Naljakas, et ongi Anneli viimane tund sel kontinendil - peagi vurab ta lihtsalt kaugele-kaugele ära. Rääkisime siin ennist pisut (tema kusagil kohvita internetikohvikus keset Londonit) ja leidsime, et Tartut või Tallinnat Kesk-Brasiilia avarusis asuva enam kui 10 miljoni elanikuga Goianaga võrreldes on London lihtsalt üks suur linn siinsamas nurga taga. Ja miks, oo miks ei ole me rohkem siinsamas-nurga-taga käinud? Ah? Noh, okei, lähen sinna juba viie päeva pärast, aga siis on interkontinentaalne lend lihtsalt uttu tõmmanud :) Nüüd ma siis lähen äsja saabunud palka kulutama :)

Lugu sellest, kuidas lapsepõlve õnn ja rõõm sai 21. sajandil luupainajalikuks ettevõtmiseks, millega emad oma lapsi hirmutavad. Väljavõte Salvo-kelgu kasutusjuhendist.

Kelgutamise / suusatamise ajal arvesta alati ohutusnõuetega: Kanna alati kiivrit, kaitsmeid ja kindaid. Mäel ei tohi olla puid ega muid takistusi. Mägi ei tohiks lõppeda tänavaga ega ületada tänavat. Väldi väga suuri mägesid. Arvesta, et suur kiirus muudab kelgu / suusad rasketijuhitavaks. Hoia jalad ja käed neile mõeldud kohtades. Kontrolli, et kelgu nöör oleks kelgutamise ajal kelgu peal, ega lohiseks väljaspool. Kelgutades / suusatades väldi pikki salle ja muid selliseid rõivaid, mis võivad tekitada lämbumisohtu. Enne ladustamist puhasta kelk / suusad jääst ja lumest Alla 3-aastastele lastele ei soovitata. Alla 6-aastased lapsed ei tohi kelgutada / suusatada ilma täiskasvanu järelvalveta. Alla 8-aastastel lastel tuleb harjutada kelgu juhtimist / suusatamist, Vanemad peavad vastutama laste mängude ohutuse eest ja täitma ohutusnõudeid.

Pealegi on mul täna nimepäev :)

Suusalumi, suusalumi, sadas õhtust hommikuni.... Tegelikult on kõrvus teised rütmid. Näiteks need, mis läbi tiheda lumesaju vanalinna poole tungides kaubamaja juures kõrvu paitavad - Frank Sinatra "Stranger in the night" või "L.A. is my lady"... Tõsiromantiline. Okei, viimaste päevade hea-on-elus-ja-olemas-olla hakkab vist ajju jõudma, aga ma lihtsalt olengi õnnelik. Kõige pärast. Ma olen vist talve ja seda üdini paksu lumekuhja armunud. :) Nii panengi peale Bridget Jonesi teise filmi sound-track'i ja kuulan Rufus Wainwrighti ja Dido "I Eat Dinner (When The Hunger's Gone)". Mega...

Nii-nii, Eestit on tabanud (heidy)burgaa - ehkki ma väljusin lumisest ja eilsest esimeseadvendisest Tartust juba kell seitse (!) hommikul, jõudsin Tallinnasse alles üle kolme tunni hiljem: põhjuseks meeletud lumesaju-ummikud Tartu maanteel linna piiril. On ju hea sõita 10 minuti jooksul 100 meetrit, ah? Jesver. Aga bussirahvas kukkus kohe sõbrunema, sest mured olid kõigil samad - koosolekud, väljuvad laevad, lennukid... Ihihi. Ja nüüd sumasin toimetusse. Niisiis, kallid kauased kaaskannatajad - täna on see päev, mil ma laupäevase kooliballi pildid üles riputan. Aga noh, privaatsuse huvides ei hakka ma linki siinkohal veel välja ütlema: kes tahab neid näha, saatku mulle e-kiri. Ball iseenesest oli võimas... Tõesti, ehkki algul kartsin, et selline nö ajaloos sorkimine ja kunagiste õpetajate-õpilaste nägemine teps mitte hea pole, siis pidin tunnistama, et olin eksinud. Jah, muidugi on head ja armsad inimesed sinuga eluteele kaasa jalutanud, ent ikkagi on mõnikord hea mõelda, kust ma siis nüüd ikkagi tulen. Eriti tuli selline tunne peale siis, kui vanasse majja jõudsime ja seal tiiru tegime: moedemm, Pisuhänd, nõukaaegsed rivistused, autahvel, muusikaklass... Lahe!

