Ja tänase päeva tsitaat tuleb Banaani-Annikalt (okei, see oli tegelikult eilses SLÕhtulehes, ent et mul nii palju teha oli, ei jõudnud ma seda siis üles kribida). "Ma olen nii tüdinenud kodus istumisest, kõik nurgad on ära kraamitud. Täitsa jube, mul pole elus sellist asja olnud, et istun päev läbi kodus,» ohkab piiga, kes pärast võitu «Baari»-saates võttis aasta lõpus aja maha. «Käin mööda trenne, solaariumis, ilusalongides, šoppan. Mitte midagi ei ole teha, täiesti kodune elu,» tunnistab Annika, kes on tööst vaba elu nautinud juba kolm kuud. Täiesti kodune, indeed. Huvitav, kuidas oleks võimalik nii jabura jutuga inimesi ajakirjandusest eemale hoida?

Aga hommik tuli H ja Kr-ga taas TOP-i restoranis. Mõnus singiomlett oli imehea, ehkki esiti olime üritanud ligineda teletorni Galaxy restoranile. Aga kell 10 nad veel hommikusööki ei serveerinud ja valvelauamutt nõutas pääslas 50 krooni. Loobusime, sest ei soovinud selle summa eest pelgalt 170 meetri kõrgusel ringi vaadata. Huvitav, kas selle pääslamaksu tasuvad alati ka ringhäälingu saatekeskuse töötajad, kes oma agregaatidele ligi tahavad pääsed? Vaesed nemad.

Ja tänase päeva tsitaat tuleb Banaani-Annikalt (okei, see oli tegelikult eilses SLÕhtulehes, ent et mul nii palju teha oli, ei jõudnud ma seda siis üles kribida). "Ma olen nii tüdinenud kodus istumisest, kõik nurgad on ära kraamitud. Täitsa jube, mul pole elus sellist asja olnud, et istun päev läbi kodus,» ohkab piiga, kes pärast võitu «Baari»-saates võttis aasta lõpus aja maha. «Käin mööda trenne, solaariumis, ilusalongides, šoppan. Mitte midagi ei ole teha, täiesti kodune elu,» tunnistab Annika, kes on tööst vaba elu nautinud juba kolm kuud. Täiesti kodune, indeed. Huvitav, kuidas oleks võimalik nii jabura jutuga inimesi ajakirjandusest eemale hoida?

Aga hommik tuli H ja Kr-ga taas TOP-i restoranis. Mõnus singiomlett oli imehea, ehkki esiti olime üritanud ligineda teletorni Galaxy restoranile. Aga kell 10 nad veel hommikusööki ei serveerinud ja valvelauamutt nõutas pääslas 50 krooni. Loobusime, sest ei soovinud selle summa eest pelgalt 170 meetri kõrgusel ringi vaadata. Huvitav, kas selle pääslamaksu tasuvad alati ka ringhäälingu saatekeskuse töötajad, kes oma agregaatidele ligi tahavad pääsed? Vaesed nemad.

Ja tänase päeva tsitaat tuleb Banaani-Annikalt (okei, see oli tegelikult eilses SLÕhtulehes, ent et mul nii palju teha oli, ei jõudnud ma seda siis üles kribida). "Ma olen nii tüdinenud kodus istumisest, kõik nurgad on ära kraamitud. Täitsa jube, mul pole elus sellist asja olnud, et istun päev läbi kodus,» ohkab piiga, kes pärast võitu «Baari»-saates võttis aasta lõpus aja maha. «Käin mööda trenne, solaariumis, ilusalongides, šoppan. Mitte midagi ei ole teha, täiesti kodune elu,» tunnistab Annika, kes on tööst vaba elu nautinud juba kolm kuud. Täiesti kodune, indeed. Huvitav, kuidas oleks võimalik nii jabura jutuga inimesi ajakirjandusest eemale hoida?

Aga hommik tuli H ja Kr-ga taas TOP-i restoranis. Mõnus singiomlett oli imehea, ehkki esiti olime üritanud ligineda teletorni Galaxy restoranile. Aga kell 10 nad veel hommikusööki ei serveerinud ja valvelauamutt nõutas pääslas 50 krooni. Loobusime, sest ei soovinud selle summa eest pelgalt 170 meetri kõrgusel ringi vaadata. Huvitav, kas selle pääslamaksu tasuvad alati ka ringhäälingu saatekeskuse töötajad, kes oma agregaatidele ligi tahavad pääsed? Vaesed nemad.

