Aga põhimõtteliselt on siiski reede ja kui võiks kolleege tsiteerida, siis tänasel päeval on kõigest pohhui veel (ja järgneb loetelu tuntud isikutest). Ah, inside. Täna soovitan nädalavahetusele minna Slobodan Riveri viimase albumi looga "Keep On Trying" - sest noh, miks peaks soovitama Türgi või Poola eurolaulu, mis oma olemuses on tegelikult ka lahedad tegijad. Niikuinii nuusatakse patja ja öeldakse, et phähh, Eurovisiooni ma ei vaata, see on jobudele. Las mul olla oma arvamus :)

Ajakirjandus teeb muret. Hoolimata sest, et reede on. Tänases EPLis kirjutab Sporditähe peatoimetaja Indrek Schwede muretult, et David Beckham kehastab maailma ebavõrdsust. Hea artikkel on, viidetega Aasia turgudele ja sellele, et tänapäeva sportlane on tavaline reklaamitulp, kes peab olema glamuurne, publikule müüma ja kelle taga peab olema väga suur koduturg. Kurb on vaid see, et samalt ideelt tõukuv artikkel on kord juba kirjutatud. Schwedel näib kätte olevat sattunud ajakirja Time eelmise aasta suvenumber, milles kolumnist Michael Elliott oma artiklis "Brand It like Beckham" sarnaseid arenguid analüüsib. Tõepoolest, müts maha, et eestikeelsele lugejaskonnale suunatud artiklis on pisut sisse toodud ka kohalike sportlaste brändiks olemise näiteid jne, ent niisugustel puhkudel oleks viisakas olemasolevatele aruteludele siiski vihjata. Kas ma olen süüdi, et võõrkeeli oskan ning et välisajakirjandust jälgin? Paha-paha.

homme oleme nii kui poleks meid olnudki / kõnnin mööda sust nii kui poleks sind tundnudki / kui palju anda ja võtta võib õhtu / ei suuda näha ma veel me lool lõppu / kuid ometi / homme oleme nii kui poleks meid olnudki

Ja midagi tõesti toredat ka - raamatusari "Seiklusjutte maalt ja merelt" hakkab uuesti ilmuma. Iseasi, kuivõrd on selle auditooriumi hulgas tänaseid (alg)koolinoori, kes sageli pigem arvutimängu või värviliste piltidega raamatute kasuks otsustavad. Lugege uudist ise.
Ja veel keelest-kirjandusest. Eesti Üliõpilaskondade Liit kolib täna oma Kortonisse. Niisugse subjekti-rea ja pealkirjaga pressiteate saatsid nad ise, ausõna. Mis siis, et tegelikult uuest kontorist räägitakse. Nende endi hinnangul on nende uus asupaik segu kontorist ja korterist, mistõttu niisugune nimi suurepärane on. Vaesed lapsed - kas nad hakkavad nüüd kommuunis elama või? Et samal ajal kui sekretär mingeid inimesi vastu võtab, trambib liidu esimees, hambahari põiki suus ja pidzhaama seljas, teisest toanurgast kohale või? Hmm...

Stupid me, stupid me. Sain teada, et põhiseadus tagab mulle õiguse vabalt liikuda. Ma arvasin, et seda põhiseaduses ei ole. Ei teagi, miks. Igatahes on. Nii et - hakkan aga töölt just nagu väga vabalt ära liikuma, kaua ikka võib siin passida... :)

Täna on aasta kõige shefim päev - empsi sünnipäev!!! Kohe, kui võrguavarusest ilusa lillekimbu leian, kingin selle Sulle siin virtuaalselt! Vott. Ja kallistan ka. [Uuendused!] Niisiis, see siin olen mina, kes ma oma emale parasjagu lille kingin. Leidsin pildi mingisuguselt värvi-mind kodukalt ja lasin oma elaval värvifantaasial hea maitsta. Ühesõnaga, nii et kolleeg imestas, miks ma tema kõrvalarvutis aega veetva tütrega justkui midagi võistu värviksin. Ja juhuslikult möödunud peatoimetaja üksnes silmi pööritas... Aga see kõik on ema pärast, ausõna. Vähemalt on mul nüüd silme ees, kuidas ma laupäeval kodumajakesele lähenema peaksin :) Heeh. Ja veel üks uudis - peagi hakkab Postimees ilmuma kord nädalas Arteri nädalalõpu lisana. Mhmh.