Ma olen tagasi. Ja isegi elus. Siinkohal peaks ma küll karjuma, mis eile Brüsseli lennujaamas toimus, aga ma olen seks liiga väsinud. Võeh. Igatahes ütlen tänusõnad Kristole, kelle ennastsalgava töö tulemusel ei pidanud ma jääma büroohooneid täis pikitud hiigellinna võlusid veel üheks päevaks nautima. Noh, nii pea, kui Finnair mind jõhkra SASi hoole alt (okei, nõu ohvenss, tegelikult polnud süüdi SAS, vaid Lissaboni nõme reisiagent, kes mu reisi lihtsalt tühistas, nii et SAS-piiga õlgu kehitas ja mulle ust näitas) enda tiiva varju oli võtnud, hakkasin ma kohe kahjatsema, et võinuks ikkagi ju veel sinna jääda - et mis seal siis viga oli, päris tore ja armas linn, kui ma kolmanda päeva hommikuks isegi enam-vähem omal jalal orienteeruma õppisin. Võeh-võeh-võeh. Igatahes oli eilne ilm lihtsalt jumalik, et kuninglikus pargis pärast europarlamendis passimist ja tähtsa briifingunäo tegemist pisut õhku nuhkida ja ennast unustavalt vehkivaid tervisesportlasi tülpinult seirata. Lahe. Ja ma pean jätma meelde toreda nime: Karvane kanaarilind. Sellenimeline publi oli lihtsalt eestlaste litsitelgi juures. Hmm, mis tänav see küll oli... Ferdinad... Kurat... Archimede hoopis. :) Ja Konn läks jälle väljamaale. Ai-ai-ai.

A-p-p-i. Annika on üks jonnipunn. Ib-saddam-jonnipunn. Aukalt. :)

Dnepropetrovsk. Kiiev. Amsterdam. Brüssel. Konjak. Suits. ANDRI kriipsoga otsaees. [Tegelikult oli eelnev tekst muidugi Annika kirjutatud - ta ise küll väidab, et tema düsgraafia põhjuseks on Kristo arvuti üle valamine viinaga, aga tegelikult ta ei tea midagi: see pidavat olema hoopis Baileys. Ihihi. :) A tegolt on hästi armas.] Angela jätkab: Siiri-tädi on juba tagasi.

Kristo kommentaar: vein, konjk, vein, veelkord vein... viis tundi pärast Andri suurejoonelist maandumist Brüsseli natsionaalses lennuplatsil on oli kord kontrolli alt väljumas...Aanushka on pidur...damatu ja ülejäänud on lihtsalt liiga palju maksuvaba alkoholi tarbinud.

Niisiis, Brüsselis. Ma ei hakka rääkima siinkohal oma unisusest tänu tänasele varahommikule, rõvedatest vene lastest, kes lennujaamas vaid röökisid, ja sellest, et lollakad taanlased enam üldse burgerinössi lennuki peal ei paku... Aga kohal ma olen ja nüüd selle linnaga siis tutvuma. Ja sööma. Heh, loodame, et siis ikka koduvabariigi kulul :)

George Malvius: "No hard feelings!" Äsja Terevisioonist kostuv Rendi-jutt, niisiis, jõudis jutujärjega taas härra lavastaja ja endiste produtsentide suheteni. Heh, ma peaks hakkama hommikuseks telemonitoorijaks. Et noh, kui te ei viitsi keerata telekat käima, siis loete minu kodukat... Või midagi. :)