Ma tegelikult ei saanud küll aru, miks Kristo autorooli-pilt siia sissekandeks läks, aga noh, olgu siis pealegi. Phäh, sellal, kui ma käisin Maci-poes hirmarmsat sülearvutit imetlemas, otsustas minu töökohal kõrguv dokumendivirn lihtsalt laiali pillutuda, tappes minu nimega tassi. Väkk. Sang lebas nukralt tooli all ja ootas päästmist. Keegi puudutada ei julgenud, sest siis oleks ma vist viharöögatanud... Noh, nii kõik arvasid, ihihi! :) Igatahes on ilm lihtsalt MEGA, mistap käisime H-ga hommikusöögil Pirital. Linnarotid kebisid maale, sõid paneeritud kalkunit ja kaifisid jääminekut. Ilus on.

Still riding a car...

Appi! Lugege seda sissekannet ühte nõmeveebi: "mulle meeldib microsoft wordi klambriga juttu rääkida. ta pilgutab silma ja vahest sügab pead ka. issand ta mõistab mind nii hästi. ta on mu parim sõber. temaga saab palju nalja."

Lihtsalt hea on. Olla. Võib-olla sellepärast, et kevad on viimaks koduõuel (räästad tilguvad ja linnud suisa röögivad heameelest). Võib-olla sellepärast, et hea Kristo oli taas kodukäijaks. Koos üpris lustakate lätlastega. Oo, te pidanuks nägema, kuidas need üpris väsinud moega peolised täna hobuste otsas tolknesid... Mitte nemad ei ratsutanud hobustega, vaid hobused ratsustasid nendega. Ihihi. Eilses tohuvabohus unus siia Meelise sünnipäevaõnnitlus üles tähendada ning meenutada, et kaheksa aastat tagasi sai lõpukirjand kirjutatud. Ma arvan, et ma ei unusta kunagi teemat "Kunsti kaudu avardub minu maailm". Jeesusmariia, mida sai üks seitsmeteistkümne aastane naga seesugusest asjast rääkida. Väkk. Noh, üheksa rääkisin küll välja, aga ridagi sellest hiljem ei mäleta... Ilusat vaikset laupäeva kõigile! Mul on majapidamine mune täis, aga S ei jõudnudki eile värvimistalgutele. Noh, eks siis sööme need kõik ise ära. Või söödame Smaug-the-cat'ile. Nüüd toidukohta arvustama!

Katsile meenus kiiks, mis tal kiiksu-sissekandes unus... Noh, minu kohta öelduna: "On the road again..." ja kerge tagant üles löömine... :) H, kes on peast praktiliselt arvuti, vaatas meie poole ja küsis: "Mis asja te seal teete, perekond Arvutid?" Oi, lõbus on see elu. Tegelikult oleme me perekond Kapid, aga jäägu see meie teada. Ihihi! Smaug on shokis. Ta on üle pika aja H-l külas ja tutvub hetkel preili Lillega, kes on eelmisest ööst liigagi palju kannatanud. Oeh. Meile meenus kolleegi kass - see, kes roosa kleidiga kassipulma tormas. Oi, see on pikk jutt!

Ui, milline somnambuul akna taga on. Hea, et Kaire õigel ajal helistas ja mulle meelde tuletas, et täna tal raamatuesitlus on. Vut-vut-vut kohale ja kihku-kähku pildistama. Lubage kõigile mu kodulehekülje külalistele esitleda aga uut päevaraamatut: http://smaugthecat.blogspot.com/. Ja jätke see aadress hästi meelde :)

Aarrgh, tere hommikust ja ilusat päeva. Seda esimest pärast valitsuse kukkumist. Heh, ma ei olegi selgeks suutnud mõelda, ons see riigi seisukohalt hea või halb... Igal juhul julgen öelda: "Hästi panid!" :) Nii, nüüd keskendugem tööle.

