazh fitness ja aeroobika võistlusest Tallinna Pedagoogikaülikoolis. Kõik vakatasid. :)

Appi-appi, Kanal 2 on samuti Arnoldpoisi telepurki pressinud: "Sõbraga kohe ei ole mõtet voodisse minna, natukene võiks oodata. Ja näiteks, teie olete kahtlemata väga tasakaalustatud ja huvitav inimene." Richard Tont: "Ee, see on mulle väga valus teema." APPIII!!! Nüüd ta laulab Helmit ja räägib, kuis ta tegelikult kardab suhuvõtmist. Poor baby!

Valgast tagasi. Eriti meeleolukas koht kõrgete lumehangede vahel oli "Konspirator", kus, hoolimata välisest särast, nõuka-aegne resto pesitses. Aga toidud olid head ja odavad: kanashnitsel, eskalopp, dessertsalat "Riia". Autojuht Toomas ostis terve Valga lihakombinaadi müügipunkti vist peekonist, lihast ja singist tühjaks. Oli samuti hea ja odav. Kiidan ja reklaamin. Pärast ligi 500-kilomeetrist sõitu läbi Eestimaa võtan end nüüd kokku ja läen Claire's Birthday matusekontserdile von Krahlis. Eriti camp on see, et nende soojendusesinejaks on vaniljeninjad. Ihihi.

Homme kihutan Tartusse. Ja sealt Valgasse. Ja siis Tartusse. Ja siis Tallinnasse tagasi. Voh. Kui keegi kella 12-13 paiku satub ülikooli peahoone läheduses jõlkuma, siis mine sa tea - me võime isegi kohtuda :)

Aga ma tahtsin tegelikult seda öelda, et käisime eile Silvia, Henriku ja Jarekiga uisutamas. Levandi jäähallis. Teate küll, seal Haaberstis, kohe Suurhalli kõrval: popp ja moodne jäähall, noh. Oi, kui lõbus oli. Ehkki Henrik teatas pärast viit minutit tarast kinni hoides, et tema keeldub neil karkudel komberdamast ja läks puhkama. Nii jäänudki :) Kuidas saaks tagurpidi uisutada, ma ei oska ju?

Polegi täna aega, näe, kirjutada olnud. Mitte et ma väga asine ja töine oleksin, ent lihtsalt - sisselogimine on ju tüütu, kui sa seda linux-iga pead tegema. Tunnistan, varem olin ma Linuxist neutraalsel arvamusel, kuid kui toimetus üritas kokkuhoiupoliitika eesmärgil vähemalt uudistetoimetuse arvutipargi ümber vahetada, siis korrigeerisin oma seisukohti: k-u-r-a-t! Mul ei ole vaja teada, et see on "kasutajasõbralikkus ise" ja "nii ülimugav, et ei jookse isegi kinni". Mul on vaja teha oma tööd vahenditega, mida ma tean ja tunnen ning mille kasutusoskusi olen ma lihvinud juba 1991. aastast. Ma ei taha, et pean iga üksikelemendi salvestamiseks ruudu poole pöörduma. Ma ei taha, et ta ei tunne ära *.pdf-e, *.ppt-sid, ei suuda printida ega copy-pasteteha, sest "vahemälu on veel nõrk". Mind ei huvita sellised argumendid. Nii, nüüd olen ma veel vihasem. Lisaks JOOKSEB see arvuti kokku. Mõnikord kolm korda päevas, mõnikord saab ühe korraga hakkama. vastikvastikvastik, nagu pilluks jänes pehmetes ja karvastes.

Täna tulid mulle miskipärast meelde kehalise kasvatuse tunnid kooli a'al. Kui sai rivi lõppu minna ja häbelikult, silmad maas, öelda: õ-petaja, ma olen täna va-ban-da-ja, mul pole riideid kaasas... või midagi veel jaburamat, tõmmates varrukaga üle nina ja luristades midagi haigusest ka:)

Ma arvan, et nii mõnigi mäletab, kuidas ma Londonist saabudes palusin teil silmad sulgeda... Ning kujutleda üht megalahedat plaadipoodi, mille riiulite vahel albumeid krabistades aeg justkui peatub ning soovi sealt lahkuda ei saabu vist kunagi, ehkki poe ukse tagant algab salasosinais kutsuv elu - Piccadilly Circusele viiv Shaftesbury Street, mis kihab siia-sinna ruttavast rahvast ning sumedas õhtuhämaruses süttivad üksteise järel reklaamtulpade hiigeltuled. Ja läbi poikvel poeukse heljub tänavalt hiidpoodi otse sinu nina all valmiva hiina toidu kibemagusrasvast aroomi...
Ning siis, üle kõige selle, sumiseva poe ning hämarduva suurlinna, kostub kaupluse aknalaual kahisevas plaadimängijas laul, mis kõigele sellele oma tonaalsuse ning kurbliku rütmi lisab. Mis laul see olla võiks, küsisin. Nüüd ma tean, mis see oli: sulgege silmad ja kuulake, kuidas suurlinna süda lööb: The Avalanches "Since I left you":
Where's Dexter?
Get A Drink, Have A Good Time Now,
Welcome To Paradise.