"Korstnast paremal olid karukese tähed, vasakul siili omad," räägib jutustaja. "Segane!" ...
Kui hobune heidab magama, mõtles siilike, kas ta lämbub udus. ... "Aah, isegi käpad ei paista ...," sosistas siilike salamisi.
See oli tänahommikune emotsioon, kui kell 6.35 televiisori surisema panin. Ja uudishimulik öökull meenutab mulle paratamatult Smaugi. Jesver, mida ma siin kontoris küll nii vara teen? Aa, õigus! Mõned lood on vaja kirjutada, et siis vut-vut! lennukile jõuda ja Brüsselis maanduda. Väkk. Pisut liiga palju on seda kõike vist. Hmm. Aga eilne Maarja-küla kontsert - ju-ma-lik. Emotsioon oli siiras ja aus. Ja hingele hea. :)

Oh, lahe! Väljas on lai lumesadu... Tõsine talv juba kolmandat päeva. See teeb tuju heaks. Tõesti. Isegi hoolimata sellest, et oma akent ei saa ma kunagi terveks. Puhugu siis, raisk! Mina olen kangem.

Minu tänane lemmikuudis. Vaieldamatult. Tunnen, et kuulun selle protsendihunniku hulka. :)

Üle 60 protsendi kasutajatest on arvuti peale karjunud

Saksa sotsioloogi Marleen Brinksi uuring näitab, et üle 60 protsendi inimestest on oma arvutit löönud või selle peale karjunud, vahendab The Register.
Brinks küsitles 240 inimest, ning leidis, et 62 protsenti kasutajatest on arvuti peale karjunud, 31 protsenti on hiirt vihahoos loopinud ning 1,5 protsenti tunnistas, et on meelega monitori või arvuti laua pealt maha lükanud.
Eriti kergesti kipub moodne tehnoloogia viga saama siis, kui selle kasutajatel on mõni tähtis töötähtaeg lähenemas.

"Et sulab alati esimene lumi, alati..." Ärge minu otsa vaadake, Estin teab, et nii läheb. Täna nimelt sadas siis tallinnlaste esimene lumi maha. Brrr - ja aknaparandajat-meest pole ikka veel kusagilt võtta. Mida kuradit need aknaparandajad passivad seal oma kontoritesoojuses, tulgu ja teenigu raha. Urr.

Ja Brisbane'is on 35 kraadi sooja! Kurat! :)

Ma armastan oma elu. Selline lühitõdemus siis sedapuhku. Tõuke selleks andis tegelikult nädalavahetusel lõpuks ometi ära nähtud jõle "Naistevahetus", mis portreteeris üpris debiilselt pseudoprobleeme, millega tunniajast show'd täideti. Hakkas tõesti "kahju" neist elunäitlejatest, kes arvasid, et oo, elavdame oma argielu ja läheme riäälitishõusse, mis meid siis kuulsaks teeb. Ja nüüd laiutavad käsi, vibutavad sõrmedega, käivad politseis ja esinevad telesaadetes, tõestamaks, et nad on jõle normaalsed kõik tegelikult. Lihtsalt oksele ajab, kui rumalad on eestlased. Okei, mitte eestlased, vaid suvalised meediakauged inimesed. Tjah, selliseid asju õpitakse, nõustun. Aga siis viidagu juba algkoolides sisse kohustuslik meediaõpe, mis annab juba maast madalast noortele aimu, mida meedia su eluga teha võib. See ei ole mingi ülbe nending, et oo, meedia on kunn, vaid et meedia võimendab protsesse ja detaile, millele algul tähelepanu pööratagi ei osata. Kurb, ent tõsi. Ja see ei ole midagi uut ja enneolematut - justkui oleks meedia alles sel sügisel koos tõsielusarjade tõusulainega nii "julmaks" muutunud. Rumalus ajab tõepoolest vihale. Mitte osalusrumalus, vaid tagantjärele targutamine. Nii et veel kord - oma elule, lähedastele, sõpradele, kodule, perekonnale ja tööle mõeldes saan ma täie veendumusega öelda: olen rahul ja õnnelik.