Tartus on lihtsalt jumalik ilm.. Muidugi tahaks öelda, et jumalik kevadilm, aga seda veel päris hästi ei paista. Noh, kui siis natuke hetkel, mil Tähtvere mäest alla jalutasin ning lume ja libedaga ülikooli kohviku suunas sammusin. Imelikkude imelik on see, et nii kiiret bussireisi Tallinnast Tartusse mul ei meenugi. Lugesin läbi paar ajalehte, tegin ühe ristsõna ja olingi Tartus. Midagi on valesti - appi, Eestimaa on kokku tõmmanud. Seda enam, et buss jõudis kohale üksnes kahe tunniga. Midagi on väga valesti. Aga nüüd - tegudele! "Vanaema 75" on tähtis üritus, aitab siin töömajakeses passimisest.

Tähtis kevad
Andres Noormets

Kevade on õitseaeg -
puhkeb põõsas, lill ja puu.
Päev on pikk ja öödesse
hädavaevu mahub kuu.

Maja taga valge kurg
konni poegadele viib.
Tädi Asta pole kurb -
kurg tõi tite tallegi.

Aga onu Uunol pole
kuremurest aimugi -
rahus valvab riigipiiri
punktis Ikla-Ainazi

Alles euroliitumine
vastab tädi palvele:
kutsub onu piirilt ära -
koju titevalvesse.

Hip-hurraa ja sniblivobski! Täna igatahes on siis kalendrikevade algus! Ja katsu sa nüüd mitte tulla. Mul luuletus ootamas ja puha... :) Ise sean sammud lõunaosariiki - vanaema 75. Mõnikord tuleb sellistel üritustel ka käia. Ei tea, kas peaks seltskonnafotograafi kaasa võtma?

No, kas saab magama või jaa! Päev otsa päikeselõõsase akna ees oma kontsepti kirjutanud, nüüd oleks vaja ikka natukene puhata ka. Urr. Enda peale urisen, see tähendab. Nii palju ei tohi tööd teha, et unustatakse esmaspäevased raadioeetrid. Mulle tuli täna alles meelde, mida need vastamata kõned esmaspäeva hommikul tähendada võisid. Piinlik. Olen madalam kui muru. Paber põlemisel muutub tuhaks. Head ööd.

• Ain Seppik: Meil ei ole väga kiired ajad praegu, sellepärast, et me pigem tunneme muret, et ei saa enam isegi opositsiooni osa täita, kuna kõik rollid on koalitsioon praegu üle võtnud.
  
• Tiit Tammsaar: Ma arvan, et poliitikud siin küll selle võõrandumise jutu eesotsas ei ole, siin on ikka meedial oma tõsine panus antud.
  Aarne Rannamäe: Oot-oot, Tiit Tammsaar, ma saan aru, et maamehena te toetate seda valitsuste vahetamist niisuguses rokirütmis, mitte niiöelda normaalses tempos?
  
• Ain Seppik: Mis puudutab Tallinna võimu, siis Tallinnas lihtsalt taastus legitiimne võim ehk Keskerakonnale anti see mandaat. Kuidas sinna jõudis Rahvaliit, see on nüüd täiesti omaette uperpall meie seadusandluses.
  
• Aarne Rannamäe: Sellest ei ole midagi härra Seppik, teie ministrid istuvad kõik praegu Toompeal akna all [vali naer] ja ka läheb elu edasi.
  
• Meelis Atonen: Härra Raudne, ärge valetage, otsesaates tähendab ärge valetage!
  
• Aarne Rannamäe: Mis müstiline elukas see sisemine elujõud on?
  
• Meelis Atonen: Ma saan aru, et härra Ain Seppik soovib küll ise vastata ülejäänud koalitsioonipartnerite eest, aga te vist veel ei ole koalitsioonis?
  Ain Seppik: Ei-ei, seda kindlasti, jah, sellesse koalitsiooni ei tahaks sattuda ka.
  
• Aarne Rannamäe: Härrased, Eesti Televisiooni pole nii palju raha, et turvamehi palgata, nii et võtame natuke hoogu maha!
  
• Meelis Atonen: Mina võin öelda, et Indrek Raudne rääkis rahandusminister, endise rahandusminister Siim Kallast suhu võttes dokumentidest, mida ta ei ole kunagi näinud.
  
