Hei, hei... Kui kellelgi on võimalust ja aega, võiks igal juhul pöörata teleprogrammi Lätist transleeritava TV XXI peale, et näha fantastilist, ühte visuaal-esteetilisemalt nauditavamat filmi "Eve"´(vene keelt tönkavaile ka see aadress), mis valminud Kanadas eelmisel aastal. Uskumatult imeline, tõepoolest. Vaid loetud tunnid on jäänud Aafrika poole kihutamiseni. Egiptus, kuidas sobiks? Ma suutsin täna isegi reisiprogrammi süüvida. Lisaks traditsioonilisele beduiiniööle saab Punase mere kaldal ka tagasihoidliku kaameli kukil kakerdada või kõike muud kaunist korda saata... Oh...

«Pühapäeva hommikune meelelahutussaade ei kao ETV-st. «Pühapäevitaja» saatejuhid ja toimetajad teevad suurepärast saadet, mille koht võiks olla näiteks laupäeva õhtuses programmis – nagu oli omal ajal Reklaamiklubi.»

Palun, lõpetage spekulatsioonid, justkui oleksid kõik, kes teletööd teevad, küündimatud ja saamatud ja üksnes tugitoolisportlased ja -ässitajad teavad, kuidas peab televisiooni tegema. Uskumatu pinnapealsus ja rumalus eestlastest ikka küll. Põrr-põrr, homme lähen reisima.

Henrik on täitsa pöörane.. rrrr :) Uumor-uumor, aga lõbus ikkagi :)

"Mitu autotootjat on hädas mudelite nimedega, mis mõnes keeles kõlavad ebasobivalt. Viimati avastas Buick, et järgmisel aastal esitletav automudeli LaCrosse nimi tähendab Kanada prantsuse slängis masturbatsiooni.
General Motorsi ametnikud Kanadas tunnistasid punastades, et see nimi ei sobi autole ole kuigi hästi ning Kanadas müüdavad LaCrosse´id saavad endale uue nime, kirjutas BBC Online. LaCrosse, mis asendab Buick Regali, tuleb müügile järgmisel aastal. BBC teatel on Mitsubishi sunnitud muutma Pajero nime hispaaniakeelsetes riikides, sest Pajero tähendab slängis masturbaatorit.
Nimedega on probleeme olnud ka Toyotal, kelle mudel Fiera tähendab Portugalis koledat vana naist.
Fordil on probleeme olnud Brasiilias, sest sealses portugali slängis tähendab Pinto «väikest peenist»."

Uus nädal algab Haydamaki'ga - see oli ikka üks tõsiselt lahe bänd küll - mäletate ju kõik seda hullunud trompetisti või kanepiuimas solisti... Ja higistavaid laealuseid kontserttelgis... :) Oktoobrirevolutsioon on seks puhuks vist läbi, järgmine etapp vist juba novembri teisel poolel, mil uus võim majja uued tuuled toob. Seniks - elame-näeme. A-p-p-i-aeg on asendunud vaikse äraootusega. Nüüd tahaks reisima minna.

a-p-p-i!!!

Niisiis, niimoodi. Kes tahab täpsemalt teada, peab asjas sees olema. Või noh, me võime ju rääkida. Aga tsiteerides üht lähedal seisvat allikat: "Me elame huvitaval ajal, kas pole?" Nii tundub. Uni on muidugi meeletu, sest lisaks kõigele tuli ju kella kolmeni pesumasinat poputada ja uusi rõivaid endale selga pesta. Vot. Ja täna hommikul, Estonian Airi pressiesindaja kõne ajal, suutsin kanalisatsioonikaevule otsa sõita. Ei midagi hullu, ausõna. Lihtsalt teeb lisakriim tuju kurvaks. Aga pole hullu, vaid mina tean, et see on :)