Lõppenud nädalavahetus... Heeh! Jah, ei jõudnud Pärnu metsadesse harrastusteatrite etendust vaatama (aga ma teen seda, aukalt!) ja võib-olla oli patt, et (üsna) päikeselisel pühapäeval ei võtnud me cappuccino-topse ja tükikest saia ega tõtanud Kadriorgu linde toitma, ent armas oli sellegipoolest. Ja on jätkuvalt (jäädavalt) hea, et armsad inimesed pole maailmast otsa lõppenud. :)

Shotimaa meelelahutusajakirjandusest kostub teateid 10 läbi aegade kõige halvema laulu kohta. Toon tabeli teilegi ära:

The Mars Music Hall of Shame top 10:

1. Ob-La-Di, Ob-La-Da – The Beatles (1968)
   
2. Fog on the Tyne (revisited) – Gazza and Lindisfarne (Number 2 in 1990)
   
3. I’ll Do Anything For Love (But I Won’t Do That) – Meat Loaf (Number 1 in 1993)
   
4. Diamond Lights – Glenn Hoddle and Chris Waddle (Number 12 in 1987)
   
5. We Will Rock You – 5ive feat. Queen (Number 1 in 2000)
   
6. Millennium Prayer – Cliff Richard (Number 1 in 1999)
   
7. Ice Ice Baby – Vanilla Ice (Number 1 in 1990)
   
8. Anfield Rap – John Barnes and Liverpool FC (Number 3 in 1988)
   
9. Let’s Get Ready to Rhumble – PJ and Duncan (Number 9 in 1994)
   
10. 5,6,7,8 – Steps (Number 14 in 1997)

Eileõhtune "Kole Koiott" tõi nooruse meelde. Sellise ammuläinud Tartu aja... Oh. Keeruline seletada, aga ise saan aru. Vestlesime siin äsja kolleegidega, et kas Jaan Toots ja Robert Antropov võiksid uude James Bondi filmi mängima kandideerida - egas Brosnan enam ju jõua. Nüüd võtavad teiste kandidaatide kõrval ka nemad kohad sisse. Seepeale teatas üks tarmukas (oi, mis sõna!) kolleeg, et keegi neist võiks hoopis pahalast mängida (Robert Raudhammas?), lisades, et kas me pole tähele pannud, et kõik pahalased on kas pika patsi või blondi peaga. Kõrvallauas PC-d installeeriv arvutipoiss vaatas kahtlasel ilmel ringi ja katsus süütult oma patsi, pärides, et kas teda süüdistatakse milleski. :)

Henrik näitas ühte põnevat raamatut: "The World's Stupidest Headlines". Enne seda, kui Anneli monitor õhku lendas ja sinakashallikat suitsu pahvima hakkas, jõudsin pealkirju pisut ka eesti keelde panna. Mõned jäid tõlkimatuks, sest sõnamäng kodukeeles ei toimi. :)