• Meelis Atonen: Saage ometi aru, eesmärk ei pühenda kõiki abinõusid.
  
• Tiit Tammsaar: Püüaks niimoodi hästi populaarselt või rahvalikult seletada, võib-olla tõesti see kvoot, kurikaelte püüdmise number ministeeriumis ei olegi teab mis õudne, kuid see number hakkab elama oma elu, kui ta saadetakse maakonda, kui ta jõuab lõpuks konstaabel Kukekese kätte, kes peab konkreetselt...
  Aarne Rannamäe: Kas te olete oma erakonnas kokku leppinud, et toote näiteks kellegi Kukekese?
  Tiit Tammsaar: Ei, ei, see on ju tuntud sõber
  
• Tiit Tammsaar: Kes siis selle vastu on, loomulikult ja me oleme kõik seda meelt tuleb võidelda. Aga tuleb võidelda ausate meetoditega, demokraatlike meetoditega. Ei saa siin minna, noh, paavstimaks kui paavst ise.
  
• Meelis Atonen: Ei me ikka kutsusime tema eile ja kahjuks eile juhtus selline piinlik lugu, et mina ise helistasin Ken-Marti Vaherile, kell oli 9 läbi mõni minut, ja ütlesin, et ole hea, tule kohe meie fraktsiooni. Kahjuks ma saan aru, justiitsministril oli ilmselt mingi tähtis võitlus ministeeriumis pooleli, ta ei leidnud aega tulla.
  
• Aarne Rannamäe: Härra Tammsaar, teie olete püham kui paavst, te võtsite võõraste meeste vastutuse enda peale.
  
• Tiit Tammsaar: Räägime siis Res Publicale väga tuntud terminites, jalgpalliterminites. Ühe kollase kaardi on Ken-Marti juba saanud, nüüd on teine kollane kaart. Mis see jalgpallis tähendab, see tähendab punast.
  
• Indrek Raudne: Kui sellel nejapäeva õhtul, kui järsku Andrus Ansipi silmad avanesid Kristiina Ojulandi suhtes, et ta oli lugenud seda Kaitsepolitsei raportit...
  Meelis Atonen: Mis see asjasse puutub?
  Indrek Raudne: Las ma... Meelis, las ma lõpetan.
  
• Meelis Atonen: Ära räägi dokumendist, mida sa pole kunagi näinud ja palun, minu arust me võiksime selles saates kokku leppida, et me ei valeta. Ma olen sust 10 aastat vanem, ma ausalt ei taha mingit poisikeste jama kuulata. Lõpetame selle.
  Aarne Rannamäe: No, sügav armastus valitseb praegu koalitsioonis, seda on tõesti näha.
  
• Aarne Rannamäe: No, tõe ja õiguse huvides, härra Atonen, on ajakirjanduses ilmunud ka artikleid, kus oma ala spetsialistid on öelnud, et sellel mõõdikute süsteemil pole häda midagi, ainult selle esitamise viis oli vähe vildakas.
  Meelis Atonen: Noo, vot, see on nüüd see teema küsimus, et kas keegi ütleb, et esitamisviis oli vale – kes esitas ma küsin...
  Aarne Rannamäe: Sakala esitas [naer]
  
• Ain Seppik: Ken-Marti Vaher on siin vahend ainult
  
• Meelis Atonen: See on puhas reaktsioonipartei, käitutakse vastavalt hetkeolukorrale, see ei ole normaalne poliitika.
  Ain Seppik: No, Meelis, pada sõimab katelt siinkohal.
  
• Tiit Tammsaar: Härra Raudne, ma tean väga hästi, milliseid hüüdnimesid te panete ka Rahvaliidule, me teame väga hästi.
  Indrek Raudne: Ei pane, Rahvaliit on väga sõbralik erakond.
  
• Meelis Atonen: Sa oled ise kuulus mees juba selles mõttes, et sinu raudsed avaldused on ju Eesti ajakirjanduses kõigile tuttavad ja siis sa ütled, et oi, näe, keegi siin paneb silte ja hüüdnimesid. Noo, Indrek! Ma saan aru, et see on teie stiil – te olete võimelised teisi nii süüdistama, et väike pind paistab kuskilt, teil on endalt palk silmas ja te ei näegi. Tunnista, teil on ka probleemid. Ei ole nii, et ümberringi istuvad rokased mehed, kes on kõiges süüdi, ja kiusatakse teid, häid.
  