Appi, kas te ikka mäletate? Erinevad infomaterjalid ja andmebaasid liigitavad selle Oskarshamnist pärit kristliku bändikese kunagise mesiloo kristliku popi (gospeli, ühesõnaga) alla :)

"Estonia, you were so far away
Now you can feel that you are close to us
Sweden, we where so far away
Now we can feel that we are close to you
Now is the time, the time has come
to build a bridge of friendship
Estonia and Sweden,
Join hands, join hands together
We're friends forever
Estonia, that we see in the east
You have the sea,
the same sea we have Sweden,
that you see in the west
We breathe the air,
the same air you breathe
Now is the time, the time has come
to build a bridge of friendship
Estonia and Sweden,
Join hands, join hands together
We're friends forever"

Mida põnevat küll tänane päev tuua võib... :) [Update 03.02.04 Siiras soovitus, õnn ja rõõm - Skriimsilm teab, kuidas asjad tegelikult käivad! Nüüd ma usun, et ansambli noorlokid on jätkuvalt elus ja meie kõigi hinges...]

Ja veel, enne telemaja avarustesse sukeldumistesse, meenutagem tujutõstmiseks eilset (hooaja) viimast Ally McBeal'i: Barry White'i "You Are The First, The Last"... Mjäu!

Nädalavahetusel kargas pähe veel üks bloogiidee, mida võiks rakendada ja käivitada püüda... Kui vaid enam aega oleks. Elades-olles ühtses kultuuriruumis, evides üpris samu identiteedilisi väärtusi, ühtset minevikku ja kultuurinähtuste tunnetuslikkust ja taju, olgugi et subjektiivsusest lähtuvat, saaks luua nn kultuurishoki-blogi: mis meid jahmatab, mis meid hämmastab, mis meile sugugi Oma, vaid Võõras tundub. Tjah, me õpime, areneme ja arendame end pidevalt, eks kultuurishokigi definitsioon aeg-ruumis muutub (mida enam kogeme, seda enam tolereerime ja konventsionaalseks pidama hakkame jne). Ent siiski, "alglätete" juurde tagasi minnes, kas poleks muhe-põnev meenutada, mis meid enam shokeerinud-vaimustanud-vapustanud on - kõik see, milles kultuurishoki ilminguid leida võiks. Või ka nüüd, tagantjärele mõeldes, võrdsustades oma mina-tegelast kaasajaga ja distantseerides mineviku-minast - midagi ehk sellist, mis jätkuvalt "ei või olla!" hüüatuse-muige näkku toob. Näiteks jäi meelde ühe hea sõbra meenutus oma elu esimeset reisist Soome, mil pere kaubanduskeskusesse sisenes ning pereema midagi muud teha ei suutnud, kui lookas lettide vahel ainult nutta: seda kõike oli lihtsalt nii palju... Nii kaua kui kommentaariumi veel pole, ootan kõigi siinkäijate meenutusi, mida võrguavarusis teistelegi tutvustada. Kirjutage andri-ät-postimees-punkt-ee ja vajaduse korral säilitan anonüümsuse. Jagatud kogemus on pool võitu! :)

Tööpost ka pühapäeva õhtul - kas pole tore!? Igal juhul tuleb uus nädal veelgi töisem, that I can say. Ja ühte ma ütlen - autosõit hilisöösiti on tõeline piin. Kohe jube. Seda enam, et teelibedusele ja pimedusele lisanduvad infobitid viimastest liiklusõnnetustest, mis Tallinna-Tartu maanteel juhtunud on... Ühesõnaga, seiklesin nädalavahetusel üheks ööks vanematele külla. Eesmärk oli lihtsalt neid näha, aga tulemuseks oli nämm-nämm varude täiendamine kuu viimaseks nädalaks. Heh, mul on ikka tõesti armsad vanemad, kes viitsivad nädalavahetusel lume sisse suuskama minna või on valmis tundide kaupa koeraga lumeväljadel tuterdama, et provva bokser end lõpuks ometi tühjaks laseks. Mul see kohe kuidagi ei õnnestunud, noh. Donna seisis ja tegi näo, justkui mina peaks olema see, keda on välja toodud. KOhe häda nende koertega, noh. Järgmisel vahetusel veedan Tartus kauem. Ausõna. Sest siis on empsi sünnipäev - hip-hip!