Mees tulistas matšeetega naabrit
Filmimine surnuaial vihastab sealseid elanikke
Taifuun tuiskas läbi surnuaia: sadu surnuid
Ärajäänud rong lõi reisijaid
Nähtamatu mees tuli peidust välja
Ilmateade kurvastab kartuleid
Mustkunsniku auot haihtus
Kaks nõukogude laeva põrkasid kokku – üks suri
Iowa surnuaiad on surmalõksud
Reisijad peavad kiirronge 10 aastat ootama
Panda paaritumine nurjub; veterinaar võtab üle
Naine suri pärast enesetapukatset
Jane Fonda noortele: kasutage rasestumise vältimiseks pead
Mees eitab enesetapu sooritamist
Mees taastub fataalsest õnnetusest
Purjus juhid maksid 1984. aastal 1000 dollarit
Eks-püüton avab kaelkirjaku maja (mõeldud Monty Pythoni tegelaskuju)
Pulli sperma läheb haamri alla
Alkoholireklaam õhutab jooma
Surnud mees jääb surnuks
Ujumisoskus võib lapsi uppumissurmast päästa
Ilma kiire lahenduseta jääb streik mõneks ajaks kestma
Suuremad kängurud hüppavad kaugemale, avastasid teadlased
Väiksemad perekonnad vajavad vähem toitu
Vandekohus vabastas lehma süüst autoõnnetuses
Advokaati väitel pole klient nii väga süüdi
Surnud golfimängija mängib oma parima raundi
Prantsuse politsei kahtlustab, et nudistidel on midagi varjata
Hoolimata õnnetusjuhtumite suurenemisest on lendamine turvalisem
Hoop munadesse põhjustas nädalapikkuse erektsiooni
Surmahirm ajab ameeriklasi enesetappudele
Iidsed laibad tõstatavad küsimusi
Pime naine saab uue neeru isalt, keda ta pole aastaid näinud

Organ festival ends in smashing climax
New housing for elderly not yet dead
Mad cow talks
Tiger Woods plays with own balls, Nike says

Nii tore oli empsilt Uus-Meremaa avarusist kirja saada. Väga harivat veel pealegi. Siinkohal väike katkend: "...Tunnen Dunedini juba nagu oma taskut. Kohalikud hääldavad Duniidin. See pidi keldi keeles tähendama Edinburghi. Eks shotlased siia pesa tegid ja omale uut Shotimaad rajama asusid. Nagu ütleb üks p53-mees Shotimaalt, et need shotlased kohe ei oska endale soojemat elupaika valida. Tegelikult pole see tõsi, sest siin on ikkagi hulga soojem kui Kesk-Euroopas. Talvel on 10 kraadi sooja ja praegu on nagu väga soe mai lõpp - kõik õitseb ja lõhnab ja sooja on 24 kraadi...." Oh, tahaks ka. Eriti selle va LOTRi võttepaiga üle vaadata. Nämma. Aga meil on siin ka ilm pisut muhedamaks keeranud - täna pistis isegi päike nina taas välja. Eelmisel nädalal linna kohal rippunud udukardinaga ei anna võrreldagi. Viimased tormilised ajad on toonud Tuuli ja Birgiti sünnipäevad (pljuone!), nagu ka Maire ja Meelise sünnipäevad... Ja veel sadade inimeste peod. Muusikali esietendusest ja esikapeost rääkimata. Hea, et eile ametlikul puhkepäeval olin.

:) ... okei, :S ... Teate, see on siiski nii raske... :)

"Kui telerit mõtled, tuleb välja kirjutada," meenub fraas eilsest "Ärapanijast". Teemaks ikka Postimees, mis muud :) Seda võib küll öelda, et eilne saade oli filigraanselt ette valmistatud. Ja seda ei kohta siinsel telemaastikul väga sageli. Vat-vat.
Ja, üllatus-üllatus, vana kooli 115. juubel tiksub ootusärevalt üha lähemale. Ehkki oleme siin isekeskis plaani võtnud, et sõidame hiiglasliku taksoga kooli juurest Vanemuisesse, tipime sohvrit ja kepsleme suminal tantsuplatsile ("ihihi, nad ei saa ju meid välja visata enam", pistis Hiie), tuleb mul tõsiselt kaaluda, kas jääda pealinna erinevate klubide avamisele või siiski sest mitte välja teha ja Tartusse põrutada. Hmm...
USA aja järgi on jäänud veel üks päev presidendivalimisteni (tegelikult juba vähem), ent ma tegin juba varahommikul CNN lahti - vana küünik ootab uudiseid, noh. Et mis siis sedapuhku juhtuma hakkab...