Since I Left You,
I've Found A World So New, Hey (Every Day), Yeah

Ja kõigile, kel Eurovisiooni lugu nii üdini meeldima on hakanud, on siinkohal võimalus seda lugu kuulata... Niisiis, kaheksakümnendad tulevad tagasi. Ehk nagu Juhan Paadam ütles, et võib-olla ikka nagu seitsmekümnendad või nii... :)

Jälle see Enimex. Ja jälle nende väikelennuk. Sedapuhku siis kahe laiba ja ühe vigastatuga. Ja hulgaliselt mööda Ülemiste metsa alust laiali pillutud kirjavahetuse ja postipakkidega.

Ja midagi huvitavat veelgi - Robbie Williams teatas prantslastest fännide ees (muuseas, uue plaadiga "Escapology" on ta prantslaste juures saavutanud tohutu menu. Endalegi üllatuseks), et muusikapiraatlus ongi lahe. Järgneb Robbie pikk monoloog, mida pole mõtet tõlkida, üsna arusaadav ju:

"Oh downloading stuff, I think it's great. I really do. There's nothing anybody can do about it really. I actually signed a deal last year, I don't know if you read. I went and saw all the heads of the record companies and each one in turn brought up the thing about piracy and downloads and all that business. And just out of interest I said what are you going to do about it. And there was a lot of hot air blown. 'We're going to sit down and there's going to be this referendum and everybody's going to get in this room and figure out what we're going to do about this thing. And then we're going to have meetings and ?' I was going, 'You don't really know do you?' The heads of the record companies don't know what to do about it. And I'm cool man. If you want my music download it, you know."

Muuseas, nädalavahetusel vaadatud Briti jõlehea film "Bend It Like Beckham" (Who wants to cook Aloo Gobi when you can bend a ball like Beckham?) kandideerib väljapaistvaima Briti filmi tiitlile ("Alexander Korda auhind") tänavusel BAFTA-l (toimub Londonis 23. veebruaril). Üldiselt on kategooriais nimed muidugi samad, mis Kuldse Gloobuse üleandmisel - Peter Jackson ja ta "Sõrmuste isand: Kaks kantsi" (muuseas, pistab taas rinda oma põlise vaenlase Harry Potteri ja selle teise osaga), Nicole Kidman kui parim Virgina Woolf, Roman Polanski oma "Klaverimängijaga" ja loomulikult juba rahvusvaheliseks parimaks kujunenud Pedro Almodovar. Sedapuhku siis "Hable con Ella" ("Räägi temaga"). Kui silmad üle nimekirja libistada, siis näebki, et LOTR üritab vaat' et puhast tööd teha. No, näis...

Statement of Audience
--------------------------
I realize that nothing I say matters to anyone else on the entire planet. My opinions are useless and unfocused. I am an expert in nothing. I know nothing. I am confused about almost everything. I cannot, as an individual, ever possibly know everything, or even enough to make editorial commentary on the vast vast majority of things that exist in my world. This is a stupid document; it is meaningless drivel that I do not expect any of the several billion people on my planet to actually read. People who do read my rambling, incoherent dumbfuckery are probably just as confused as I am, if not moreso, as they are looking to my sorry ass for an opinion when they should be outside playing Frisbee with their dog or screwing their life partner or getting a dog or getting a life partner. Anyone who actually takes the time to read my bullshit probably deserves to ingest my fucked up and obviously mistaken opinions on whatever it is that I have written about.