Muhe seik kõigile teleajakirja Nädal huvilistele. Kui keerame-lappame roosa-kolla-helesiniseid lehekülgi 71. küljeni, siis näeme pildil uue telesarja "Vaba miljonär" staari Evanit ning tema ümber mullidesse küljendatud kuut tüdrukut. Ning sulnist fotoallkirja "Mingi pildiallkiri naiste ja evani kohta peaks olema". Palju õnne kõigile küljendajatele ja toimetajatele, kes ilmumisjärgselt selle vea avastasid. Ai, see on valus, ma tean...

Vitamiine! Andke mulle vitamiine! Viimasel nädalal ma muud ei näe, kui töö[l - peaks olema]e, siis koju ... Ja ma kukun alati mingil kindlal kellaajal - seal südaöö läheduses - lihtsalt teleri ees magama. Masendav. Ja kella kahe paiku vean oma vana ja väsinud keha lõpuks voodi[se - ei peaks olema]sse. See ei ole enam normaalne, kui inimene nii palju magam[d - peaks olema]a tahab. Vitamiine ja PÄIKEST!!!

[Keeletoimetajast Katsist on kasu - märkab kohe, kui ma siin üle jala midagi tahan visata. Enesekontrolli nimel lisan, Kats, et vigu on siinses tekstist suisa kolm. Olen need õpieesmärgil ka alles jätnud:) - Andri]

Äh, ma unustasin ju kõige tähtsama - Moooniikaaal on sünnipäev! Selles east vist ei ole ilus enam numbritest rääkida jah? :) Ja kas täna mitte ka Helle-Mai sünnipäev ei ole... Või oli see eile... Oh, vana pea - vana pea...

Uudiseid showbusiness'ist. Nimelt on X-files'i lõpetanud Gillian Anderson asunud taas teatrilavale: tema viimane West Endi roll jääb eelmisesse teatrihooaega, mil Londonis Comedy Theatre's tuli lavale "What The Night Is For". Nüüd tuleb ta Royal Court Theatre's lavale Rebecca Gillmani etenduses "The Sweetest Thing In Baseball". Ehkki piletimüük algab juba sel pühapäeval, jõutakse esietenduseni 31. märtsil. Nii et - West Endi, mis seal muud!

Ja veel. New York Timesi ajakirjanik Neil Strauss avaldab tänases numbris tõsiasja, et USA reklaami- ja turundusrohkes ühiskonnas ning internetikontaktide rohkuses (online-raadiod, muusikafailid jne) on mõistlik singli- ja albumimüügi edu nimel loobuda nn radio-launch'idest. Selgub, et televisioon on taas muutunud-muutumas võimsamaks kui eales varem. Nutikad pr-tädid ja -onud (nt Warneri "TV pitcher" Lori Feldman, nimetab Strauss) on asunud stuudiouksi kulutama ja telefonitoru näppima lootuses, et artistid ikka võimalikult paljudes teleshow'des ja saadetes üles astuda saaksid. Parimal juhul kirjutatakse uusartistid ka ülipopulaarsetesse teleseriaalidesse, millega on miljonite televaatajate südamed hetkega võidetud (nt kirjutas David E. Kelly üpris tundmatu Josh Grobani "Ally McBeal"i sisse ... Ja nüüd rockib noormees Billboardis täiega). Põhjust selleks kõiges nähaksegi tõsiasjas, et raadiokuulatavus on internetiajastul vähenemas, ent internet oma struktuurituselt ja tarbimisharjumuse kaootilisuses pole suunatud otsekontaktideks (veel?) võimeline. Üpris tõnäoline on, et ega multitasandilise kommunikatsiooni puhul see jääbki võimatuks - pole võimalik enam eristada kommunikaatorit retsipiendist, saatjat saajast. Internet saab seni olla vaid supporting-medium, ent põhitöö tuleb ära teha siiski muid meediume kasutades. Televisioon, see on midagi jäävat, heh!? (Siinkohal meenub sooja ja külma meediumi teooria - sestap ka arusaadav, miks professionaalsel telel konkurentmeediumide ees eelised on). Nii on turundusajastus USAs ajaloos tagasi minema hakatud - ka Fleetwood Mac, Rod Stewart ja Eagles alustasid omal ajal meediakampaaniatega peaasjalikult televisioonis - siis veel uues, arenevas ja lummavas meediumis. Eesti paralleel? Palun väga, meie senised vanema generatsiooni artistid võlgnevad tuntuse suuresti üksnes telemeediumile. Ja siinkohal ei räägi ma üksnes Eesti Televisioonist, kuhu aegade eest Anne Veskid, Jaak Joalad, Ivo Linnad ja Vello Orumetsad kokku kutsuti ja rahva hulka paisati, vaid siiski Kesktelevisioonis, tänu millele need samad veskid-linnad-joalad massiauditooriumi ette Nõukogude Liidu avarustesse lennutati. Ja kirgiisid, usbekid ja aserid kaifisid. Massiauditooriumis ja üheaegses tunnetuslikus kogemuses ("nägid eile või!?") peitub jõud.