"Novembri keskel asub Postimehe peatoimetaja ametikohale Tarmu Tammerk, kes on viimased seitse aastat on töötanud Eesti Ajalehtede Liidu tegevdirektorina. Praegune peatoimetaja Urmas Klaas jätkab ajakirjanduslikku tööd Eesti Meedia kontsernis.
AS Postimees nõukogu esimehe Mart Kadastiku sõnul on Klaas kujundanud Postimehest stabiilse, Postimehe traditsioonilisi väärtusi austava väljaande.
«Urmas Klaas on oma tööd teinud hea tahtes ja pühendunult,» märkis Kadastik. Kuid tema sõnul ilmub ajaleht aina kiiremini muutuvas keskkonnas ning peab kandma uusi ideid.
«Ma kaalun ajakirjandusliku töö jätkamist Eesti Meedia kontsernis ja olen avatud kõigile pakkumistele,» lausus Postimees Online'ile Klaas.
Kadastiku sõnul langetas Postimehe nõukogu oma otsuse veendumuses, et Tammerki teadmised, kogemused ja ka tegutsemisvalmidus kindlustavad Postimehe kui Eesti parima ajalehe positsiooni.
«Postimees peab olema uuenduslikult energiline, kuid samas usaldusväärne päevaleht. See on ajaleht, mille tsiteerimiseta ei saa,» ütles Tammerk, kelle sõnul on tema sihiks arendada Postimeest edasi kvaliteetselt ja köitvalt.
Tammerk on varem töötanud ajalehe The Estonian Independent peatoimetajana ning rahvusvaheliste uudisteagentuuride Reuters ja AFP korrespondendina. Tammerk kuulub ka Eesti ajakirjanduseetika koodeksi autorite hulka. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli inglise filoloogina."

Hullumaja puhvet. Juba neljandat päeva. Mis teha, kui rahvalaul tuleb tahes-tahtmata huulile ning süda läigib iga kord, kui töökeskkonda astun. Sellel on kõik muidugi omad põhjused (ja peagi kindlasti ka tagajärjed), ent üks küsimus kummitab mind küll: miks ometi? Aga sellele ei võta keegi vastata. Nii tegelengi peamiselt omaenda asjadega. Või siis Pühapäevitajaga, mis tundub antud olukorras kõige mõistlikum olevat. Üks on kindel - rumalaid inimesi tuleb karta kui tuld. Need suudavad kõik pea peale keerata ja teha nägu, et kõik on kõige paremas korras ja et nii peabki olema. Oh. Et tegu on avaliku internetiilmaga, siis jäägu sissekande tagamõtted minu teada. Igal juhul pole tegu mitte millegi meeldivaga ega soovitaks käimasolevaid arenguid mitte kellelegi. Nii, nüüd Urmast kommenteerima:)

Ja, muuseas, istudes nagu muhv tööpostil, raporteerin, et eilne lumeudu polnud miski pelk silmapete - täna varahommikul, nii kella poole seitsme paiku tuiskles kesklinnas juba hoogsalt. Hakkab pihta... nojah, samas, oligi juba hilja. Ma hakkasin juba muretsema, et kas tõesti saame pika ja kuldse sügise. Oo ei, algab talv. Järgmised kuus kuud.

Millised tagasihoidlikud kellaajad esmaspäeva hommikuks. Aga nüüd vist hakkabki nii olema... Või mis?

"Kui kungla rahvas kuldsel a'al, kord istus maha sööma..." Ihihii, tükk aega pole suuri jalajälgi siia ilma jäetud. Lihtsalt on kiired ja segased ajad. Nädalavahetuse kiiruskatsed (Tallinn-Tartu-Tallinn-Tartu-Tallinn) võtsid üpris võhmale. Oli vaja ju Viiuldajat katusel kaeda. Enne seda aga Vaikse hääle tõusu ja langust kaeda. Pigem, kahjuks, siiski langust. No, ei ole midagi öelda, kui tekst lihtsalt ei kanna... Aga nüüd on ilm juba nii ilus, et Kanal 2 sünnipäeva järgne unisuski hakkab kaduma. Eile oli muidugi põnev. Eriti, kui sekspomm-saatejuht ühele kontsernijuhile kohupiima-vahukoore krempli pähe kallab. Niisama. Nalja pärast. Ma igaks juhuks nimesid ei nimeta, aga kõrvalseisjatel oli valus-piinlik-naljakas küll. :)

Kuidas Sa aru saad, et 21. sajand käib Sulle juba täielikult pinda?