• Ain Seppik: Parafraseerides Meelis Atoneni, mina olen siin laua ääres vist peaaegu kõige vanem või... [vaatab otsa Tiit Tammsaarele; naer]... Või ma ei tea täpselt.
  
• Aarne Rannamäe: Ma saan aru, et te ei räägi enam ühtsest valitsusest, te räägite siin teie ja meie.
  
• Aarne Rannamäe: Lugupeetavad, te võite omavahel kakelda nii palju kui te tahate, ainult et meie tänast vaatajat, keda ma usun on televiisoriekraani ees üle paarisaja tuhande, huvitab ikkagi, mis edasi saab.

Ma lihtsalt pean teile selle lingi siia lisama, kes ise just SLÕhtulehte lugenud pole. Sama mõte lahvatas mulle endal ka eile pähe, kui "Foorumi" kordust vaatasin - huvitav, no, kuidas nad siis teineteist seal kutsuvad. Ihihi. Vaesekesed. Ma polnud kuulnudki nii palju hüüdnimesid. Huvitav, kas see on kuidagi nende vanarahva ümberütlemistega seotud või? Et hunt on hallivatimees ja nii edasi? Et kui siseringis "Õudne tuleb!" röögatad ja siis pihku itsitad, siis äkki ta ikka ei tule... Hmm, veidrad mängud neil seal. Sest andis eriti tunnistust muidugi eilne KesKus, mis jukukallelikult ja rohkedebelakilikult Õudset peedistas. Peaosades oli king, grammofon ja mänguauto. Lisan peagi ka parimad killud "Foorumist" - ega siis leht kummist pole, ent internet veel küll.
Ise olen juba teist päeva programmil "rahu, piimatoit ja lamamine" (ihihi, see toob rõõmusilmselt Reno meelde), sest mandlite mäss kurgulaes on alati üks vastik asi. Väkk. Ja palju õnne Kaile ometi!

Huvitav, millised on minu väikesed veidrused, milleta ma end ise ette ei kujutaks? [Hmm... Ma nimelt sukeldusin reit-ee-sse, et tutvuda noorinimeste ilmavaatega. Teate, see on kõik päris kentsakas. Ja mina arvasin, et kahekümne viie aastane inimene on veel noor. Ma ilmselgelt eksisin. Noh, pole midagi teha - siis tuleb sellega leppida :) Üks ponks noormees näiteks sööb igal hommikul munaputru ja kuulab veini kõrvale Frank Sinatrat. Minu arvates on juba ainuüksi munapuder väga suur veidrus.]
Aga ikkagi, minu veidrused? Ma arvan, et need avalduvad neil hilistel öötundidel, mis ikka ja jälle vedzhitöbl-striidil saabuma kipuvad. Näiteks see tõik, et peo lõppedes olen suutnud kogu oma plaadiriiuli a-la-ti põrandale kuhjata. J nimetab seda odavaks väljamüügiks, mistap saab ta kõikidele lahkujatele alati cd-plaate kaasa parseldada. Ma ise kuulen sellest muidugi alles järgmisel päeval, sest nendel hetkedel ma ise vist juba magan. Hmm, sinna need plaadid siis kõik kaovadki. :) [Praegu käivitus mul mõttelõng, mis on sarnane Doryle animafilmist "Kalapoeg Nemo". See koht, kus Dory räägib, et ta kannatab lähimälu kaotuse all; selgitab siis klounkala Marvinile, et see on tal geenides ja et sama häda on kõigil perekonnaliikmetel... Ning pärib lõpuks nii muuseas iseendalt: "Hmm, I wonder, where are they..:"]
Muusikaga on seotud mul üldse üks suur kiiks, sest eelnevalt (ikka peo käigus) olen kindlasti suutnud vallutada plaadimängija ja seda kerberoslikult kaitstes ise, ainult ise, muusikat valima hakata. Ning siis muidugi see va eestikeelsete lugude MP3-plaat, mille J kindlasti hea meelega ära tükeldaks ja Smaugile sisse söödaks. Või siis mulle. Salaja. Mõte sai praegu otsa.
Aga teie veidrused, aah?