Ajakirjanduse ja ajakirjanike kallal võib ikka võtta, see pole ju keelatud. On ju selge, et nii pea, kui mõni negatiivsema alatooniga lugu on ilmunud, võib ajakirjaniku ette võtta ja süüdistada teda seitsmes surmapatus, kasutades oma leksikas lenneldes Olulisi Sõnu. Nagu "eetika". See on väga hea sõna ja paneb teisi end kehvana tundma. Ja "professionaalsus". See on ka oluline sõna, sest see riivab motivatsiooni. Jne, jne. Eks kõigile meeldi Olulisi ja Suuri Sõnu oma lauseis kasutada. Eks kõigile meeldi tähtsam olla. Need on vaid minu mõtted ja ei ole millestki ajendatud või millegagi seondatavad. Et oleks selge. Järgnevalt kolm linki, millel ei ole eelneva mõtteavaldusega pistmist: PM, EPL, EE.

"We try to take it slow
But we're still losin control
And we try to make it work
But it still isn't the worst
And I'm crazy
For tryin' to be your lady
I think I'm goin crazy"

Miks see küll nii läeb...?

Kerli on vahva. Eriti tema süüdimatu selgitus sellest, kuis Tallinn-Tartu maanteel masendustujus kirjutatud laulust "Not Beautiful Inside" Tallinn-Tartu maanteel ühtäkki eitus kadus. Nüüd proovivad nad team'iga jaksu kohalikul lauluvõistlusel, et "mitte jumala pärast võita" ja rahulikult siis plaati edasi meisterdada...

Meeldetuletus kunagistele ja praegustele ajakirjanikele: ootame 1. veebruariks 2004 teie ELULUGISID. Tänavu möödub 50 aastat ajakirjanike koolitamise algusest Tartu Ülikoolis. Sellel puhul annab ajakirjanduse ja kommunikatsiooni osakond koos ühendusega Eesti Elulood välja kogumiku ajakirjanike elulugudest. Iga kirjutaja võib valida oma viisi ja vaatepunkti, jutustamaks oma saatusest ja selle kujundajatest. Sobiv pikkus on kuni 90 000 tähemärki (20-25 lk).

Sel neljapäeval tähistatakse Tartus Emajõe ja Anne kanali vahel tuleskulptuuriga ahviaasta algust. Heh, seda on vähemalt tore ette kujutada, arvestades aastate tagust hüpersuper-ilutulestikku Taaralinnas, mis millegipärast ei käivitunud või siis tuulega lihtsalt Luunjasse triivis. Aga - ega ma ei parasta. Tehnika on tänapäeval kindlasti moodsam, et üht ahvi korralikult põlema panna. Või on see äkki see kole must lammas, kes ära põletatakse? Võiks küll, sest nii palju, kui ma inimestega vestelnud olen, on tõdetud, et mööduv oli tõesti jube...
Ja Tartusse jälle ei jõudnud. Vastik mõeldagi. Aga - ma pole siiski oma plaane maha matnud:)

Viking Lotto miljonär tuli võidule järgi
Täna pärastlõunal kell 16.00 saabusid Eesti Lotosse lotovõitu vormistama hiljutise Viking Lotto jackpoti võitjad. Eestisse möödunud kolmapäeval saabud ajaloo suurimale 5 009 499 kroonisele lotovõidule tulid järgi neljakümnendates aastates Tallinnas Nõmmel elavad mees ja naine, keda kodus ootavad alaealised poeg ja tütar. Kõrgharidusega pereisa sõnul saavad nad maksta lotovõidust tagasi praeguse korterilaenu, samas kinnitasid õnnelikud vanemad, et lastele nad vähemasti lähiajal lotovõidust rääkida ei taha.