• Üritad mikrolaineahjule parooli sisestada.
  
• Saadad oma kolleegile kõrvallauast meili, kus kutsud ta kohvi jooma, ja tema meilib sulle vastu: OK, lähme viie minuti pärast.
  
• Sul on oma kolmeliikmelise perekonna peale vähemalt 5 erinevat telefoninumbrit.
  
• Sa lobised jututoas mitu korda päevas mingi tüübiga Lõuna-Ameerikast, kuid pole sel aastal oma naabriga veel sõnagi vahetanud.
  
• Ostad endale uue arvuti ja nädala pärast on see juba vananenud.
  
• Sa ei suhtle enam oma sõpradega, sest neil pole oma meiliaadressi.
  
• Sa ei tea, palju kirjamark maksab.
  
• Sinu jaoks tähendab ülesannete saamine ja jagamine märkmekleepse siin ja seal.
  
• Enamus mõnusatest naljadest on saadud internetist.
  
• Õhtul kodus telefoni võttes vastad oma firma nimel.
  
• Oled 4 aastat töötanud ühe ja sama kirjutuslaua taga kolme erineva firma nime all.
  
• Lähed tööle, kui on alles pime, tuled töölt koju, kui on juba pime, ja seda ka suvel...
  
• Puhkust asendavad juba aastad kompensatsioonid ületundide eest.
  
• Su vanemad kirjeldavad sinu tööd kui "teeb midagi arvutitega".
  
• Sa lugesid seda nimekirja ja noogutasid iga punkti juures.
  
• Sa mõtled nüüd, kellele seda nimekirja meili teel edasi saata.

"Falcki töötajad pidasid eile Tallinnas Lasnamäel asuvas kaubanduskeskuses kinni poisi, kes toppis endale mänguasju püksi.
Eile õhtul kell 18.40 märkas turvatöötaja lasteosakonnas teismelist poissi, kes võttis mänguasju karpidest välja ja peitis endale püksi. Turvakontrollis tuli pükstest lagedale kolm vurri. Poiss ütles oma nimeks Freddy-Martin ja vanuseks 11 aastat. Turvatöötajad andsid ta üle politseile." :)

Reedeh!

Tsirkusesse helistab mees ja küsib, et kas neil värdjat on vaja. «Mis teie puhul siis erilist on?» tunneb tsirkuse direktor huvi. «Nooh, mul on neli silma,» vastab mees. «Suurepärane, kas veel midagi?» pärib direktor. «Jaa, ja neli kõrva on ka,» vastab värdjas. «Seda parem, veel midagi?» küsib direktor. «Ausalt öeldes on kaks pead ka,» räägib värdjas. «OK, me palkame teid, saame siis kokku,» pakub tsirkuse direktor välja. «Sobib,» vastab värdjas, «teeks kell kolm Russalka juures. Te tunnete mind selle järgi ära, et mul on värske Postimees paremas käes.»

Niisiis, Muuli on vallandet ja Terminaator sai kuberneriks. Nii ootan põnevusega uut mängufilmi, Kuberner 4. Kolleegid hakkasid tööd otsima - tudeng-tootetutvustaja, näiteks? Eesti Loots otsib juhatuse liiget. Ja kes ei saaks meist hakkame logopeedi tööga? Järvamaale. Ma kujutan ette, et seal saaks ametikorteri ka.... Oh, leitud: müüja-vahvliküpsetaja. Rasmusel on päev sisustatud. :) Ja teie - lugege palun kõik Ekspressi nädala anekdooti. Ja, muidugi, Kalle lahkumis-uudist...

Alberti tõde

Köögi lae all elab ämblik
Albert on tal nimeks
elab vaikselt ega miskit
pane enam imeks.

Kärbes Berta käib tal külas
saavad hästi läbi
Albert veidikene tunneb
selle pärast häbi.

Berta toob tal külakosti -
prügikastitoitu
tihti lõppevad neil jutud
alles enne koitu.