See on sest, et tõusen va-a-ra, hästi võimlen ma ja harjutusi tee-e-n, sest et iga päev püsivalt on va-a-ja karasta-a-da end kraanivee-e-s!" Okei, tervislikkuse koha pealt ma vist pigem pisut liialdan - seda enam, et reedesest bowlingumängust on kondid nii haiged, mistap sport üldse ahvatleva meelelahutusena ei tunda :) Aga tänase päikeselise hommiku teeb helgeks teadmine, et on palgapäev. Ihihi! Nii vähe ongi õnneks vaja, heh. Tervitused kõigile pühapäeval Tartus peetud prallel viibinuile, kes eilse päeva üle elasid. Kokkuvõtlikult võib öelda, et P väga ei hellitanud: kes ikka kohale tuli, see ikka klaase kummutama-kõlistama pidi. Ohtralt. Nii et hilisem sõnum "Loodan, et te pikka viha ei pea, et sellise pralle korraldasin:)" oli omal kohal. Ui-ui! Nüüd aga - up-up! :) Oo, Illar, palju õnne sünnipäevaks!

Jesver, kui imeline ilm. Parim selleks, et hirmarmsate kallite sõpradega K ja M-iga Madmoiselle'is hommikusändvitshi pugida ja värskelt pressitud apelsinimaha rüübata. Parim, mis sellisesse päikselisse reedehommikuse üldse passida võiks. Ja pärast seda vurasin "Seiklusjuttudesse" teneriifetama. Nämma.
Käisime M-iga eile ERSO heategevuskontserdil, mis osutus tegelikult väga meeleolukaks. Ausõna. Kuigi, pean tunnistama, et kui Sibelius surnud poleks, soovinuks ta oma kätega ära kägistada ja onult noodiraamatu käest kiskuda, et ta oma süidile rohkem noote ei saaks lisada. See oli ikka hiiglama pikk... Pärast tuli välja, et Kristjan Järvi sidus kuuenda ja seitsmenda sümfoonia lihtsalt kokku ja mängis peatumata lõpuni. Kunstilise terviku nimel. No, oleks ma seda teadnud. See oli ikka õuuudne piin. Ja Eugen Kapp kirjutas ka üpris kurjakuulutavat muusikat - vaid üks pala oli helgem. Leidsime, et ju ta kirjutas selle oma sünnipäeval. Tuju oli natukene parem lihtsalt. Tere, klassikahuviline mina. :)

New York Times kirjutab sellest (või ähvardab?), et Jane Fonda, kes on praegu 67-aastane, kavatseb teha kammbäki. Et aitab küll Atlantas niisama passimisest - annab välja autobiograafia ja osaleb koos J Lo'ga uues filmis "Monster-In-Law". Leht kirjutab ka, et kui J Fo'd poleks olnud, siis vaevalt Sean Penn, Susan Sarandon või Arnold Schwarzenegger nii võimsad meelelahutusmaailma (ja ka poliitikaelu) tegijad oleks. Heheh. Võib-olla tõesti, aga ometi tundub see uudis selline... Lõbusake. Vanainimene ei jäta jonni, ühesõnaga, ega lase ameeriklastel end unustada. NYT annab ülevaate ka CBS õhtuste uudiste 24 aastat ametis olnud ankrust Dan Ratherist, kes nüüd tagasi peab astuma. Täna õhtul on tal viimane saade ja kõik on oi-oi-oi kui kurvad. Mul on täna õhtul pigem oma saate pärast vaja muretseda. Kõrval asuval fotosüüdistusel näeme tundmatu lätlaste Seimi poliitikut, kes igavusest oma mikrit suudlema kippus. Paljus õnneses!

Oh, neid hommikusi ärkamisi küll :) Mul juba päike kõrges ja uni peaaegu silmist läinud... Tigedaks teevad dirigendid, kes teps unevoodist tõusta ei taha, kui aeg oleks seal maal, et intervjuud anda.