Jarmo siin kukkus sõimama, et heh, kuna nad siis lastele kavatsevad rääkida. Et kas need ei saa siis aru, kui ema hullult shoppama hakkab:) Ma ainult loodan, et nad tülli ei lähe omavahel - ega siis ju raha ei tee kedagi õnnelikuks (te juba teate, millise häälega ma seda viimast väidet esitasin:))

Heeh - olen Carmen, seitseteist, ilus paar võiks saada meist! Uno jukebox on tõsiselt koomiline leiutis - ma ei saa aru, mis muusikavalik sinna sattunud on...

Elis leiutas uue sõna - vigurvändagängster. Peaks asutama eraldi bloogi just keeleuuenduste tarbeks, kaua sa päevaraamatut ikka siin endale pead... Tegelikult mulle see just meeldibki. Kui vajalikud reformid mööda saavad, käivitan niikuinii teise bloogi, et meedia- ja autoriõiguse, aga ka meelelahutusega seonduv üles võtta. Koos kommentaariumiga loomulikult. Sest tundub, et sedasorti diskussioon on Eesti ajakirjandusest ning internetipõhisest väitlussfäärist puudu. Teine sõna, meenub siinkohal Piretilt, kellega eile pisirõdul suitsu pahvisime. Litsakpintslased. Nende terminoloogilise seletuse kallal tuleb pisut veel vaeva näha. Aga nad on olemas, ma tunnetan seda:)

Juhussussuu, on taas reede! See lihtsalt rõõmustab mind alati ja tõstab tuju taevani. Ja Kats on tabanud suurepäraselt ära seesuguste päevade meeleolu: Nena & Kim Wilde'i "Anyplace, Anywhere, Anytime" kihutab tuju nädalavahetuseseks.

Nii armas. Ehk et nii kurb. Isegi Broadway muusikalibisnis võib mõnikord ekslikuks ja kahjutoovaks osutuda...

'Taboo,' the Boy George Musical, to Close

By MICHAEL KUCHWARA
The Associated Press

NEW YORK - "Taboo," the Boy George musical brought to Broadway by Rosie O'Donnell, will close Feb. 8, losing all of its well-known producer's $10 million investment.

The show, which opened Nov. 13 to largely negative reviews and publicity, has struggled since then to reach its weekly break-even point, reportedly more than $400,000. Last week, according to the League of American Theatres and Producers, it grossed $281,333, filling only half the seats at the Plymouth Theatre.

"`Taboo' was by far the most fulfilling experience of my career," O'Donnell said Tuesday in a statement. "Many lessons were learned, and so it goes. For this experience, I am profoundly grateful and have no regrets."

The cast was told of the closing before the Tuesday evening performance, said John Barlow, a spokesman for the show.

When "Taboo" closes Feb. 8, it will have played 16 previews and 100 performances.

O'Donnell put up all the money for "Taboo" herself.

"I always think: Go big or go home," O'Donnell said during a September new conference to promote the show. "Taboo," the producer said, was "a legitimate, knock-'em-down, leave-'em-screaming, worth-$100-a-seat Broadway show" and predicted it would win the Tony Award for best musical.

O'Donnell was a hands-on producer for the musical, which has a mostly original score by Boy George. It tells the story of the 1980s English pop star, played by Euan Morton, as well as that of performance artist Leigh Bowery, portrayed by Boy George himself.

During the musical's turbulent preview period, O'Donnell brought in Jeff Calhoun as a "choreographic consultant" to help director Christopher Renshaw. The producer also reportedly battled with Raul Esparza, one of the performers in the show. He reportedly walked out of a rehearsal, but later returned.

O'Donnell originally had seen the musical in London where it had a 15-month run, and she decided to bring it to New York.

"If I can make this happen (on Broadway) it would be unreal," the producer said last September, recalling her decision. "The score was brilliant. All I felt that was needed was ... some of the real story of what happened to these people being more accurately reflected."

She then commissioned playwright Charles Busch, author of "The Tale of the Allergist's Wife," to write a new book.