Sakslaste koduleheküljel, inglisekeelses sektsioonis, on nii lõbus lause: "To see this trailer, you need a WindowsMedia oder Real-One Player."

Ärge seda eelmist sissekannet väga tähele pange, las mõni asi jääb minu teada ka. Aga ma pidin sellele mõtteterale ühe rea pühendama. Igatahes jätkub mu varane tööle jõudmine. See on peaaegu tore. Ainult et täna on vägauni.

Eile vallandus siis meeletus.

"Mina kirjutan sellest, mida mina tahan, ja kuidas tahan," käratas kolleeg lugejale. Tubli. :)

Nii muhe on saabuda tööle kell kolmveerand kaheksa. Linn on kui äsja ärganud, hilised tänavakoristuse autod mürisevad rentsleidpidi, kojamehed kaapavad niiskelt asfaltilt sodi ning haigutavad kontoritöölised vantsivad oma töölaudade poole. Tänavad on mattunud varahommikusse aovalgusesse, milles tänavalampidel pole justkui enam mõtet, kuid väga selgelt ikkagi ka veel ei näe... See on mõnus tunne, kui läbi linna oma kontori poole jalutad. Jalg jala ette. Haigutus. Ringutus. Stockmanni risti tänavapiire, kus eileõhtusel möödumisel autoavarii tunnistajaks olin, oli juhusliku avariipaelaga kinni tõmmatud, suure kaubikujuhi punase tulega tehtud sissesõidust väikesele Fordile polnud suurt miskit järel (Ford oli ikka väga sodi - kui avarii juhtunuks kaks sekundit varem, olnuks ka juht sodi. Aga löögi sai õnneks auto tagaosa). Tööle jõudes tabasin mööda toimetust ringi vuhisevad koristajad, kes lauaaluseid nühkisid ning suitsunurka tuulutasid. Ja Henrik alles Terevisioonis haigutades oma jonnivat robokoera tutvustas. Jesver, et ma kohe nii vara tööle jõuan... :)

Hooh, aasta eest tuli täna lumi maha. Meenutagem: Ohohoo, eile tuli lumi maha. See pisut siiski jahmatas. Ma ei ole harjunud sellega, et lehed pole veel õieti puude otsast maha langenud ja nende sügisekirev välimus tuhmuda ja koltuda jõudnud, ent juba pritsib keegi hallihägusest taevalaotusest kõlekülmi lumeräitsakaid... [--] Aga täna käisime perekonnaga balletti vaatamas. Meeldis. Isegi väga. Coppélia sel nimeks..." Ajaloos on mõnus sobrada. Lähiajalugu tundub veel üpris eilne (teate ju küll seda tunnet, et oo-jumal-see-just-äsja-just-oli, mis siis, et möödas võib tegelikult olla sündmusist vaat et kümme aastat), kaugemale ei hakka praegu minema. Ei peas, ei ajalooraamatus.

Ja olengi jälle tööpostil. Nädalavahetus oli eriti tore, sest laupäeva otsustasime Paldiskis veeta. Kui Herrik oma Pärnu-retkelt tagasi kavatseb tulla, siis võtan ta arvutist pildid ka ära. Et pisut oma sinitoonilist kodulehekülge sügisilmega värskendada. Teate, i-lu-sad ilmad on. Ma pean selle meelde jätma, et ma kohe alati ei röögataks, et sügis alati kolepori aeg on. Praegu veel ei ole. Kuigi unetunne on permanentne. Töö peaks aitama. Vist. Hmm...

Ja hakkabki rubriik "Sinise lehega sedapsi" juba läbi saama. Üle väga pika aja võin üpris ausalt öelda - ma tõeliselt nautisin haiguslehel olemist. Vot. Tartus on ikka hea ära käia küll... Meenus, et nägin ühel ööl unes, et Res Publica hoidis kõiki parlamendisaadikuid Toompeal lossis kinni. Ei vett, ei leiba... isegi tualetti ei tohtinud minna. Huvitav, millest sellised unenäod. Mina põgenesin akna kaudu lihtsalt ära, öeldes kodanik Veskimägile, et mul on nüüd vaja ja mind ei huvita siinsed mängud. Tõeliselt huvitav.