Signed: __________________

"I know pain is very chic now, but I don't like it". Martin Shermani etendusest "Bent", mis peagi Vanalinnastuudios välja tuleb. Next please. Hoo, ja siis kõigile neile, kes päevaraamatsemisest rõõmu tunnevad (või seni tundsid): üks formaalkriitiline, ent lõbus artikkel sellest, miks weblog'indus mitte kuhugi ei kõlba (aitähh, Henrik). Järgmiseks üks meeldiv väljavõte sellest leheküljest. Ma peaksin küll seesugusele dokumendile alla kirjutama, on mul vahel tunne:)

esmaspäev... midagi siin vahepeal pidi juhtuma, sest muidu oleks mu päevaraamat käivitunud... huvitav, kas tuleb see liigsest informatsioonihulgast, mis mu madli account-i koormab või on see lihtsalt tähtede ja tsüklonite vale seis. nädalavahetus tõi igatahes eurovisiooni, mille tulemuse osas võiks küll eestlastele öelda: jätke möla ja vaadake, mis edasi tuleb. eriti head on kommentaatorid, kes saadavad epliku esmalt p...sse, siis teatavad, et nemad kevadel toimuvat ei vaata ja siis pläägutavad, et eurovisioon ongi üks jõle-jama üritus ja neile pole see kunagi meeldinud. h-a-l-l-o-o-o!? siin pole küsimus isegi poosis, vaid mitte-mainstream'iga samastuda üritamine. ma ka ei vaata riigikogu infotundi, seitset vaprat, ntv-d ega kuula klassikaraadiot. kas ma peaksin poosi pärast käima ja kätsatama, et "headnõmedad, ma küll seda-ja-teist ei vaata ega kuula."

Siinkohal kiidan Aigi ja enda intervjuud Eplikuga. Ja Anneli, vabandan, et eile niivõrd rakkes olin, et sulle õnnekallitki saata ei saanud. Teen seda siinkohal. Nii et kogu maailm kuuleb. :)

Tööl käia on jala päris huvitav. Jalutad mööda kohalikku suurhoonete risti, kepsled autode vahel nagu mingi vallatu lambake, ületad teed selleks ette mitte nähtud kohas, ootamata muidugi ära rohelist tuld ja hingad sisse kaugenevate liinibusside meelihämastavat heitgaasi...

Tänane huumorinurk saabub kirjaga Harjumaalt: Arnold Oksmaa on kurb. Laulja Arnold Oksmaa (23) astub homme Tallinna rahva ette Kristiine Kaubanduskeskuses kell 16:00, mil ta esineb põhjustega, miks arestisid laulja Joel Steinfeldti advokaadid tema esitleva raamatu "Hüljatud Eesti moodi". Raamatu kirjastaja Hai Uim ja Anne Mari Alver esinevad oma ütlustega, ja räägivad lastekodulapse Arnold Oksmaa elust. Oksmaa on nördinud et raamat lähiajal ei ilmu, aga siiski kui kohus teeb oma otsuse, siis ta loodab et raamat ilmub poelettidele. Kurb oli minu tänane päev, ja kurvemaks enam minna ei saa, lisas Oksmaa.

Kui valmivad lõbusad teleklipid, siis saad aru - on aeg valimistele mõelda. Täna tegi tuju heaks tõenäoliselt ikka reformierakondlaste poolt loodud telereklaam tigedast keskerakondlist jõulumehest, mida vaadata soovitan. Eriti hea on, kuidas savisaarelik jõulumees vastu kevadet "tiliseb-tiliseb-aisakell" ümiseb ja laste komme riisub... Ja kui juba lõbusateks vahepaladeks läks, siis kuulake Marise saadetud soomlaste eurolalu sellest, kuidas talve a'al kangesti torumeest oleks vaja, et külmunud kanalisatsioon lahti sulatada.

Heeh, nüüd on siis selle saagaga ühel pool - Peaminister Siim Kallas edastas täna president Arnold Rüütlile siseminister Ain Seppiku tagasiastumispalve ja tegi ettepaneku nimetada uueks siseministriks Toomas Vareki. Nii ka läks. Aga hoopis mahlakam on tõik, et Seppik, kes lahkumishüvitist ei võtnud, suunas oma viha ja vaenu ajalehtede Postimees ja Eesti Päevaleht vastu, nõudes laimu eest kompensatsiooni 10 miljoni krooni ulatuses. Nüüd siis saab terve hord leheneegreid ilma palgata töötada :)

Ega ma suurt ei oskagi midagi öelda... Kõik on nagu ära öeldud ja avalikustatud. Kommentaarid on muidugi võimsad...

I just wanna feel real love
Fill the home that I live in
I got too much love
Running through my veins
To go to waste
I just wanna feel real love
and the love ever after
There's a hole in my soul
You can see it in my face
It's a real big place

Tagasi pealinnas. Läbi Valga, läbi Tartu. Eilsest uues kodus, keset sumisevat suurliiklust. Aga pakettaknad hoiavad müra ära, ainult vaadata on ilus...

ÄRGE KUNAGI, MITTE KUNAGI KÜSIGE (and i mean it!), KUIDAS RIIAS LÄKS. deijstviteljno.