Oo, minu tänasest unenäeost, niisiis. Oli ootamatul kombel meie supermodelliga esimese ringi sugulussidemeis. Mingil kummalisel moel selgus, et tegu on meie õega. Tegelikult pool&otild;ega, isa tütrega teisest abielust. Freaky! Aga olgu, nii me siis tähistasime jõule koos. Tõenäoliselt pidi see Soomes toimuma, aga kindel ei või olla. Igatahes otsustasime mingil hetkel looduskaunis kohas (ma arvan vähemalt, et selline see paik oli) basseini ujuma minna. Loomulikult lõpetasin mina kümblus-supluse snorgeldamisega basseini põhjas, kunstlikult tekitatud õhutussüsteeme ja Punasest merest tuttavaid imekalasid kaedes. Ja kõik huumordasid üksnes teemal, et oo! kas võib supermodelli katsuda, et ta ei pidavat päris olema. Jesus! Kreisi oli ka see, et vanusevaheks selgus meil kaheksa-üheksa aastat ning mina olin tõen&aouml;eliselt juba kusagil 30ndates. Ei tea, kas see oli nüüd tulevikunägemus või? Igatahes istusin hommikul silmi avades pisut voodiserval ja mõlgutasin, et mis see siis nüüd oli. Hmm...

See karge hommikune valgus, mida magajad ei näe, ei ole lihtsalt päeva algus, vaid ta sulle ulatab käe. See oli ammu. Siis veel, kui Folkmill maarahvast hullutas. Nüüdseks on juba teised tuuled, teised noodid, teised meeled... Põhimõtteliselt tuleks tegeleda esimese töötunni jooksul une silmast saamisega. Miks sellega alati nii palju vett ja vilet - vaeva - peab nägema?

Heeh, kolmteistkümnes. Otsin materjali Eurovisiooni küljeks. Ja leidsin fotoarhiivist foto, mille allkiri ütleb: "Eesti eurovisioonivõistkond lahkub Tallinna reisisadamast Rootsi poole. Tundmatu FÄNN kingib ainsa piltidel n6auml;haoleva lille (roos)." Tundmatu fänn pole aga keegi muu, kui herra puuetega Eurovisioon ise :) Siis ei teatud sest tegelasest veel (õnneks?) midagi...

Tõka-tõka-tõka, tõk-tõk-tõk, kostuvad üle toimetuse vilkad klahviklõbinad - on tavapärane usin töö-esmaspäev. Väljas lumelörtsitab ja tuiskab vaheldumisi ja nii ei saagi aru, kas siis nüüd on külm või läheb jälle soojaks... No, ei saa aru. Tegelikult pole täna mitte üks niisama esmaspäev, vaid KONNA SÜNNIPÄEV!!! Jippii-ajee!!! Ei saa üle ega über X-files'i tõigast, et 25 aastat tagasi ühed hullud õed sündisid ja "vihkame!" lausega inimesi mõrvasid. Tegelikult pole see üldse Konnaga seotud, aga see lihtsalt meenus mulle. Ühest ammusest armsast ajast. Konnake, kui sa siia juhtud, siis kallistused sulle!

MUSI

"Musi tuli põse peale,
õrn ja veidi matsuv,
armastav ja rõõmsameelne,
põselohku katsuv.

Istus põselohus kuni
püsis naeratus.
Kuni ükskord naer sai otsa,
saabus isekus.

Musi isekust ei tahtnud,
pakkis pagasi.
Astus nukralt naeratades
Musimaale tagasi."

Tean-tean... Aitähh kolleeg Katsile selle aastalõpu luuletuse eest. Et täna on juba aasta üheksas päev - ja, mis peamine, taas reede -, siis soovitan teile Barry White'i. Alustage kasvõi lauluga "You Are The First, The Last". Piduuuuuuuuuuuuu...

Pipi otsib spunki. Henrik otsib liidi. Ja siis - kujutage ette, kui me saame asutada tasulise liidiabi. Helistad sinna, 2.50 kõneminuti hinnaks, ning annad oma nimisõnad malbele näitsikule, nimetad väljaande suunitluse... Ja ongi olemas. Sealt edasi võib muidugi igasugusi netigeneraatoreid moodustada, nii et laiem teenus oleks (küll kaugemas tulevikus) juba e-liidi abi. Sinna võivad helistada ka eliiti kuuluvad inimesed ja kultuuritegelased - ühed kuulavad ja teised kurdavad. Malbe näitsik üksnes vahendab :)