Käisin just terrassil värsket sõõmu sügisõhku ninna tõmbamas. Mõnus, pole midagi öelda. Selline niiskelt karge aroom, märjad langenud lehed ning viimased roosid... Oi, hea, oi! Jah, muidugi võib olmele läheneda ka kõdunevatele lehtedele mõeldes, aga see pole seni veel nii tunda. Oktoobri alguses annab tooni siiski veel mahemõnus sügis, mitte hukule määratud loodus, selle tuulte raevust vaevatud vaibumine ning leppimine paratamatusega. See tuleb hiljem. Siis on aeg juba lõunamaale lendamisele mõelda. Tõesti, ehk peaks kurgedele sappa võtma? Talikorrespondent Egiptimaalt? Poleks paha.


Ja kunagine lemmikviis, The Rasmus'e "In the Shadow" on taas meenunud - siin ju hea muusikapiraatlusega tegelda, kui võrguavarused muusika koju kätte toovad:) Ja siinkohal tänu ka pulkadele, kellega eile sõõmu karsket kognitiivset tausta kompida sai. Jaa-jaa, Anneli ja Maris, teist ma räägin, ärge hiilige kõrvale :) Niisiis, Tartu.

"Lihamaailma kohal troonib suurel fotol noor, kuldse pluusiga naine. Parem käsi hakklihamasinal, vaatab ta ostjatele häbitult silma. Tema sõnum on üheselt selge - tulge ja võtke, ning te ei kahetse. Naise rind on sama kõrge nagu sibulad tema ees laual." No, kuulge! Kas seegi ongi hirmkuulus reportaazhi-zhanr: edastada maitseid, lõhnu, tundmusi, tundeid... Huvitav, mis pilt teile kangastub? Ma ei hakka igaks juhuks ütlema, kust see lõik pärineb.

Klassiõde, maast lahti! Kui sünnipäev on, siis ei magata! Siis ollakse hommikust peale virk ja viks ning võetakse õnnitlusi vastu!!! Kui ma suudaks end kokku võtta ja kogu aeg mitte millegi muuga tegeleda (leida aega Tulka ja Bipuga (Marju ja Marju, et teaksite, tegelikult) kohtuda või midagi veelgi jaburamat korda saata, näiteks), siis talletaksin siia mõtteid nädala eest toimunud Cinematic Orchestra'st. Mõtteid on... kuigi tuhmuvad, kui kohe ei reageeri. Ma siis hiljem reageerin. Kui päev taas käes on... Keegi võiks oma antibiootikumikuuri sees magada ikka ka. See Marju ja Marju ja Gunnari värk on päris värskendav. Nagu ka pits keefiri ja pepsit. Heeh, vaat' ei ütle, mida see tähendab...

Hoo, ma arvasin just, et ongi juba teine oktoober, see va Klassiõe sünnipäev. Aga ei - pisuke kiirsissekanne siiski uue kuu avapäevale kah. Olen vahetanud seks nädalaks Tallinna Tartu vastu. Parem ongi. Varasügisene angiin kaob perearsti ja Kodu rahustavas läheduses märksa mõnusamalt. Sellistel hetkedel pole Tartul võrdset. Tallinn, see võrdub siis suur ja tähtis-olemise, töötegemise linn. Sellest pole pääsu. Aga Tartus on. On palju muud, kui "vara üles, hilja voodi, nõnda rikkus majja toodi..." Või, "nõnda võlad ära maksti..." :) Ah, ma ei tea ka. Kohustuste vabam nädala algus on aidanud mul mitmes asjas selgusele jõuda. Kasvõi meelde tuletada, kes ma olen ja kust ma tulen. Ehk, kes on need inimesed, kes kõige-kõige on ja kelle pärast võib pea tulle pista küll... Ärge saage valesti aru, see siin pole üldse depressiivne sissekanne. Ma olen tegelikult väga õnnelik. Ja julgen teha enam otsuseid, mis mind enda jaoks tühjast-tähjast eraldab...