Oi, näe - esimene november on tulnud päikese ja selge taevaga. Tore. Kuigi ma ei saa aru, kuhu see kaunis ilm nädalavahetusel jäi. Tjah, ausalt öeldes jäid kõik mu tegemised üpris öödesse, mistap polnudki sest väga hullu. Reede tõi lauamängupõrgu Aedvilja striidil ja head sõbrad Tartust. See oli heaks lõõgastuseks, arvestades tõsiasja, et pärast salvestust tööle jõudes oli peatoimetaja oma asjad juba pakkinud. Ma ei saa mitte millestki enam aru, tahaks õhata. Tunduks lihtsam. Tegelikult saan ja see ajab harja veel enam punasemaks. Eks siis täna hakkab nägema, mis juhtuma hakkab. Sama vana laul jätkub täpselt aasta aega hiljem. Uskumatu.
Ehkki oleks tahtnud nädalavahetusel Tartusse kimada, tuli see tööde-tegemiste tõttu ära unustada - laupäeval kobisin Annega hoopis balletti "Luikede järv" vaatama. Tõsiselt chill, kui nii võiks üldse balleti osas väljenduda. Ja Rahvusooperil näikse üpris hästi minevat: suurejoonelised dekoratsioonid ja hiilgavad kostüümid (tantsutasemest loomulikult rääkimata) jätsid mulje "nagu päris". Heh, see oligi päris ju, loll mina. Ma ei ole seda zhanri vist ikka väga kaua külastanud... Perekondlik "Coppelia" külastus oligi viimane kord. Pärast seda vudisime Illari juurde, et õhtu meeleolukalt ja muusikaliselt lõpetada. Ihihii! Siinkohal jõudu Alexile, kes pühapäeval kodumaa tolmu taas jalgelt uhtus ja Shoti mägismaadele siirdus. Ja eilse õhtu veetsin kotlettide ja "Rohelise miili" seltsis. Mida muud võikski tahta.

Aga siinkohal kasutan võimalust ja reastan oma mõtted, mis seoses "Viienda elemendiga" pähe tulid. Ma mõtlen sellele alati, kui seda filmi näen, ent ei suuda endas kuidagi selgusele jõuda - mis asi on see viies element. Tuli, õhk, maa, vesi. Tjah, need on mateeria algained. Aga element, keda kehastab Milla Jovovic? Armastus? Hing? Inimene? Naine? Dialoogis väljendub see kui "armastus" - ilma selleta, tegelikult ilma vastaspooleta (teise inimeseta, Bruce Willise tegelaskujuta) see relv "kurjuse vastu" ju ei toiminuks, kui polnuks armastust kahe inimese vahel. Et "armastus on elu alus"?
Siit mõtet edasi arendades leidsin, et just see Luc Bessoni mõtteviis võiks olla lepitajaks reaalteadlaste (Suure paugu ja evolutsiooniteooria pooldajate) ning religioonikummardajate vahel. Justkui kompromissvisioon, mis määrab selle, et reaalteadlastel on õigus nelja elemendi koosmõju (mateeria) osas, ent viies on teadusele tabamatu (mõõdetamatu). Selle võivad usklikud enda Jumalaks nimetada, ent ometi on see midagi sootuks nimetatmatut. Või öelda, et see (misiganes see siis pole) on jumalikku päritolu. Sest Jumala või jumaluse mõistele on see kõige lähemal, sest keegi ei saa faktiliselt tõestada, kust hing pärit on. Jumala päritolu ka ei saa tõestada, sest algtekstid puuduvad (Piibel algab ju sissejuhatuseta, keskendudes sellele, kuidas "juba olemasolev" Jumal alustas maailma loomisega). Tunded on kasvõi näiteks psühholoogiliselt mõõdetavad (nimetatavad), aga hing ju pole...
Ega mu mõttekäik väga segane pole?