TANEL: Te ei mõtle rahvast.
Teid huvitab vaid oma rahakott.
Te irvitavad tegelikkuse üle
Eesti on teile poohhui
Naahui, fuck off!
Kuhu jääb suitsupääsuke? Kas sellest kirjutaski Juhan Liiv?
Te müüsite Eesti maha. Just teie siin, te vastutate.
Te tegite valikuid, mis olid valed. Teie ei ole meie!
te olete poole valinud, teispool rahva rada. Millest
selline ülbus? Kas te olete kinni makstud? Miks te
ei anna aru, keda teenite? Olgu te neetud.
Te ei saa aru, kellest me räägime?
Me võime ka täpsemad olla. Palun.
Teie Reformierakonna libedad paksmaod, rõlged priiskajad!
Teie Res Publica ülbed nolgid, aferistidest valetajad!
Teie Rahvaliidu rasvunud kolhoosnikud, võdisevad metsavargad!
Teie Keskerakonna salalikud natsid, impotentsed tuulenuusutajad!
Teie Mõõdukate vormitud limukad, abitud jobukakud!
Teie Isamaaliidu nõdrameelsed metsavahid, maskeeritud kommunistid!

Ei, see pole väljavõte mingisugusest marurahvuslikust jututoast, kuhu aeg-ajalt sisse login ning siis laamendades riiki ja võimu kirun. Tegu on Eesti Draamateatri uue etendusega, Tiit Ojasoo ja Lavakunstikooli tudengite eriprojektiga "Asjade seis". Teatri esindaja kirjutab veel: "Ettevaatust nõrganärvilised, sest teatritükk kuulub määratlusse 'publiku solvamine ühes osas'! See on sissevaade eestlase hingeellu, mis kasutab ja eirab kõiki hea teatri tavasid." Üpris põnev. Hommikust!

A-Team on kämp! Miami Vice ka. Heeh. Leidsin muheda muusikakanali uno.ee koduleheküljelt - "Telesarjade tunnuslood..." Eeveeteevee ja kõik muud ammused telekanali-ajad tulid meelde.

"Hügieenilis-esteetilistel põhjustel on hea, kui porisel perioodil kasutatakse vahetusjalatseid." Kooliaeg tuli meelde. Tere hommikust. Teate, see "Tunnid" on ikka üks väga segane film. Hea, kahtlemata. Aga piisavalt komplitseeritud (sophisticated, on ingliskeelne täpne termin selle tarvis) stsenaariumiga, mis nõuab pingsat jälgimist ja seostamist-seostamist-seostamist. Mitte vahepeal suitsu tegemist ja siis veini lonksamist. Oi, head näitlejad on vähemalt.

Selline lugu siis saabunud Videviku toimetuselt...
Naabripoisi kiituseks
Noorus on ilus aeg, noorus ei tule iial tagasi, seda teame meie kõik omast käest. Olid ju meil elus ajad, kus meri oli põlvini, omaenese tarkus tõusis taevasse ning vastalist ei olnud sellel mitte. Ei olnud sellestki lugu, kui vanem rahvas mõnes asjas vastu vaidlema ja oma raugatarkusele toetuma kippus. Aeg läks ja kärpis ka suure tarkuse tiivad. Ühel päeval tuli mõistmine, kui hirmus vähe sa, hing, ikkagi tead. Aga eks see mõistmine ole ka vanaduse märk. Nüüdsel ajal käivad kõik asjad teisiti. Noori on meil Eestimaal hirmus vähe, suur hulk neistki ära laia ilma lennanud. Neil vähestel, kes alles jäänud, ei ole, ei saagi olla aega elutarkust koguda. Nemad peavad elu peremeesteks hakkama ning Eesti asja ajama.
Tänu taevaisale, et noored äraostmatud, respublikaanid nimelt, on asjast õigesti aru saanud. Peaminister vähemasti. Tema võttis enesele nüüd uue nõuniku, Andreas Kaju, kes hakkab sotsiaalvaldkonna asju õigeks ajama. Igati tore ja kiiduväärt valik. Noormees juba 23-aastane, Viimsi keskkool lõpetatud, peaministriga ühe katuse all elatud, mõne teisegi õppeasutuse uksi kulutatud, viimane aeg Eesti üht olulisemat eluvaldkonda kujundama hakata. Ah et ei tea, kas ikka oskab. No mis seal osata, mõnda vanainimest on poiss ju kindlasti tänaval tudisemas näinud, pensioniküsimus on klaar, on ehk mõni titeootel noorikki ette sattunud…
Ja narkomaaniaprobleemidega on noormees kindlasti kokku puutunud - kes siis tänapäeva noortest ei oleks, iga normaalne noor inimene on nuusutanud, suitsetanud või midagi mekkinud. Ainult äpud ei ole, aga või meil äpudest asja. Nõnda et soovime noorele peaministri sisenõunikule palju õnne ja palju pappi, küll muu tuleb iseenesest. Ja lootkem, et Miisu Stenbocki pissitamise kõrvalt ka muuks ilusaks aega jääb! [autor]