...Ma ei taha olla Baari-Madis, ma ei taha saada eelisjärjekorras juuksurisse... Tahan olla tavaline lihtne inimene... Vaat nii lõppes tänane Baari elujärgse sarja kordus. Muahaha! Aga kõigile naistele soovin lihtsalt imetabast naistepäeva. Oih, mul tuli alles nüüd meelde ruloo üles keerata, et näeks, mis seal õues ka toimub... Mingi burgaa, ühesõnaga. On tõeliselt kevadine tunne, tõepoolest :) Aga tulbid on siin sellepärast, et tulbid seostuvad märksa enam kevade ja naistepäevaga kui mingid nõmedad nelgid. Veider mõelda, et kunagi mulle nelgid tõesti meeldisid. Hmmm...

Tõttöelda on mul kõrini sellest, et võrgusüsteem jonnib ja minu meeletult tähtsaid mõtteid üles kirjutada ei luba. Noh, see tähendab, et kirjutada lubab, aga teistele üldse teada ei anna sellest. Ui-ui-ui. Lõppev nädal läheb minu jaoks küll ajalukku, sest nii palju tööd pole ma vist korraga teinudki. Kui üks tavaline neljapäevane päev algab ärkamisega kell 4.30, läheb sujuvalt üht tööd tehes kella 10ni, seejärel on aeg teha mõni tund oma põhitööd, tõmmata kolmanda töö proovisalvestusele, et seejärel taas põhitööle naasta ning õhtu lõpetada järgmise päeva salvestust ette valmistades, mistap saab horisontaalasendisse alles kell 1.30 öösel, siis.... Noh, ütleme nii, et noor organism - peab veel vastu. Kui see argiseks muutuks, siis peaksin küll hakkama vist vitamiinisüste saama :) H. on nüüd siis läinud ja väärikalt meie juurviljakommuunis ka ära saadetud. He-he-he, viimased unised lahkusid laupäeva hommikul kella kümne paiku ning mina suutsin oma unised luugid lahti lüüa alles kella kaheksaks õhtul. Brrr. Nii pole midagi imestada, et telefoni targu laupäeval väljas hoidsin. Ei mingit suhtlemist!

Aga viimased päevad on mind mõistma pannud, et ma polegi enam noor. Ma arvasin, et kakskümmend viis on noor, aga tutkit! Noored inimesed on need, kes reidis möllavad ja kes oma suhtlust küsimusega "kas sul on reidis konto?" alustavad. Ja just see reit ütleb neile, mida selga ja jalga panna, kus käia, kellega suhelda, mida süüa ja mida mitte... Millist muusikat kuulata, milliseid filme vaadata, kes on inn ja kes on aut... See on uskumatu, mida kõike noorte inimestega saadet tehes teada ei saa ja selgeks ei mõtle. Noh, aga ega ma väga kurda ka, et ma enda kohta siis enam "noor" öelda ei saa. Vähemalt "alive and kicking". Sellest esialgu vist piisab.

Kui koju jõuan, üritan ka Itaalia-elamused siia kribida, et teilgi oleks aim, KUI lahe seal ikkagi oli. Ja ma tahan sinna ilmtingimata tagasi. Mis siis, et Vesuuv üle aegade esimest korda jääs oli ja et vaesed napolitaanid polnud vist lund oma silmaga näinudki. Mujal Euroopas oli ilm veel hullem - Berliinis lumetorm ja meil siin jubekülmad ilmad niikuinii. Ilmakaart on vist lolliks läinud. Igatahes oli üks vanapaar, kes kohvikus me kõrvallauas istudes meie päritolu ja keele nime teada tahtis, äärmiselt shokeeritud, et ilm selline on. Vanapaari meespool tunnistas, et nad on pärit Sorrento (brr, vihma sadas seal!) lähedalt väikesaarelt ja seal ei minevat kraadiklaas kunagi alla kahekümne soojakraadi, ent nüüd on null kraadi. Noh, meile, põhjaeurooplastele, on seesugune kliima muidugi tavapärane. Just seetõttu tahangi tagasi, et Capri, see "constantly sunny" saar sellisena mulle ka meelde jääks. Mitte igikestvate vihmavalingute ja maa-aluste diskoteekidega (mis oli sellest hoolimata sheff kogemus) :)