10.20...10.20 - uus ilmakodanik on maailmavalgust näinud!!! 6. jaanuari kaljukitsetirtsu puhul noortele vanematele õnne!!! Oh, kohe kivi langes südamelt ja Päike tuli peas välja... :) Muidugi, kui nüüd natukene ajas edasi mõelda, siis... Kui tirts saab 25, siis hakkab mul (meil!) juba poolsada täituma...oioioioi.
Täna varahommikul helises telefon. Kell näitas neljandat tundi. Helistaja, väikese printsi sõber rebane kutsus alumistele korrustele shampust jooma. Hommikul arvasin, et see oli uni. Aga - tuleb välja, et kutsuski... Ma olen pahv. Hmm...

Päeva meeleolu? Smilers. Ainult unustamiseks. Ei tea isegi, miks. Aga see on lihtsalt eluheade sõnadega laul. Nädalavahetuse tormid on nüüdseks möödas ning taas on alanud üks tööaasta... Oh ja Ah. Matkal. Vist.

Head uut aastat. Siiralt. Sest ma olen veendunud, et alanu tuleb määratult parem kui varalahkunud kaks tuhat kolm. Üritasin end küll sisse logida ka 25 külmakraadiga (väljas, loomulikult!) Himose mökkist, ent siis arvas võrk paremaks mitte reageerida. Ehk oligi külmas asi? Igal juhul tahan teavitada, et olen võtnud uue aasta motoks "sportlikult, ent ekstreemselt". Vott! Esimene ja teine jaanuar seda ka näitasid. Kes oleks võinud arvata, et ma 31. detsembril slaalomsuusatamise selgeks õpin. Mina - ja suuskadel mäenõlvast alla tuhisemas... What a sight! :) Aga edasi... Esimesel jaanuaril sain hirmust üle ja ronisime õega lumelaudadele. Us-ku-ma-tu. Ma olen hämmingus, et mul ilmnevad (jätkuvalt) lihasvalud kohtades, kust ma endal lihaseid pole eales otsidagi osanud. Hmm... Igatahes tuleb tänusõnad öelda loodusliku polstri saanud kehaosale, mis suuremad paugud ja selililendamised pidurdas. Selgroog ja pea pole õnneks põhihädalised. Aga see oli me-ga. Tõesõna. Te muidugi võinuks seda näha, kuis ma nagu lehm libedal jääl üritasin esmalt, jalust seotult, liftiga üleüldse mäkke saada... Vaene liftipoiss pidi vist naerust püksi tegema, enne, kui ta mind liftini abistas... Oeh... Aga - lõpp hea, kõik hea, sest viimaks suutsin ma mäest laskudes vaid ühe korra kukkuda. Heh. Suusatamine oli selle kõrval tõepoolest "koogitükk" :) Ja eile? Eile oli vaja Serena (jubedat, tegelikult, sest oli külm ja suurrahvast tulvil) veepargis ekstreem-veetoru laskumist teha. Tagasihoidlik 45 km/h rauas - ja ih-ih-ih-kah-kah al-lah-lah-poh-leh... Emps ütles selle kohta tabavalt - väljusin torust nagu shampusepudeli kork. Aga asi tasus vaeva. Taas üks tagasihoidlik eneseületamine. Juba see on ekstreemne, et ma spordist räägin... Mainimata selle tegemist. Nüüd aga ootan kannatamatult uut võimalust mäkke jõuda... Üritasin nääriööl ka läinud aasta elamusi-kogemusi üles lugeda... Meenus ATV safari pimeöises kõrbes (mega!), snorgeldamise selgeks saamine (mega!), kaamelisõit (mitte nii mega), ujumine lumesajuses basseinis (mega!)... Ma arvan, et see ongi oluline - meenutada aastaist just neid hetki ja aegu, mille kohta saad ehk vastu rindugi tagudes öelda - I did it! Tjah, see ei pruugigi kellelegi teisele midagi tähendada (igaüks võib ju öelda, et phäh, mis see siis ära ei ole...), aga see pole oluline - see on igaühele isiklik tunne: ma olen end ületanud või vähemalt: ma olen seda proovinud... Head uut aastat ja meeletuid-metsikuid kogemusi, tõsiselt.